Tabamata imed ei ole kaasaegses kunstimaailmas enam üksikud geeniused, vaid teatud trendid, kuhu kunstnikud paigutuvad. Selline haip võib kõige muu juures kohati üsna tänuväärne olla, tänuväärne oli tegelikult seegi, et Vilde-ajal välismaale läinud kunstnikus üldse imeväärset nähti – isegi kui see oli vaid ülespuhutud ja tegeliku katteta ime. Kui mõelda nähtustele, mis on vastupidise positsiooniga Vilde-imele, tuli esimese asjana pähe kunstnikupalga ja selle saajate vähene tähelepanu mööduva aasta meedias. Märksa rohkem on juttu olnud kirjanikupalgalistest: kas kunstnikest ei oodatagi midagi, mis võiks inimesi laiemas plaanis huvitada? Nii kirjaniku palk kui kunstniku palk on ju tegelikult kõigile Eesti kultuuriruumi tarbivatele inimestele, seda loomingut toodetakse neile. Mina oleksin huviga rohkem teada saanud nende viie professionaalse ja andeka kunstniku tegemistest.

Üks vähe-avastatud kunstnikke, kelle loomingust võiks siinsel kultuuriväljal rohkem juttu – ja rohkem mõjutusi olla, on Eestis resideeruv noor rahvusvaheline kunstnikKirill Tulin. Eesti noorem kaasaegne kunst on kiiresti kohanev, trenditeadlik ja minevikutaagast koormamata. Kirill on selle taustal üsna ainulaadne loovisiksus, kes esindab sõltumatut ja kompromissitut kunstimaailma revolutsioonilist hoiakut. Rafineeritud, intellektuaalne ja wild üheaegselt. Kirill on sündinud Venemaal, elab Eestis ega kuulu õieti mitte kuskile, tal on sellise kunstniku julgust, kes ei karda midagi kaotada. Seda laadi lahinguvalmidust, mis paistab väga humanistliku ja väga ideoloogiakriitilise kunstniku silmist, mäletan ma oma lapsepõlvest. Igasugusest tunnustusest sõltumatud kunstiinimesed. Kirill on juba mitmeid aastaid teinud formaadiüleseid, kaasaegse revolutsioonihoiakuga kunstiprojekte – kohtades, mida ta ei vali kindlasti institutsioonilise väärtuse järgi.

Mind on suvest saadik painanud üks teos, mida nägin Mare Mikoffi näitusel Tartu Kunstimuuseumis. Selle nimi on "Europe röövimine" ja väidetavalt pärineb see aastast 2011. Vappu Thurlow kirjeldas seda teost oma 26.08.2016 Sirbi artiklis nõnda: "Härja massiivne, saduldatud keha näeb välja nagu soomustatud sõjamasin. Teema, mida Veronese ja Tiepolo on sajandeid tagasi šarmantselt maalinud, tekitab Mikofi käsitluses õudu, väljendades praeguse Euroopa muutunud suhtet Lähis-Idaga, võib-olla isegi vihjet terrorismile ja eurooplastele harjumatutele suhetele eri sugupoolte vahel". Selline tõlgendus lööb justkui kõik klaariks, aga tekitab minus küsimuse, kuidas on võimalik, et selle teose on loonud Eesti kunagist õitsengut tabava "Maanaiste" autor?

