Autahvel. Kunsti-aasta tabamata imed 2019 ({{contentCtrl.commentsTotal}})

EKKMi uue hooaja avanäitus
EKKMi uue hooaja avanäitus "Võltspuhkaja" (Sigrid Viir). Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Kümme Eesti kunstnikku ja kuraatorit rääkisid, mis oli nende jaoks 2019. aasta kunsti tabamata ime. Milline näitus sai liiga vähe tähelepanu? Millise kunstniku upitamisest nad aru ei saanud? Milline avamisfoto sai Facebookis liiga palju meeldimisi ja milline diskussioon magati täiesti maha? Lisaks tõid vastajad välja 2020. aasta eel lõppeva kümnendi kõige olulisema ja meeldejäävama kunstiteose, näituse, tegija või sündmuse.

Autahvel valmis Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ja ERR-i kultuuriportaali koostöös.

ANNA MARI LIIVRAND on kunstnik, kel oli Draakoni galeriis isikunäitus "Sängid ja vulinad" (05.09–21.09.2019). Lisaks osales Liivrand grupinäitusel "Post Winter Mixtape" Temnikova ja Kasela galeriis (kuraator Lilian Hiob, 28.02–27.04)

Üks teema, mis võiks kunstivaldkonnas pälvida rohkem tähelepanu, pärines hoopis tänavuselt Tallinna arhitektuuribiennaalilt "Ilu loeb. Ilu tagasitulek". Sarnaselt arhitektuuriga on kunsti puhul ilust kõnelemine viimastel aegadel olnud pigem teisejärguline, kuigi kunstiteoste iseloomustamisel sõna "ilus" siiski kasutatakse. Kunstivaldkond võiks endale teadvustada, et see on mõiste, mis paratamatult kuulub kunsti juurde ning sellega mittetegelemine on viinud selleni, et termini on kaaperdanud teised valdkonnad, näiteks ilutööstus. Kuna kunstis tänapäeval ilu kui kvaliteeti ei otsita ega kasutata, siis on see jäänud laiema publiku jaoks iseloomustama vanemat kunsti ja mõtteid. Ilu puhul on tegemist ka kogemusega, mis on neuroloogias tänaseks päevaks tõestust leidnud, nii et oleks tore näha ilu mõiste kasutamist, mõtestamist või ilu loomist tänapäevase kunsti kontekstis.

Tõenäoliselt kohtab kõige enam tabamata imesid ja üllatusi Eesti kunstnike liidu aastanäitusel, kus mulle endale jäid eelkõige silma Mihkel Ilusa tänast valitsust kommenteerivad teosed. Ilus oli väga leidlikult päevapoliitilised teemad enda loomingusse põiminud, jäädes sealjuures maitsekaks ja truuks enda iseloomulikule vormikeelele.

Tahan esile tõsta Lilian Hiobit ja Siim Preimani oma IDA raadio saatega "Vitamiin K", mille programm on väga toredalt mitmekülgne, saatejuhid vahetud, aga ei pelga küsida ka natuke ebamugavamai küsimusi.

Veel mainin ära ühe ägeda näitusekogemuse suvel Pariisis, kus Pompidou keskuses oli üleval näitus "Préhistoire, une énigme moderne"("Eelajalugu, kaasaegne enigma"). Tegemist oli ääretult põhjaliku uurimusliku näitusega, mis rääkis eelajaloo kui valdkonna kujunemisest, tehes seda kunstnike kaudu, kelle loomingus võib leida kujundeid ja mõtteid, mis on kannustatud erinevatest eksistentsi vormidest planeedi ajaloos. Kuraatorid olid suurepäraselt ühendanud enda uurimustöö esitletavate kunstiteostega mõjudes ühest küljest hariduslikult ja samas üldse mitte koormavalt. Elegantselt võeti kokku ühe kultuurinähtuse ajalugu, pakkudes sealjuures kordumatu näituse vaatamise naudingu.

