Mart Kalm: Eesti ülikoolid on juba nii õhukeseks viilitud, et midagi enam viilida pole

EKA rektoriks tagasi valitud Mart Kalm ütleb, et rõõmsate sündmuste kõrval peab eelkõige hakkama vaatama, kus kokku hoida, ning samuti pole võimalik tõsta õppejõudude palku.
Mart Kalm, millised on peamised punktid, millega hakkate EKA rektorina uuel ametiajal tegelema?
Töö on pooleli, meil on kõigil hea meel, et EKA maja on valmis, aga nagu kõigil ka teada, on maja väike. Tegelikult me ei mahu sinna ära, aga mul on väga hea meel, et haridus- ja teadusministeerium on meile ka ette näinud raha kampuse laiendamiseks teisele poole Kotzebue tänavat. Sellega on plaanis edasi tegelda, lisaks on meil plaanid Tallinna linnaga koostöös Kotzebue 2 krundil, kus meil võiks olla kogukonnaga suhtlemise koht, tegevuskeskus, kus toimuks ülikoolist kunstivaldkonna teadmussiire laiemasse kogukonda. Tahaksime suhelda nii turistide, kalamajalastega, kui kõigi tallinnlastega ja olla paremini kogukonna teenistuses.
Kooli siseselt on uude hoonesse kokku toodud mitmed erialad, kas nendevaheline koostöö on sujunud või on vaja veel palju teha?
Ära on vaja teha igas suunas ja palju, aga tähtis on see, et need inimesed on õnnelikud ühes majas kokku saades ja üliõpilastele on avardunud võimalused eri erialade tippudelt õppust võtta. Meil on ju kenasti juurdunud see traditsioon, kus maailma juhtivad kunstnikud ja disainerid käivad meil avalikke loenguid pidamas, kuhu ka teiste ülikoolide üliõpilased on oodatud. Need on jätkuvalt rahvarohked ja ma näen, kuidas seal toimub erialadevaheline koostöö.
Õppejõudude palgad on küsimus, mis tuleb igal kõrgkooli juhil lahendada.
Oi jumal, selles suhtes on must masendus, vaadake, kui palju on riik tõstnud õpetajate palka, mul on muidugi hea meel ka selle üle, aga ülikoolide eelarved kasvasid ainult kaks protsenti olukorras, kus nad juba ka enne olid õpetajatest maha jäänud. Selles mõttes ei ole midagi ära teha, et järgmised aastad tegelikult on koolile kokkuhoiukohtade otsimine, säästud, kusjuures minu arust on kõik Eesti ülikoolid nii õhukeseks juba viilitud, et siit veel kokkuhoidu leida, peaksid rektorid olema imeloomad.
Millised need säästukohad võivad siis olla, kulukas on ju kõigi erialade õpetamine audiovisuaalsest arhitektuurini välja?
Jah, aga kõike seda ju Eesti vajab. Me ju tahame jätkuvalt õpetada kõrge kvaliteediga, me ju pingutame selle nimel, et see oleks hea atraktiivne maailmatasemel haridus, mida me Kunstiakadeemias anname, mitte asjata ei sattunud me ju esimese Ida-Euroopa kunstiülikoolina juba paar aastat tagasi QS maailma tippülikoolide edetabelis kunsti- ja disainikoolide paremikku. Selle taga on ju meie inimeste oluline ja ennastohverdav töö.
Aga kool peab siis enda sees ikka leidma neid kohti, kus kulusid kokku hoida?
Jah, kahjuks küll, ehkki seda on raske teha, sest ega neid kohti palju ei ole, aga midagi me peame välja mõtlema, sest nii edasi elada ei saa. Ja ma arvan, et kui me paneksime lihtsalt mingid erialad kinni, sest riik meile nende tarvis raha ei anna, oleks see lihtsalt vastutustundetu käitumine Eesti kultuuri ees.
Kõik erialad jäävad edasi?
Mina ei arva, et me jama õpetaksime, kõike, mida me õpetame, on Eestil vaja.
Toimetaja: Valner Valme