Ma ei tea, mis on Mikoffi maailmavaade ja kas ta tõesti üritas kujutada Euroopa röövimist migrantide poolt. Töö daatum langeb ju aega, kui Euroopas ei olnud veel akuutset põgenikekriisi ja kui Eesti ühiskond ei olnud veel hulluks läinud. Ma pigem arvestan sellega, et tegemist on ühe klassikalise motiivi käsitlusega. Arvan, et Mikoffi skulptuur kehastab väga hästi meie (aga ma ei pea meid eurooplasteks) suhet klassikalise ajastu kultuuriga, mis kogub praegusel hetkel aina rohkem populaarsust. See on suhe barbaarse kitši ja tugeva autoriteedi vahel, mille üheks sümptomiks on "Europe röövimine" oma ajastuomase esteetilise vormiga (meenutab grilli või suitsuahju mõne turismitalu miljöös, kus kipsplaat kohtub vankrirataste ja hobuseraudadega). Selline on ka kogu Euroopa suhe Antiik-Kreekaga – ebaloomulik. Taolisi teoseid on kindlasti iga kunstniku loomingus ja reeglina jäävad need kunstniku varasemast tegevusest tekkinud autoriteedi varjus märkamatuks. Aga ehk on sellistel teostel potentsiaali tekitada küpsemaid hinnanguid mõne kunstniku elutööle ja elukäigule? Või vähemalt panna meid arutlema selle üle, mida tegi sotsialismijärgne transformatsioon kunstnikega, kes olid juba välja kujunenud.

Kunsti rahastamise tsentraliseerumine.
Enam mitte praktiseeriva galeristina olen siiski jälginud arutlusi (ja neis osalenud), mis puudutavad kunsti rahastamise põhimõtete muutmist. Mind hirmutab olukord, kus kõik galeriid, peale paari väljavalitu, on taandatud projektipõhisteks ettevõtmisteks, mis peavad küsima oma tegevustoetusi Kulkast. Samal ajal konkureerides seal Kultuuriministeeriumist otserahastuse saanud institutsioonidega, kes ikkagi küsivad Kulkast sama suuri või isegi senisest tunduvalt suuremaid summasid. Ebademokraatlik tundub ka olukord, kus paar eelisolukorras institutsiooni (loe: Tallinna Kunstihoone, EKL-i galeriid) küsivad Kulkast kunstnikele töötasusid, samas kui enamus kunstnikke peab oma näitusetegevusele peale maksma. Ja isegi Kunstihoone näitustest osa võtvad kunstnikud küsivad oma teoste ellu viimiseks samast allikast (loe: Kulkast) raha. Ma loodan, et ühiskondlik kihistumine ei ole valdkonna rahastamise korrastamise sildi all jõudmas kunsti.

"Ka täiendavate palkade lisandudes jääb alles väga tõsine konkurents, mis peaks tagama, et palka saavad tõepoolest parimatest parimad, tublimatest tublimad," rõhutas Allsalu.

Minu arvates on see lause “Tabamata ime 2016” võitja. Kunstnike Liidu president esineb sellise avaldusega. See näitab, et Eesti Kunstnike Liidu käitumismustrid ja ootused on endiselt pärit Nõukogude ajast ega esinda ühe ametiliidu ametiühingut, mis põhineks solidaarsusel ja seisaks võimalikult paljude liikmete eest. Veel suurem Tabamata ime 2016 on, et keegi selle liidu liikmetest ei protesteeri, kui kunstiametnikud, kes omavad haigekassakaarti, räägivad kui hea diil see on või ilma selle diilita poleks Teil üldse mitte midagi. 

Kolmas Tabamata ime 2016 on kunstimessid ja riiklik toetus neil osalemiseks. Isiklikult polegi enne viibinud nii võõrandunud ja kunstnikke ning kunsti ekspluateerivates kohtades nagu seda on Frieze, Armory jt.