Kui mõelda tagasi möödunud sündmustele või kunstiteostele, siis minule tulevad eelkõige meelde Tamara Luugi kureeritud näitused. Tema näitused mõjuvad hämmastavalt sümbiootiliselt, aga samas ka üllatuslikult, ühendades eri põlvkondade kunstnikke ning oskuslikult valitud teoseid. Tihti käivad mul tema näituste puhul peast läbi mõtted "täpselt nii ju ongi" ja "kuidas see varem ei ole juhtunud", mida varasemalt näitusi vaadates kogenud ei ole.

***

JOANNA HOFFMANN võttis kevadel Signe Kivilt üle Tartu kunstimuuseumi direktori kohustused ning kureeris koos Hanna-Liis Kondiga näituse "Pallas 100. Kunstikool ja kultus" (25.05–27.10.2019)

Selle aasta tabamata ime on minu jaoks ilmselt Marko Mäetamme kahe kuu pikkune residentuur Tartus. Palju sellest ei räägitud, ent Marko tõepoolest elas siin, Tartu kunstimajas toimus näitus "Ükskord Tartus" ning publitseeriti elegantne kataloog Tartu ümber keerlevate piltide ja jutukestega. Suhteliselt tabamatuks jäi Mäetamm ka Tartu peal – lokaalides märatsemas teda ei nähtud, edevalt ringi patseerimas ka nagu mitte. Ent kahe kuu vältel ilmus igal nädalal intervjuu Marko tegemistest ("Mida Marko teeb?", täpsemalt kokku üheksa osa), nii et kes väga tahtis, sai kunstniku tegemisi jälgida. Kui esimest osa Marko tegemistest on Youtube'i andmetel (05.12.2019) seisuga vaadatud kokku 268 korda, siis üheksandat vaid 32 korda. Õnneks on kogu materjal nii videote kui ka residentuuris sündinud raamatu näol endiselt olemas. Ehk siis soovi korral tegu järeletabatava imega aastast 2019.

Viimase kümnendi kõige meeldejäävam ja minu meelest Eesti kunstimaastikul vaat et kõige olulisem on Eesti kunstiakadeemia uue maja saaga. Sellesse ajaperioodi jääb maja lammutamine aastal 2010 (koos viimase suure ja väga meeleoluka peoga), probleemid vihase naabritädiga (mistõttu jäi maja Tartu mnt 1 platsile ehitamata), küündimatud diskussioonid teemal, kas EKA-t on üldse tarvis ning ehk tuleks selle erialad teiste ülikoolide vahel laiali jagada (tagantjärele mõeldes ikka täiesti uskumatu) ning uue maja ehitamine, valmimine ja sisseõnnistamine aasta 2018 sügiseks. Hea, et kõik hästi lõppes!

***

Tallinna Kunstihoones kuraatorina töötav SIIM PREIMAN kureeris Mihkel Ilusa "Fassaaditööd / Läbirääkimised" Tartu Kunstimajas, (15.03–07.04), grupinäituse "Hea olemise kunst" Tallinna Kunstihoones (22.06–01.09) ning mitmeid teisi väiksemaid näituseid Kunstihoone galeriides.

Kuna minu 2019. kunstiaasta möödus hea olemise ja ökoloogilise vastutuse tähe all, tahan välja tuua EKKM-i selle aasta erakordselt tervikliku näituseprogrammi. Ühe hooaja jooksul toimunud neli näitust lõid järelevaates ootamatult sidusa komplekti, mis omalaadsel moel kirjeldas tänase lääne kultuuri omapärasid, kitsaskohti ja ärevusi ning resoneeris tugevalt ka minu enda huvide ja ambitsioonidega. Meenutame neid! Kõigepealt Sigrid Viiri reeturlikult magus soolo "Võltspuhkaja", mis sõnastas praeguse töökultuuri ebakindlused ning andis kindlasti hoogu juurde ülekoormatud kultuuritöötajate sisevestlustele era- ja vaba aja eraldatuse teemadel. Loodan, et nii mõnigi meist paneb selle aasta lõpuks palju julgemalt telefoni peale tööpäeva lõppu padja alla ja viskab mõnuga jalad seinale.

Anders Härmi kuraatorinäitus "Xenos" püüdles nn võõra-mõiste kaalutletud läbitöötlemise poole ning heitis valgust rände ja kuuluvuse keerulisele teemaderägastikule, mis peavoolu libameedias saab sageli ohtlikult mustvalge käsitluse osaliseks. Heidi Balleti kureeritud Fotokuu äikese-näitus sidus ksenofoobia ja kliimamuutuse eitamise inimliku sooviga leida turvalist pelgupaika ärevas maailmas ning visandas Eesti rahvusliku ajaloo näitel natsionalismi ja maaomandi keeruka loo, mis samasugusena kordub igal pool üle ilma.

KKEK-i kureeritud "Tiira-taara, tuia-taia…" eel mõtlesin: mida saab eelnenud programmile lisada näitus, mis samuti "…peegeldab enesehävituslikku olukorda, kus inimeste enda loodu on pöördumas üha jõulisemalt meie vastu"? Tulemus oli aga põhjamaa pimedasse sügisesse sobiv tume ja õudne näitus, mis rõhus rohkem tunnetele kui teadmistele, rohkem tajumisele kui uurimisele.

Kui nüüd leiduks mõni rööprähkleja, kes nendel näitustel tegelikult ka käinud oleks, ja ühe tummise arvustuse kirjutaks …

***

Kunstnik ja aktivist MARE TRALLA osales näitusel "Naine ja naine" Pärnu kunstnike majas (29.06–03.08) ning ühtlasi kattis avamisel seksismivastase performance'iga kinni Marko Mäetamme tööd. Samuti viis ta läbi aktivismiteemalise loengu ja töötoa näitusel "Tiira-taara, tuia-taia, pimesikk tuli meie majja" ning figureeris sagedasti ka peavoolumeedias, sh Eesti Päevalehes, Eesti Ekspressis, Postimehes ja Kanal 2-s.

Viimase aasta tabamata imed olid Kadi Estlandi kaks näitust: "oksendan ja karjun oksendan ja karjun: sina minu õde sina minu õde" Tartmusis koos Netti Nüganeniga ja Kumus praegu avatud "Õngitsejad". Estlandi terav irooniline ja ülimalt mänguline patriarhaalsete ja uusliberaalse süsteemide kriitika oli minu jaoks selle aasta kõige kõnetavam Eesti kunstis.

Viimase kümnendi tabamata imeks pean 2011. aastal toimunud eesti esimest kväär-kunsti näitust "Sõnastamata lood" Tallinna Kunstihoones, mida kureerisid Rebeka Põldsam, Airi Triisberg ja Anders Härm. Näituse eriti meeldejääv osa oli Zoe Leonardi teose "I want a dyke for a president" ühislugemine Vabaduse väljakul.

***

Juba mitmeid aastaid Tartus elav kunstnik BITA RAZAVI osales sel aastal mitmetel näitustel: "Xenos" EKKMis (13.07–25.08), "Hea olemise kunst" Tallinna Kunstihoones (22.06–01.09) ja festivalil Survival Kit Riias (23.05–30.06). Tema isikunäitus "Balti remondimuuseum" oli avatud Kogo galeriis (17.10–16.11) ning Kogoga osales ta ka kunstimessil Foto Tallinn.

Hullumeelsest esinemisgraafikust tulenevalt ei olnud mul sel aastal paraku väga palju võimalusi näituseid külastada ja imesid leida. Põhimõtteliselt nägin ma ainult neid näituseid, kus ma ise osalesin ja sellest on kahju. Kuid kui ma mõtlen imele, siis mõistan, et olid mõned näitused, mida ma jälgisin internetist ja mille külastamisest ma unistasin. Näiteks Bani Abidi isikunäitus "They Died Laughing" Martin Gropius Baus Berliinis, mida kureeris Natasha Ginwala. Abidi looming hämmastab mind iga kord, kui ma seda mõnel grupinäitusel näen ja seetõttu oleks tema ühe kümnendi vältel tehtud töid olnud lahe näha. Ta on lugude jutustaja ja linnaarheoloog, kes räägib erinevatest ühiskondadest, kus ta on elanud ja see on miski, millega ma saan suhestuda.