Ei tahaks kirjutada ühestki konkreetsest kunstinäitusest vms, sest see valdkond tervikuna ei ole probleemne. Küll aga pani mind muretsema ja tekitas kohe viha see küünilisus, et galeriide enamikul pole edaspidi põhjust kultuuriministeeriumist (projekti)toetust küsida. Seeläbi on  kahtlane, kas edaspidi on nt Uue Kunsti MuuseumilPärnus (tänavu meeldis mulle seal näitus “Kogu-Hoia-Jaga”; kuuldavasti oli väga õnnestunud ka traditsiooniline taaskasutusnäitus “Anna uus elu – liikumine”, aga seda ei õnnestunud mul näha) või Haapsalu Linnagaleriil (tänavugi oli suvel traditsiooniline Haapsalu Graafilise Disaini Festival; suur tänu, Marko Kekišev, kes Sa seda ettevõtmist vead!) või Võru Linnagalerii (tänavusest jäi silma Eesti Kujurite Ühenduse aastanäitus "Käärkamber") või paljud-paljud galeriid üle Eesti. Toetuse vääriliseks peeti vaid Tallinna kesklinnas asuvaid kunstiinstitutsioone. Kaugel sellest, et mul oleks midagi Tallinna või selle kesklinna vastu. Lihtsalt tagasihoidlik soov: palun võimaldage ka väiksemais kohtades asuvail galeriidel elada ja tasemel näitusi korraldada! Kui aja jooksul tehnika vananeb, pole enam võimalik (tehnilist) taset hoida ja see omakorda toob mõnegi kunstniku loobumise põhjendusel “sellistel tingimustel ma küll näitust ei tee”. Kui asjad samal kombel edasi arenevad ehk kui kultuurielu koondub ikka enam Tallinnasse, siis võime üsna varsti lakata eesti keelegi rääkimisest ja siis võime ümber kirjutada Eesti Vabariigi põhiseaduse, sest eesti kultuur on kadunud (st asendunud maailmakultuuriga) ning pole enam midagi kaitsta.

Mõtlesin et tabamata ime ongi jäänud minul see aasta tabamata aga siiski, käisin paar päeva tagasi Vaiva Grainytė, Lina Lapelytė ja Rugilė Barzdžiukaitė performance'ilHead Päeva! Teadsin sellest performance'ist ammu, sest tunnen Linat läbi teiste kolleegide aga ei olnud kunagi siiani õnnestunud seda päriselt näha. Kuigi teos oli mulle tuttav rabas performance mind enda täiuslikkuses, igapäevaelu kurbus, melanhoolia aga ka kaunidus on selles valatud perfektsesse vormi, perfektses esitluses.

Möödunud suvel nägin Hobusepea galeriis Ede Raadiku näitust, mis minu meelest oleks väärinud rohkem tähelepanu. Tegemist on kontseptuaalsete töödega, mis kasutavad töö ja töötamisega seotud numbreid ja mõisteid. Mulle avaldas muljet Raadiku minimalistlik esteetika ja see, millise nohikliku järjekindlusega ta oma lähteandmeid kombineerib. Tema positsioon mõjus värskelt ja küpselt – ei oskagi teda Eesti kaasaegse kunsti skeenel kellegagi võrrelda.

Teise asjana tahaks esile tõsta Kadri Karro väga head tööd Eesti Ekspressi Areenis – näiteks Kadi Estlandi Kumu-kriitilise karikatuuriga seotud reaktsioonide kajastamist ja mitmete teiste kunstivaldkonna teemade käsitlemist eri vaatenurkadest  (naiskunstnikud ja emadus, portreelood kunstnikest, kogujatest jne).

Tabamata Imet mõttetu haibi tähenduses ei oska küll välja tuua.

Ei tahaks olla negatiivne kellegi või millegi suhtes, seepärast tooksin välja ühe konkreetse näituse, mis mind meeldivalt üllatas – Paul Rodgersi isikunäitus Hobusepea galeriis. Tegemist on ühe tema parima väljapanekuga. Näitus käsitleb ausalt, delikaatselt eksistentsiaalseid probleeme, millele on lisatud paras annus inglaslikku eneseirooniat. See välistab lameda paatose ning sentimentaalsuse. Selgelt on tajuda, et autor on midagi olulist läbi elanud, kannatanud, puhastunud.

Mõtlesin kolm päeva ja ei midagi, jäi tabamata. Lähim, mis ma sellele kirjanduslikule metafoorile suudan täiteks leida on post-internet. Ehk siis tl:dr hashtag kassimeem.