Teine näitus, mille külastamisest olen unistanud ja mida internetist olen jälginud, on "Circular Flow – On the Global Economy of Inequality", mida kureeris Søren Grammel Kunstmuseum Basel Gegenwartis ja seda saatis imeline veebitrükis, mille lugemist ma väga nautisin.

Mööduvast kümnendist on mulle meelde jäänud 2017. aastal toimunud Mierle Ukelese retrospektiiv Queensi kunstimuuseumis New Yorgis. Tavaliselt ärritavad mind kunstnikud, kes ennast kordavad ja teevad aastast aastasse ikka samu töid, sest see on see, mida neilt oodatakse. Ja veel enam ärritab mind kunstiturg, mille väärtused sellise nõudluse tekitavad. Kuid Ukelese retrospektiiv näis tema viie kümnendi vältel küpsenud ühe töö laiendus. See oli erakordne kogemus, mis pani mind mõtlema töötamise alternatiivsetele viisidele kiiretempolise tootmise ja väljanäituse asemel. Mulle näis, et ta võttis endale aega ja nautis töötamise protsessi selle asemel, et teha töid kindlateks tähtaegadeks ja näitusteks.

***

Kunstnik SIGRID VIIR esines tänavu oma seni mahukaima isikunäitusega "Võltspuhkaja" EKKM-is (27.04–16.06, kuraator Maarin Mürk).

Praeguse valguses on tunne, et kunstiväli on üks suur tabamata ime, mille vajalikkusest ikkagi liiga tihti aru ei saada. Küsimuseasetus, kuidas seletada maksumaksjale, et lasteaia asemel remonditi hoopis muuseum, rõhuasetusega, et viimane on kuidagi vähem vajalik, on ikka väga kummaline. Nende lasteaialaste ja tulevaste täiskasvanute jaoks on ju tegelikult oluline, et linnaruumis oleksid kohad, mis poleks kaubanduskeskused või kultuurivabrikud. Samavõrd oluline on, et need ei paikneks perifeeriates, vaid just keskustes. Naiivitarist mina ootab imet, et linnaametnikud ja poliitikud ärkaksid rahauimast üles, nende lühinägelikkus kaoks ja nad saaksid aru, et majanduslikult arukad otsused ei ole need, millest linn ja riik peaksid juhinduma.

Ajakirja Vikerkaar ökovisioonide number 9/2019 koondab olulisi mõttekäike, kuidas ja milliseid aspekte oma käitumises ja mõtlemises peaksime inimestena ümber hindama selleks, et elu planeedil Maa saaks võimalikult normaalselt ja üldse edasi kulgeda. Nende seas saab lugeda Kaido Kama lugu nn jätkusuutlikust majanduslangusest või nn kestlikust kahanemisest, Marek Tamme ideest pikema mineviku vajadusest, liikidevahelise mineviku ajaloo olulisusest ja antropotsentrismi lummuse vabastamisest ning Francisco Martínezi mõttekäike hoolivuse ja parandamise kohta ehk et me toetame majade renoveerimist mitte sellepärast, et need lagunevad, vaid sellepärast, et me hoolime nendes elavatest inimestest ja oma maailma jätkusuutlikkusest. Korda, mitte kinni!

Toon välja veel Sõltumatu Tantsu Lava ja Tallinna Kunstihoone koostööprojekti "Ruumitud keha(d)", millest nägin kahte paarikut: Sigrid Savi/Edith Karlson ja Flo Kasearu/Renate Keerd. Ausad ja ootamatud, ilusad ning puudutavad. See, et tegemist oli täpselt sõnastamata hübriidiga, protsessiga, katsetusega, andis sellele väga nauditava sisu ja kesta. Aitäh, Evelyn Raudsepp, kunstnikud ja tiim!

Kunstiväli ise on üks tabamata ime ka seetõttu, et seal tehakse ikka veel asju millegi muu kui raha pärast ja see juba on midagi.

Olen edetabelite koostamises üsna halb, kui ma just mingit jaburat reeglit välja ei mõtle, mille alusel edetabelikohti jagada. Kindlasti poleks see ühe kunstiteose pjedestaalile tõstmine kuidagi aus, sest esiteks – mul pole seda ühte ja teiseks jääks kindlasti välja keegi/miski, mis seda samavõrd vääriks. Et sellega siin kuidagi ikkagi hakkama saada, pean asuma kahandama, liikuma n-ö õuest tuppa. Ja nii jõuan ma OÜ Visible Solutions juurde. Isiklikus plaanis saan seda/teda pidada möödunud kümnendi oluliseks kunstiteoseks.

***

ANDREAS TROSSEK on kunstiajaloolane ja kriitik ning pikaaegne kunstiajakirja Kunst.ee peatoimetaja. Ta kureeris Vello Vinna näituse "∞ & ○" (18.10–15.12) Tallinna Kunstihoone galeriis.

Olen ajalooarhiivides ja raamatukogudes piisavalt palju nn tagumiketunde teinud kunstiajaloolasena igati nõus teesiga, et nii hästi pole Eesti kunstil ja kunstnikel kunagi läinud kui praegu. Näiteks 58. rahvusvahelise Veneetsia kunstibiennaali raames tänavu toimunud Eesti paviljoni siirdumine linnasüdamest Giudecca saarele polnud publikunumbrite seisukohast (ligi 30 000 inimest) sugugi nii suur kaotus kui pessimistid algselt prognoosisid. Ei olnud mingit hullu tulemust ka Kumu kunstimuuseumi tänavusel kummalisevõitu afääril, mis paaritas rahvusvaheliselt tuntud moelooja rahvusvaheliselt tuntud kohaliku muusikuga (enam kui 50 000 külastajat), kuigi kunstikriitikud kirtsutasid nina, ja õigusega. Üleüldist optimismi lahjendab aga paraku 2019. aasta lõpul plahvatanud uudispomm, mis annaks justkui mõista, et Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumil ei lasta enam Tallinnas oma tegevust jätkata – nagu et mis mõttes?

Praeguse kümnendi (2010–2019) meeldejäävate kunstiteoste ja/või -sündmuste ettelugemiseks poleks iseenesestmõistetavalt ruumi, ent kui midagi pean ilmtingimata sellest ajavahemikust ja just kunstivaldkonnast konkreetsemat esile tooma, siis on see tõenäoliselt Eesti kunstiakadeemia maja dramaatiline-tragikoomiline saaga, mis kannaks kohe kindlasti välja vähemasti Stieg Larssoni "Millenniumi" triloogia mõõtu põnevusastmega narratiivi. Kes oleks piisavalt informeeritud ja samas piisavalt surmapõlgav, et selle loo jutustamine järeltulevatele põlvedele ette võtta?

***

KARIN LAANSOO juhib Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskusest ja on sel sügisel uksed avanud Kai kunstikeskuse üks asutajaid.

2019 oli üks imetabane aasta. Suured ja natuke hullud unistused täitusid, klaaslaed purunesid, igat värvi emotsioonid rullusid surfilainetena jaanuarist detsembrini. Rahvusvahelist tähelepanu jätkus Eesti kunstile ja selle tegijatele kamaluga. Avasime Kai kunstikeskuse, võimas Balti naiskunstnike põlvkond tegi ilma Veneetsia biennaalil, Kaarel Kurismaa "Auruekspress ja teivasjaamad" (1993/2010) vilistas Art Baseli kuraatorinäitusel "Unlimited" ning Temnikova & Kasela kutsuti Kris Lemsalu projektiga esimese Balti galeriina maailma tippmessile Baselis. Anu Põdra teosed valiti 2020. aasta Liverpooli biennaalile, New Yorgi moodsa kunsti muuseum suunas Kesk- ja Ida-Euroopa uurimisprojekti fookuse Eesti poole, otsides esimest korda oma tiimi teadurit Balti regioonist. Avamiste, tähistamiste ja ohjeldamatu töötegemise kõrval olid kõige olulisemad hetked tänavu pikkade juttude pidamine väikestes seltskondades ja alati patareisid laadivas Esna mõisas, Järva-Jaani filmilindifestivali avastused, nagu Peeter Simmi tudengifilm "Tätoveering" (1977) ning autosaun tuletõrjevoolikust tuleva külma dušiga.

Edith Karlson täiesti rabas mind oma töödega kõige paremas mõttes – need on kaua küpsenud ja paljulubavad. Imetlesin ja salvestasin hetki, nagu kunstniku vanaemaga kohtumine näituse avamisel ning kolme põlvkonda armsaid sugulasi, kes olid kõik tulnud Edithit toetama. Jälgisin põnevusega Hanna-Laura Kaljo julget aegruumi loomist Kai avanäitusel. Mul on võrdselt hea meel tema kuraatorihääle lisandumise üle Eesti kunstiväljale kui Eha Komissarovi otsekohese näitusearvustuse üle – tema kogenud silm märkas ja tabas naelapea pihta asju, mis kippusid maja avamise elevuses kaduma minema. Samasuguse kaasaelamisega jälgisin Anu Vahtra ja Gordon Matta-Clark'i läbi aastate, inimeste, linnade ja projektide kulgevat dialoogi – see on haruldane.  Avastasin enda jaoks Mari-Leen Kiipli 2018. aasta video "Fish That Swallows the Earth / Particles That Dance in the Sunrays". Novembri lõpus sai saalitäis inimesi seda kogeda Artjom Jurovi vastloodud heliga Artists Film International avaüritusel Kais. See erakordse rütmitundega teos on ühtmoodi kodus nii galeriis kui suurel kinoekraanil ja mul on siiralt hea meel, et Outset Eesti toel jõuab video ühe Euroopa muuseumi kogusse.

Ma ei ole kunagi näinud EKKM-i ruume nii nagu Sigrid Viiri "Võltspuhkaja" ajal – need olid nagu üksteise jaoks tehtud. Loodan väga, et EKKM-i jonnakas nn bluff ja kogukonna toetus kannavad neid kaua – mõttega kohti teha ja hoida on kordi raskem kui neid lühinägelikkusest kinni panna.

Pulsi rahustamiseks peaks tegelikult palderjaniteed jooma, aga tänavu oli nii palju "esimesi kordi", et 2019. aasta lõpu puhul tuleb teha erand. 31. detsembril palun proffidel segada kolm uut kokteili – Roosa Martini, Põder Liverpoolis ja Kurismaa "Unlimited" ning tõstan klaasid uute imede ja nende tabamise terviseks!

Kõige olulisema tiitlile konkureerisid mitu teost, teiste hulgas nii Marina Abramovici "The Artist is Present" (2010) kui ka tänavune kuldlõviga pärjatud Leedu paviljon Veneetsia biennaalil. Lõpuks jäi peale üks ameerika kunstiajaloo müütilisemaid tegelasi, 80-aastane pedandist visionäär Doug Wheeler ning tema "Infinity Room" (2014). Wheeleri helendavate keskkondade loomine on nii keeruline ja kallis, et enamik neist eksisteerib 1960. aastate lõpust alates ainult jooniste ja kirjeldustena. "Lõputu ruum" David Zwirneri galeriis New Yorgis on ainuke teos mu elus, mille kogemiseks olen seisnud ligi kuus tundi järjekorras. Täpsemalt läksin seda vaatama kaks korda, sest ühe inimese kohta oli aeg piiratud – 15 minutit korraga. Ei seganud see ega kohustuslikud riidest sussid, pildistamiskeeld ja muud masside ohjeldamiseks mõeldud piirangud. Sain olla kaks korda veerand tundi piimjalt helendavas tühjuses, mille mõõtmeid ega ääri ei olnud võimalik tajuda. Kunstniku kinnisideeline soov läbi viie aastakümne on olnud ei midagi vähemat kui ruumi ja valguse kogemine nii nagu see tavaolukorras pole võimalik. Ise seal õndsa näoga ringi koperdamine oli sama elevusttekitav kui teiste vaatamine, kes käed ees nagu aegluubis ruumi kompisid. See tegu mu tajudega midagi täiesti seletamatut ja sõltuvust tekitavat ning kõrvalt vaadates ka teistega, kes kannatlikult oma 15 minutit ootasid. "Ilmselt kõige lähemal taevas olemisele, mida väljaspool unenägu on võimalik kogeda," kommenteeris mu naaber ja kõik noogutasid mõistvalt.

***

Kumu kuraator KATI ILVES kureeris Tommy Cashi ja Rick Owensi näituse "Süütud ja neetud" Kumus (03.05–15.09).

Hetkel tundub, et tabamata ime on EKKM. Seda muidugi ainult Tallinna linna ja Kultuurikatla jaoks, sest kõik teised, mh rahvusvaheline kunstiväli, on EKKM-i unikaalsest profiilist, läbimõeldud programmist ja vajalikkusest ehk imest aru saanud.

Mõeldes selle peale, kui palju on toimunud ja kui palju sellest on olnud väga hea, oluline ning vajalik, ja kui raske on tuua välja ühte kõige erilisemat, liikus mõte hoopis sellele, mis on nähtamatu, unustatud või varju jäänud. Sellega resoneerusid kaks teost: Liis Pählapuu kureeritud näitus "Force majeure. Eesti kunsti hävimis- ja kadumislood" 2016. aastal Kumus, mis keskendus sellele osale Eesti kunstiajaloost, mida enam alles ei ole, ning Taavi Talve teos "Pimetähn" (2016), mis näitab, kui kihiline, salapärane ja juhuslik võib kunstimaailm olla.

***

Kunsti- ja arhitektuuriajaloolane MART KALM on Eesti Kunstiakadeemia rektor ja Eesti Teaduste Akadeemia asepresident.

Ma ei ole kindel, kas need näitused jäid nii varju, aga liiga esil need polnud ka. Nimelt pean oluliseks Tartmusi näitusi "Pallaslased Eesti kodudest I–II". Kui suurel Pallas 100 näitusel oli natuke kohustuslikkuse lõhna küljes, siis Hanna-Liisa Konti ja Annagret Kriisa kureeritud satelliidid lisasid palju värsket ja väärtuslikku. Siin järsku ei olnud Pallas enam kaubastatud oksjonihinnad ega viledaks kulunud müüt, mille seljas kunstikoolgi ratsutab, vaid Tartu perekondade ja kodude kaudu loodud sügav kontekst kogu Pallase fenomenile. Kes olid need tegelikud inimesed, kes vajasid Pallase kunsti, kasvasid sellega koos üles jne. See oli ootamatult hingeminev, ühteaegu traagiline ja õnnelik süvalõige eesti intelligentsi kujunemisse, ligi saja aastaga loodud eestlaste Tartu lõhkumisse 1940. aastatel ja aeglasesse allakäiku, tahtmatusse Tallinnale alistumisesse. Samas nii uhke, et meil on vaatamata kõigele läbi- ja üleelatule perekondi, kus esivanemate tellitud, ostetud, peidetud, leitud, säilitatud jne kunst on jätkuvalt au sees.

EKA uus maja on lõppeva kümnendi suurim kunstisündmus. See ei ole mitte ainult arhitektuuriteos, mis kerkis 2014. aasta arhitektuurivõistluse KUU arhitektide võiduprojekti järgi ja mille eest arhitektid (Koit Ojaliiv, Joel Kopli, Juhan Rohtla, Eik Herman, Kalle Komissarov, Rene Sauemägi) ja sisearhitektid (Tarmo Piirmets, Raul Tiitus, Birgit Palk) äsja Eesti arhitektide liidu ja sisearhitektide liidu ning kultuurkapitali Pariisi arhitekti Lina Ghotmehi valitud preemia pälvisid. Need polnud esimesed preemiad ja loodetavasti ei jää viimasteks, sest see maja toimib kunstikoolina suurepäraselt, on kutsuv ja mitte pealesuruv, siin peaks vaim saama lennata. Kunstiakadeemia kui Eesti keskse kunstikooli alustamine uues kohas uutes ruumides, mida nii pikalt oli oodatud, on suursündmus kunsti ja kultuuriväljal, etapiline võit kogu Eesti jaoks, mida on märgatud ka kaugemal.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: