Autahvel. Lemmikraamatud 2019 ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Andrei Ivanov
Andrei Ivanov Autor/allikas: PM / Scanpix

ERR-i kultuuriportaal palus 21 kirjandussõbral noppida välja kümme meeldejäävat teost lõppevast aastast ja põhjendada valikuid vabas vormis. Valiku tingimus oli eesti keeles ilmumine 2019. aastal.

Soovitada võis nii ilu- kui mitteilukirjandust ehk raamatuid žanripiiranguteta.

Nagu tavaks saanud, pole see edetabel, vaid kirjandusinimeste ja muidu tõhusate lugejate raamatusoovitused uute väljaannete seast.

Seetõttu ei ole isiklikud soovitused vormistatud ka ühtlaste tabelitena, vaid jäid enam-vähem selles mahus ja vormis, nagu vastaja eelistas. Kuna aga kellegi käsi tegi pakutud teostele ikkagi linnukesi taha (paberklades), siis ei pea patuks tuua välja enimnimetatuid. 

Kordan, see on täiesti mitteametlik, aga kuus linnukest (tegelikult risti) kogusid Andrei Ivanovi 20. sajandi Euroopa suur romaan "Isevärki kalmistu asukad", mille tõlkis Veronika Einberg, Andrus Kasemaa mahlakas, pöörane, aga liigagi tihti Eesti elu makku tabav ränt (ehk jaur) "Vanapoiss" ja Margit Lõhmuse üleannetu, dekadentlik, tundlik "Sterne" ning tõlkekirjanduse ainu-"kuld", popkultuuriliselt ja sotsiaalselt laetud romaan, Virginie Despentes'i "Vernon Subutex 1" Maria Esko meeldivalt ropus ja naljakas tõlkes.

Viis märkimist leidsid kolm teost: Maarja Kangro paiguti paitav, siis aga tormlev "Tuul", Louis-Ferdinand Céline'i ratsionaalsuse irratsionaalsust irratsionaalselt peegeldav "Surm järelmaksuga" (tõlkija Heli Allik) ja suurejooneline apokalüptiline külaühiskonna kõntsaromaan, Lázló Krasznahorkai "Saatana tango" Siiri Kolka tõlkes.

Neli punkti said Tõnu Õnnepalu triloogia "Mujal kodus", David Vseviovi "Elulugu. Esimesed kaks nädalat", Nuccio Ordine "Kasutu kasulikkusest" Heete Sahkai tõlkes, MIchel Houellebecqi "Serotoniin" Indrek Koffi tõlkes, Julian Barnesi "Aja müra" Aet Variku tõlkes ja Aleksei Salnikovi "Petrovid gripi küüsis" Erle Nõmme tõlkes.

Küsitluses osalesid Heli Allik, Taavi Hallimäe, Krista Kaer, Maarja Kangro, Tõnu Karjatse, Jan Kaus, Armin Kõomägi, Pille-Riin Larm, Kaupo Meiel, Daniele Monticelli, Leenu Nigu, Imbi Paju, Rein Raud, Koit Raudsepp, Olev Remsu, Peeter Sauter, Raul Sulbi, Marek Tamm, Urmas Vadi, Tauno Vahter, Valner Valme.

Vastused on toodud juhuslikus järjekorras.

MAREK TAMM 

Tõnu Õnnepalu triloogia "Mujal kodus" (EKSA) – enamik inimesi kulutab oma aja elamisele, seepärast on tore, et meie seas on inimesi, nagu Tõnu Õnnepalu, kes kulutavad oma aja kirjutamisele; minul on tema tekste lugedes alati tunne, et ta kirjutab minust, ja otsapidi ka minu eest, ja teeb seda nii, et enda elu hakkab tunduma natuke sügavam ja sumedam.

Andrei Ivanov, "Isevärki kalmistu asukad" (tlk Veronika Einberg; Varrak) – jah, meil ongi vist praegu alles jäänud vaid kaks kirjanikku, kes elavad kirjutamisele; Õnnepalu kõrval on selleks Andrei Ivanov (Kivirähk armastab elu natuke liiga palju); tema raamatud aitavad taastada usku kirjanduse võimalikkusse (ka Eestis).

"Tallinna ajalugu" (1-2 kd) (peatoimetaja Tiina Kala; Tallinna Linnaarhiiv) – lihtsalt hea meel, et see suur ettevõtmine kenasti teoks sai (kaks köidet küll veel ilmumas).

Louis-Ferdinand Céline, "Surm järelmaksuga" (tlk Heli Allik; Varrak) – lugesin Céline'i loomingu läbi õrnas eas ja sellest saati pole maailm enam endine; tema tõlkimine eesti keelde on üks ilusamaid asju, mida eesti keelega on viimasel ajal juhtunud.

Johann Gottfried von Herder, "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast" (tlk Krista Räni; Ilmamaa) – tegelikult olen seda raamatut jõudnud lugeda vaid tükati, ent ei väsi imestamast selle ajakohasuse üle; enamgi veel, olen Herderit õpetanud tudengitele üle kümne aasta, ent alles nüüd hakkan taipama tema tegelikku tähendust.

Julian Barnes, "Aja müra" (tlk Aet Varik; Varrak) – peen ja väljapeetud moraalijutustus, mis suudab natuke kulunud teemast (vaimu ja võimu vahekord) uusi põnevaid arendusi välja pigistada.

Peter Sloterdijk, "Jumalahullus. Kolme monoteismi lahingust" (tlk Hasso Krull; TLÜ kirjastus) – saksa filosoofi erudeeritud essee, mis suudab ootamatult klaarilt ära seletada monoteismi iseäraliku mõttemaailma (ja nii mõndagi veel).

Andrus Kasemaa "Vanapoiss" (Loomingu Raamatukogu) – sellist häält on Eesti kirjanduses väga vaja, sellist põhimõttelist vastalisust ja vabadusjanu, häält, mis ei sobitu kellegi ega millegagi.

Ivan Krastev, "Pärast Euroopat" (tlk Märt Väljataga; Varrak) – see on üks neist haruldastest raamatutest, mis tõepoolest aitab tänapäeva (poliitilist) maailma paremini mõista, ja seda vaid napil sajakonnal leheküljel.

Varlam Šalamov, "Kolõma jutud" (tlk Ilona Martson; EKSA) – lugemine on alles poole peal, ent tegelikult piisabki vaid paarist loost, et annus kätte saada; kirjandus jääb siiski alati elule alla.

 

KOIT RAUDSEPP

Margit Lõhmus "Sterne", Kultuurileht

Virginie Despentes "Vernon Subutex1", Maria Esko, Varrak

Aleksei Beljakov "Alla Pugatšova elu ja ilmelised seiklused", Erle Nõmm, Tänapäev

Lois McMaster Bujold "Diplomaatiline puutumatus", Allan Eichenbaum, Varrak

Rein Raud "Viimane kustutab tule", Salv

Mait Vaik "Kurvake sügis", Puiestee

Tiit Aleksejev "Müürideta aed", Varrak

Ike Volkov "Kes teab", Varrak

Etgar Keret "Kissingeri igatsedes", Margus Alver, Loomingu Raamatukogu

Siim Veskimees "Kolmas tähevärav", Fantaasia

Aleksander Solženitsõn "Lenin Zürichis", Jüri Ojamaa, Loomingu Raamatukogu

Aleksander Solženitsõn "Lenin Petrogradis", Jaana Peterson, Loomingu Raamatukogu

 

KAUPO MEIEL

Aeg-ajalt tundub, et Eesti elu on nagu mõne halva ulmekirjaniku vaimusünnitis, aga õnneks ilmus selle tasakaalustamiseks 2019. aastal maakeeles päris palju heade ulmekirjanike vaimusünnitisi. Mainin mõned neist täiesti suvalises järjekorras.

Paolo Bacigalupi ja Tobias S. Buckelli "Takerdunud maa" (Fantaasia. Tõlkinud Martin Kirotar, Maria Reile, Tatjana Peetersoo ja Andreas Ardus). Süngevõitu lood maagiast ja selle kasutamisest ja sellest, kõigel, mida me teeme, on tagajärg. Vahel tundub, et hakkab hästi minema, aga siis saame ikka petta.

"Hirmu ja õuduse jutud II" (Fantaasia. Koostanud Raul Sulbi). Raul Sulbi kogumikud võib lugeda võtta olenemata sellest, millised autorid ta välja valinud on. Sulbi on kvaliteedimärk iseeneses. "Hirmu ja õuduse jutud II" on miniantoloogia, millest saab aimu õudusžanri peavoolust ja äärealadest ning lisaks avardub veidi ka ilmapilt, sest saame raamatust teada sellisest värvikast tüübist nagu Kolga mõisnik ja briti dekadentlik poeet krahv Stanislaus Eric Stenbock. Oli see vast hull mees.

"Maagia. Vene ulme antoloogia" (Skarabeus. Tõlkis ja koostas Arvi Nikkarev). Skarabeuse tänavune antoloogia tutvustab meile vene kaasaegset ulmet. Muidu hea ulme nagu ikka, aga vene oma, see on ikka täitsa omaette laad. Kaasaegsed teemad põimuvad klassikaliste ideedega ning kui Moskva lähistele saabub õhtu, pannakse sumisema samovar ja tegelikult on naabrinaine hüljes.

"Raevu päevad" (Fantaasia. Tõlkis ja koostas Veiko Belials). Teine tänavune vene ulme antoloogia pole just lihtne lugemine, eriti masendavate ilmadega sügisel. Miks me siin oleme üldse? Maal, ma mõtlen. Tahaks ära.

K. Jemisini "Obeliskivärav" (Tänapäev. Tõlkinud Sash Uusjärv). "Lõhutud maa" triloogia teine raamat kummalisest maailmast, mis tahab oma elanikke ära tappa. Ja siis tapavad ühed elanikud teisi. Ja siis mingid tüübid veel, kes võib-olla kõik ülejäänud ära tapavad. Stilistiliselt üks kummalisemaid raamatuid üldse. Müts maja tõlkija Sash Uusjärve ees.

Roger Zelazny "Varjude Jack" (Fantaasia. Tõlkinud Tatjana Peetersoo). Midagi uljast ja seikluslikku ka vahepeale. Zelazny võib endale igasugu lugusid lubada, mõnus on ikka. Lõhutud maade ja vene ängi kõrvale kulub üks Zelazny alati ära, eluisu tuleb tagasi.

.

Cixin Liu "Kolme keha probleem" (Eesti Raamat. Tõlkinud Raivo Hool). Vaat see on üks tubli tükk Hiinat, ulmet ja hiina ulmet. Täiesti kütkestav raamat, mis on mõneti loetav kui populaarteaduslik füüsikaõpik. Oi, kuidas ma koolipõlves füüsikat ei sallinud, sest ma ei saanud sellest mõhkugi aru. "Kolme keha probleem" lahendas selle probleemi, nüüd pean füüsikat täiesti vastupandamatult lummavaks. Hiina ajaloost tuleb juttu, nii väga vanast kui mitte nii väga vanast, inimese vastutusest, inimkonna tulevikust ja millest kõigest veel. Üks minu selle aasta raju ulme kõrghetki oli selle raamatu lugemine.

Andrej Beljanini "Tsaar Gorohhi salajuurdlus" (Fantaasia. Tõlkinud Tatjana Peetersoo). Kui "Kolme keha probleem" oli raju ulme kõrghetk, siis Beljanini teos oli muheda ulme kõrghetk. Tegevus toimub Vene muinasmaal, kuhu sattus veidral moel üks lihtne miilits. Kõik need vene põhitüübid nagu Baba-Jagaad ja igasugu soerdid on olemas ja teevad oma trikke. Miilits, vaeseke, peab nende kõigiga kuidagi hakkama saama. Ja saab ka, ega miilits pole papist poiss.

Mida head siis veel? Klassikalist ulmet ilmus kenasti, näiteks Isaac Asimovi, H.G. Wellsi ja Indrek Hargla vaimset pärandit. Tore, et jätkus Lois Mcmaster Bujoldi ja John Scalzi sarjade kirjastamine.

Samal ajal ilmusid eesti keeles ka raamatud, mis ei ole otseselt ulme. Näiteks Katrin Pautsi reisiraamat "Minu salajane elu. Teekond algab alati kusagilt kaugemalt kui jaamast", aga mine sa neid tšehhe tea, kui nad päris tulnukad ei ole, siis natuke robotid küll ja selles mõttes täitsa eestlaste moodi.

MAARJA KANGRO

Virginie Despentes, "Vernon Subutex" (tlk Maria Esko)

Jennifer Egan, "Manhattan Beach" (tlk Indra Feldman)

Ljubov Jakõmtšuk, "Donbassi aprikoosid" (tlk Mathura)

Marusja Klimova, "Blondid elajad" (tlk Kristiina Bernhardt)

Margit Lõhmus, "Sterne" 

Anais Nin, "Henry ja June" (tlk Eda Ahi)

Carolina Pihelgas, "Valgus kivi sees"

Elo Viiding, "Ainult armastusest"

Sally Rooney, "Vestlused sõpradega" (tlk Triin Tael)

Nelly Sachs, "Tähestiku laip tõuseb hauast" (tlk Rein Raud)

 

DANIELE MONTICELLI

Julian BarnesAja müra. Tõlkinud Aet Varik. Varrak.

Barnes pakub ülimalt kaasahaarava sissevaade enda kujutletud Dmitri Šostakovitšisse, käsitledes viimase traagilise saatuse kaudu vaimu ja võimu igavese konflikti. Näiline lihtsus ja läbipaistvus, kujundlik stiil ja meeldejäävalt kirja pandud mõtted ning tunned muudavad Barnes'i raamatute lugemise tõeliseks elamuseks sõltumatult lugeja taustast, vaid puhtalt inimlikel alustel.      

Andrei Ivanov, Isevärki kalmistu asukad. Tõlkinud Veronika Einberg. Varrak.

Selles monumentaalromaanis saavad võimsalt kokku ajaloo keeristormid, inimese valikute traagika ja suur maailmakirjandus. Ivanovi näol on kahtlemata tegemist Eesti kirjanduse ühe huvitavama ja laiahaardelisema autoriga. Muide, tore oli tema raamatu poes leida väikese algustähega "eesti autorite" riiulilt. Kommertsasutused võivad vahel olla märksa mõistlikumad ja kaugele vaatavamad kui mõndagi lehes õiendav kirjandusasjatundja.

Andrei Hvostov, Kirjad Maarale. Petrone Print.

Igal reedel esitavad streikivad noored üle maailma meile väga ebamugavaid küsimusi. Küsimusi, mis puudutavad ei midagi vähem, kui nende õigust tulevikule. Ehkki ta kliima küsimustega otse ei tegele, pakub Hvostovi raamat paljudele teistele võimalikele noorte küsimustele ausaid ja ilustamata vastuseid suure eksistentsiaalse, sotsiaalse ja intellektuaalse tundlikkusega.        

Varietee. Koostanud ja tõlkinud Maarja Kangro. Nähtamatu Ahv.

Maarja Kangro luuletõlke valimik sisaldab kaheksast keelest meisterlikult eestindatud tekste alates 13. sajandi religioossest luulest kuni tänapäeva luule eksperimentideni. Lugemine paneb mõtlema sellele, mis on luule ja kas on üldse võimalik luulele pakkuda universaalselt kehtiv definitsioon. 

Maurice Merleau-Ponty, Taju fenomenoloogia. Tõlkinud Mirjam Lepikult. Ilmamaa.

20. sajandi fenomenoloogia klassik pöörab pea peale Lääne kogu mõttetraditsiooni, seades filosoofilise arutelu keskele olemise ja mõistuse asemel keha. Ta teeb seda alustades taju analüüsist ja lõpetades vabaduse küsimuseni. Väga kaasahaarav ja mitmes mõttes üllatav lugemine. 

Nuccio Ordine, Kasutu kasulikkusest. Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Itaalia filosoofi manifest näitab kui vaimselt nüristavaks mõjub ainuüksi kasulikkuse põhimõte järgi elatud elu  ja kui olulised on "kasutud" teadmised ja esteetilised kogemused inimeseks saamisel ja jäämisel. Soovitan eriti kõikidele neile, kes arvavad, et kõrghariduse ja teaduse ainsaks eesmärgiks peaks olema SKT tõstmine.    

Varlam Šalamov, Kõloma jutud. Tõlkinud Ilona Martson. EKSA.

Raamatus kogutud Gulagi lood segavad autori isiklikku kogemust fiktsionaalsete seikadega. Tulemus on ilukirjanduslik dokument, mis kuivalt kuid jõuliselt kirjeldab mida sunnitöö laager inimesega teeb, jättes tõlgendamist ja hinnangute andmist lugeja ülesandeks.        

Timothy Snyder, On Tiranny. Twenty Lessons from the Twentieth Century.

See on tekst, mida oleksin soovinud sellel aastal ka eesti keeles lugeda, kuid on kahjuks jäänud tõlkimata. Tegemist on tõelise kodaniku käsiraamatuga, mis 20. sajandi totalitarismi ajaloo näidete toel õpetab meid ära tunda tänapäeva türanne ja nendega tekitatud ohtusid meie vabadustele. Soovitan inglise keeles kohe lugeda kõikidele neile, kes hetkel mõtlevad mida nad saaksid teha Eesti ja Euroopa peale veereva parempopulismi musta laine peatamiseks. Loodetavasti saab raamatut juba järgmisel aastal eestikeelsena ka soovitada.  

 

TAAVI HALLIMÄE

Toon välja loetelu lõppeval aastal loetud ja veel lugemata kirjandusest, mille hulgas on nii luulet, proosat kui ka teooriat.

Kui luulest ei saa jätta märkimata Maarja Pärtna "Vivaariumit" (Elusamus) ja Maarja Kangro "Tuult" (Nähtamatu Ahv), siis proosast tuleb esile tõsta Paavo Matsini "Kongo tangot" (Lepp ja Nagel), Andrei Ivanovi "Isevärki kalmistu asukaid" (Varrak, tlk Veronika Einberg) ja Bruno Schultzi "Liivakella sanatooriumit" (Loomingu Raamatukogu, tlk Hendrik Lindepuu). Tegu on autoritega, keda kõiki iseloomustab sotsiaalne ja/või keeleline tundlikkus, selge stiil ja tajutav autoripositsioon. Neid kõiki võib pidada n–ö suure pildi autoriteks, kes liigutavad "piire" ja kelle tekstides tuleb suuremal või väiksemal määral välja see, millele mõtlevad nad siis, kui nad parajasti ei kirjuta.

Teooria puhul ei saa mööda vaadata Boris Groysi "Stalinismi totaalsest kunstiteosest" (TLÜ Kirjastus, tlk Kajar Pruul), Ernest Gellneri "Rahvustest ja rahvuslusest" (TLÜ Kirjastus, tlk Anneli Andresson), Marek Tamme koostatud Theodor W. Adorno kogumikust "Valik esseid kirjandusest" (Loomingu Raamatukogu, tlk Krista Räni), Mark Fisheri "Kapitalistlikust realismist" (EKA Kirjastus, tlk Neeme Lopp) ja Maurice Merleau-Ponty "Taju fenomenoloogiast" (Ilmamaa, tlk Mirjam Lepikult). Kõigi nende puhul on tegu oluliste teetähistega siinses tõlkekultuuris. Samuti haakuvad nad nii inimese ja maailma vaheliste seoste, kunsti ja kirjanduse, aga ka ühiskondlike protsesside mõtestamisega. Neist mitmed, eriti Adorno, Groys ja Fisher, suudavad erinevaid sfääre oskuslikult ka omavahel põimida ja seeläbi vajalikku lisandväärtust pakkuda.

URMAS VADI

Margit Lõhmus - Sterne, Kultuurileht
Etgar Keret - Kissingeri igatsedes, (tlk Margus Alver) Loomingu Raamatukogu
Mart Kivastik - Taevatrepp, Väike öömuusika
David Foster Wallace - Teatavate piiride poorsusest, (tlk Aet Varik) Loomingu Raamatukogu
VIrginie Despentes - Vernon Subutex, (tlk Maria Esko) Varrak
Andrus Kivirähk - Tont ja Facebook, Varrak
Marusja Klimova - Blondid elajad, (tlk Kristiina Bernhardt) Varrak
Maarja Kangro - Tuul, Nähtamatu ahv
MIchel Houellebecq - Serotoniin. (tlk Indrek Koff) Varrak. 

PILLE-RIIN LARM

Toon esile seitse raamatut, mis ei pruugi olla täiuslikud ega isegi mitte parimad, kuid olid mulle kõige meeldejäävamad. Näiteks ühe puhul neist naersin nii, et silmad märjad, üks teine paneb aga päriselt nutma ning kõigist seitsmest jääb mõni kujund, küsimus või tekstikatke pikalt "kummitama". Unustamatud lugemiskogemused aastast 2019:

Julian Barnes, "Aja müra" (tlk Aet Varik, Varrak),

Andrei Ivanov, "Isevärki kalmistu asukad" (tlk Veronika Einberg, Varrak),

P. I. Filimonov, "10 живых эстонских авторов" ("10 elavat eesti autorit", Plug),

Doris Kareva, "Suik ja sillerdus" (Verb),

Andrus Kasemaa, "Mees otsib naist" (EKSA),

Priit Pärn, "Kilplased globaliseeruvad" (Tänapäev),

Anna Świrszczyńska, "Ma ehitasin barrikaadi" (tlk Hendrik Lindepuu, Hendrik Lindepuu Kirjastus).

 

IMBI PAJU

1. Carolina Pihelgas, "Valgus kivis"

Inimese mälu ja loodust ja maastikke tundlikult kirjeldav luuleraamat. Ajalooline, siinolev ja tulevikuline. Elupaigad, kultuurimaastikud, nende sünd ja kadumumine.

2. Maarja Pärtna "Vivaarium": luuleraamat, mis tõstab esile looduse tundlikkuse ja mäletamise teema.

3. Maarja Vaino "Mati Undi hämaruse poeetika" on raamat uute poeetiliskultuurilisete tähenduste loomisest ja sünnist läbi Mati Undi loomingu ja neile eksitentsiaalse tähenduse andmisest tänases päevas.

4. Fanny de Sivers, "Inimeste ja loomade maailm. Kirjad Eesti sõpadele". Koostanud Arne Hiob

Artiklite kogumik ühe 20 sajandi haritma naise mõtisklused kultuurist, ajast, religioonist, ja vaimsusest.

5. Arnold Susi "Rahvas ja riik", koostanud Hando Runnel. Eesti ühe silmapaistva õigusteadlase ja mõtleja, Otto Tiefi valitsuse haridusministri artiklid aastatest 1920-1939. Teos näitab kuidas arenes õigusteadvus Eestis, tõstes samal ajal hologrammina meie silme ette ühe ajastu vaimsuse, mis hakkab meie mälust kaduma.

6. Voldemar Õun, "Uus Evangeelim". Suurepärane paguluses ilmunud romaan, mis on täpne kirjeldus venevaenu sünnist 1939-41. Autor, kes oli hariduselt jurist ja 1940-i aastani EW õiguskantsleri Anton Palvedre sekretär, on kirjanduteadlase Mart Orava sõnul unustusse vajnunud suurepärane kirjanik. Autor näitab peent poliitlist niiditõmbamist, kuidas vastandamisete, hirmu ja propaganda, kollaborismi abil hakati lõhkuma rahvuslikku iseolemist.

7. Rutt Hinrikus ja Tiina Kirss, "Eesti elulookirjutus: Antoloogia. Kirjad, päevikud,mälestused ja elulood."

Mälestuste jäädvustamine on kultuuri kompass. Raamatus on katkendeid 23 päevikust Kirjastjan Jaak Petersonist, Marie Underist, Uku Masinguni. Teoses on ka Arnold Susi tütre Heli Susi päevikukatkend küüditeekonnast Siberisse, mida Rutt Hinrikus peab parimaks kirjelduseks üldse.

8. Amos Oz "Juudas", tõlkinud heebrea keelest Anu Põldsam

See sügav eksitenstiaalne on romaan inimese kujunemisest ja reetmise kogemusest.

9. Eesti aia alalugu. Anne Banner

Raamat on teekond meie kultuurimaastike, iluaedade kujunemisest meie kutuuris. See on lugu samas ka eestlaste ilumeele loomise lugu, lugu põlispuudest, talulilliedest, metsatukkadest ja maanteede palistusest puuhekkidega.

10. Katja Kettu "Rose on kadunud", tõlkinud soome keelest Kadri Jaanits. Katja Kettu keel on maagiline, lummav, ta käsitleb oma raamatus talle omaseid olulisi teemasid, nagu mälu, suhe loodusega, armastus, ürginstinktid, võim ja sooline väärkohtlemine.

 

LEENU NIGU

Üpris ootuspäraselt pean alustama ausa ülestunnistusega, et kirjastajana kuuluvad minu lugemisvarasse valdavalt raamatud, mis eesti keeles veel ilmunud ei ole. Tuhlan mõõdutundetult nii võõrkeelses väliskirjanduses kui ka poolküpsetes eesti autorite käsikirjades, mis tähendab, et ilmunud kraamil hoian küll silma peal, aga selle nautimiseni jõuan paraja viivitusega.

Lisaks tasub aastalõpu kokkuvõtete virrvarris meeles pidada, et raamat ei ole tegelikult hooajakaup. Ei maksa end aastanumbritest liialt eksitada lasta[1]. Näiteks mulle on viimase aasta sees meeletut (taas)avastamisrõõmu pakkunud Ene Mihkelsoni "Katkuhaud" ja Witold Gombrowiczi "Päevaraamat". 1990. aastatele omaselt hunnitult jäleda kaanekujundusega Margaret Atwoodi "Pime palgamõrvar" aga annab tõlkija kohatisest kurioossest sõnavalikust hoolimata ilmekalt tunnistust sellest, et Atwood on ikka neetult nutikas kirjanik.

Kui aga nüüd 2019. aastast midagi soovitada, siis Varraku raamatutest soovitaksin kindlasti Kaspar Colling Nielseni "Euroopa kevadet" Eva Velskri tõlkes (sest see on läbinägelik ja raevukas), Veronika Einbergi tõlgitud Andrei Ivanovi "Isevärki kalmistu asukaid" (sest see on õrn ja laia haardega), Virginie Despentes'i romaani "Vernon Subutex I", mille on tõlkinud Maria Esko (sest see on empaatiline ja ropp) ning muidugi Heli Alliku tõlgitud Louis-Ferdinand Céline'i "Surma järelmaksuga" (sest see vaatab elu viletsusele nii kartmatult silma, et sealt paistab lõpuks vastu puhas ilu).

Raamatutest, mis sel aastal ilmusid ja mille lugemiseni tahan kindlasti jõua, tasub mainida:

  • Lázló Krasznahorkai "Saatana tango" (Allikaäärne, tlk Siiri Kolka)
  • Urmas Vadi "Elu mõttetusest" (Kolm tarka)
  • Etgar Keret "Kissingeri igatsedes" (Loomingu Raamatukogu, tlk Margus Alver)
  • Margit Lõhmus "Sterne" (Kultuurileht)
  • Aleksei Salnikov "Petrovid gripi küüsis" (Tänapäev, tlk Erle Nõmm)
  • Nuccio Ordine "Kasutu kasulikkusest" (Tallinna ülikooli kirjastus, tlk Heete Sahkai)
  • Jete Leo Norman "Maailm kontoris ehk kuidas kärbitakse heeringat" (Argo)
  • David Vseviov "Elulugu. Esimesed kaks nädalat" (Tuum)
  • Mudlum "Poola poisid" (Strata Books)
  • M. Coetzee "Elizabeth Costello" (Draakon ja kuu, tlk Malle Klaassen)

Ükskord jõuan ma nendeni niikuinii. 

[1] Fun fact: Hiljuti Bookeri preemiale kandideerinud ja üleüldse oma 1000-leheküljelise ja 1-lauselise romaaniga "Ducks, Newburyport" kirjandusmaailmas laineid löönud Lucy Ellmann tunnistas hiljuti, et loeb valdavalt vaid neid teoseid, mis on ilmunud enne aatompommi leiutamist.

 

REIN RAUD

Doris Kareva. Suik ja sillerdus. Verb.
Üks nii selle aasta kui Doris Kareva luule mu meelest vaieldamatuid tippe. Selline selgus ja täpsus, mis jääb kauaks alles ka peale lugemist.
 
Maarja Kangro. Varietee. Nähtamatu Ahv.
Hämmastava haardeulatusega tõlkeluule antoloogia, väärikas täiendus Sanga, Semperi ja Kaalepi algatatud traditsioonile. 
 
Urmas Vadi. Ballettmeister. Loomingu Raamatukogu.
Absurdne paralleelajalugu, milles Bulgakovi vaim kohtub Jonas Jonassoni omaga — mu meelest seni Vadi parim teos.
 
Jaak Jõerüüt. Poliitiline daamikinnas. EKSA.
Ei ole veel lõpuni jõudnud, aga haaras kaasa esimestest lehekülgedest. Terav detailipilk paaris hästihoitud pingega.  
 
Taavi Liias. Talibani pojad. Hea Lugu.
Tähelepanuväärne katse vaadata üle piiri ja mõista. Inimese poolt, kes teab, millest kirjutab.
 
Roger Silverstone. Milleks uurida meediat? Tallinna Ülikooli Kirjastus.
Oludes, kus suurem osa tegelikkust saabub meieni meedia vahendatud kujul ning info liigutamise strateegiad mängivad olulist rolli kogu maailma tuleviku kujundamisel, peaks iga inimene suutma aru saada, kuidas see täpselt käib.
 
Øyvind Rangøy. Sisikond. Vihmakass ja kakerdaja.
Iga hea luuledebüüt on suur rõõm, aga kui sellisega saab hakkama keegi, kelle jaoks see keel on õpitud, siis lausa mitmekordne.
 
Tegemist ei ole pingereaga ja kolm kohta jätaksin vabaks, kuna mitmed ilmselgelt olulised tänavused raamatud on seni veel lugemata. 

 

RAUL SULBI

Vaapo Vaher: Hiiumaa kirjanduse lugu. Esseid ja uurimusi, 2 kd. Hiiumaa Teabekapital

Lugejana, kes kirjandusest endast rohkemgi naudib kirjanduslugu, ei saa ma alustada teisiti kui Vaapo Vaheri monumentaalse 1776-leheküljelise "Hiiumaa kirjanduse loo" esiletõstmisest. Kümne aasta jooksul valminud kapitaalne uurimus, klassikaline "lood lugudest ja lugude jutustajatest"-tüüpi teos tõstab Hiiumaa eesti kirjanduspildil üsna kesksele kohale, kuhu see õigusega kuulub. Aino Kallasest ja Ain Kalmusest Herman Sergo ja Tõnu Õnnepaluni, mõnest pea omaette monograafia mõõtu sissevaade.

Tiit Aleksejev: Müürideta aed. Varrak

Tiit Aleksejevi "Müürideta aed", ta Esimese ristisõja ainelise romaanisarja kolmas osa väärib esiletõstu kasvõi seepärast, et eesti kirjanikud reeglina Ristikivilandi ei satu. Ja kes oleks sinna tänapäeva autoreist paslikem sattuma kui mitte Aleksejev, kelle keskaja loengud 1990ndate keskpaiga Tartu Ülikoolist siiani eredalt meeles on.

Indrek Hargla: Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium. Raudhammas

Juba kakskümmend aastat näitab Indrek Hargla meile, kuidas tuleb teha "välismaa stiilis" korralikku ajaviitekirjandust, olgu žanriks siis kriminull, teadusfantastika, õudus või alternatiivajalugu. Hargla on korra põlvkonnas ette tulev talent jumala armust, loovestja, kelle taolist teist ei oskagi nimetada. Apteeker Melchiori tsükli romaanid opereerivad üsna ettearvatavas geograafilises ja mentaalses ruumis, aga teinekord vahest ongi vaja midagi turvalist, midagi kindlalt head. Parandan: suurepärast.

Andrus Kasemaa: Vanapoiss. SA Kultuurileht

"Vanapoiss" on nii võluvalt ja kergelt paberile pandud rahulolematuse ja rahuldamatuse manifest, irooniline, infantiilne, virisev, parodeeriv. Mulle teeb hirmsasti nalja, et kuna raamatu viimase lehekülje üleval servas on peatükinumber 32, seal, kus tihti on kirjas lehekülje number, on kõik raamatupoeketid registreerinud oma süsteemis teose 32-leheküljelisena. Tegelikult asi nii hull ei ole. Lihtsalt inimesed on koledad ja lollid.

Eva Luts (koost.): Täheaeg 18. Ortoni isevärki avantüür. Fantaasia

Järjekordse Prima Vistal auhinnatud ulmejutuvõistluse paremik ühte kaante vahel näitab hästi kätte eesti ulmekirjanduse seisu anno 2019, millel pikemalt peatumata saab eelkõige tõdeda, et võrreldes varasemate kordadega on võistluse esikümne tase muutunud ühtlasemaks ja muutunud tugevamaks. Võidutöödega on asi alati vaieldavam, kuid võistlus õigustab end puhtalt nende autorite loeteluga, kes seeläbi on ulmekirjandusse tulnud. Triinu Meres, Mann Loper, Heinrich Weinberg, Reidar Andreson jppt.

Carlos Ruiz Zafón: Vaimude labürint. Esimene raamat. Hisp k tõlkinud Eva Kolli. Varrak

Ruiz Zafón (NB! Kirjaniku perenimi algab R-tähega!) on mingis mõttes nagu Hispaania Hargla. Või siis vastupidi. Nad ei kirjuta üldse sarnaselt, aga mõlemaga on olemas pea 100%-line kindlus, et saad selle, mida ootad. Intelligentse ja lummava ja meeletult keeruka ning suure hoole ja taustatöö tulemusel kootud meelelahutuskanga, mille lahtiharutamist rikastab omapäraste ja meeldejäävate tegelaste paraad, kangelaste ees seisvad emotsionaalsed ning kuratlikult rasked valikud ja selline ainulaadne "omamaailma" aura, mida muus ajaviitekirjanduses, rääkimata igavuskirjandusest kunagi ei kohta. Lõppenud aastal ilmunud kirjaniku emotsionaalselt monumentaalse tetraloogia "Unustatud raamatute surnuaed" viimase osa esimese poolega samas tuules jõudis Varrak välja anda ka kolmanda autori neljast nooremale lugejale suunatud, kuid sama kõval tasemel müstilisest ulmeloost – "Kesköö Palee".

Stephen King: Öine vahetus. Ingl k tõlkinud Silver Sära, Kristi Kartašev, Andreas Ardus. Fantaasia

Kui viimased aastad on maakeelde toonud valdavalt Õuduste Kuninga uuema aja loomingut, kus kirjandusambitsioon enamasti tapab õudusemotsiooni, siis "Öine vahetus" on Kingi debüütkogu, tema esimese kümnekonna aasta novelliparemik, kus professionaalne käsitööoskus õuduste loomisel on täpselt parajas tasakaalus garaažibändiliku vaimustusega omaenda tegevusest. Nende kaante vahel on võimalus kohtuda just selle Kingiga, kellest 1980ndatel sai teenitult täielik bestsellerimeister ja rahamasin. Kingi oskuste ja kuulsuse vundament.

Veiko Belials (koost.): Raevu päevad. Vene k tõlkinud Veiko Belials. Fantaasia

Vene ulme antoloogiaid ilmus lõppeval aastal lausa kaks. Arvi Nikkarevi koostatud ja tõlgitud ning välja antud "Maagia" (kirjastus Skarabeus) on oma veidi moodsama valikuga ehk natuke ühtlasem, aga siinkirjutaja isikliku maitsega sobivad koostaja-tõlkija Belialsi autori- ja tekstivalikud paremini kokku. Neis on pisut rohkem klassikalise narratiivi au sees hoidmist ja lugu, mitte niivõrd literatuurseid trikke ja kunstilisi seisukohavõtte.

Liu Cixin: Kolme keha probleem. Ingl k tõlkinud Raivo Hool. Eesti Raamat

Puna-Hiina ulme on hetkel üle maailma popp ja Liu Cixini romaan võitnud kõikjal kilode viisi ulmeauhindu. Nii nagu oli kunagi popp Lem ja siis Strugatskid ja siis Calvino. Ning kuidagi rahustav ja uhkeks tegev on, et ka pisike ja oma lugejaskonna hulgalt täielikuks kultuurmaailma tagahooviks olev Eesti suudab ses osas muu planeediga ühte jalga käia ning sellesama rahvusvaheliselt levinud kaanepildiga ilmub see romaan ka meil. Mis sest, et inglise keele kaudu tõlgitud – kõikjal tehakse nii. Moodne ulme oma... täiesti moodsal kujul.

Isaac Asimov: Asum. Ingl k tõlkinud Linda Ariva. Eesti Raamat

"Asumi"-seeria on 20. sajandi ulmekirjanduse tüvitekst, mis peaks raamatupoodides uute huviliste jaoks kogu aeg saada olema. Seetõttu tuleb Eesti Raamatu sooritust anda uuesti ja ühtses sarjakujunduses kõik Asimovi seitse romaani kirjaniku 100. juubeli künnisel uuesti välja vaid tunnustada. Lõppeval aastal ilmusid "Asum", "Asum ja impeerium", "Teine Asum" ning "Asumi äär". Järge ootavad veel "Asum ja Maa", "Enne Asumit" ning "Edasi, Asum". Kellel "Asumi"-lood lugemata on, mida te veel üldse siin teete ja neid ridu kokku loete?

 

KRISTA KAER 

1. Alain Mabanckou "Katkine klaas". Prantsuse keelest tõlkijnud Ulla Kihva. Loomingu Raamatukogu.
2. Laszlo Krasnahorkai "Saatana tango". Ungari keelest tõlkinud Siiri Kolka. Allikaäärne
3. Olli Jalonen "Taevakumm" Soome keelest tõlkinud Piret Saluri. Hea Lugu.
4. Alberto Mussa "Qafi mõistatus" Portugali keelest tõlkinud Leenu Nigu. Varrak.
5. Virginie Despentes "Vernon Subutex". Prantsuse keelest tõlkinud Maria Esko. Varrak.
6. David Vseviov "Elulugu. Kaks esimest nädalat" Tuum.
7. Tiit Aleksejev "Müürideta aed". Varrak.
8. Urmas Vadi "Balletmeister" Loomingu Raamatukogu.
9. Andrus Kivirähk "Sinine sarvedega loom" EKSA
10. Andrei Ivanov "Isevärki kalmistu asukad" Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg. Varrak.

Kõik nimetatud tõlgitud raamatud on peale selle, et tegu on heade tõlgete ja paeluvate teostega, ka avardanud tõlkes olemas olevat maailma. Lisaks neile tuleb kindlasti nimetada kindlasti Hieronymuse tõlkeprogrammi loomiST ja selle raames ilmunud raamatuid.

ARMIN KÕOMÄGI

Läti jutud. Valik 2000. aastate Läti lühiproosat (tõlkija Livia Viitol, kirjastus Libri Livoniae). Väga tänuväärt raamat. Tahaks selliseid veel ja veel. Soomlaste, venelaste, leedukate, rootslaste omi. Lühiproosa annab kiiresti hea ülevaate teemadest, stiilidest, ja üldse, avab naabri mõtteilma.

Eesti novell 2019 (MTÜ Eesti jutt). Ka meie oma selleaastane jutukogu on hästi välja kukkunud. Avastasin enda jaoks nii mõnegi uue autori, mis on üks sellise kogumiku suuri plusse. Boonuseks veel ka Märt Väljataga essee kodumaise novelliloo sünnist.

Andrus Kasemaa "Vanapoiss" (Loomingu Raamatukogu). Selle raamatu juurde jõudsin tänu Eesti novellile. Värske, muhedalt introvertne, väga naljakas.

Margit Lõhmus "Sterne" (Kultuurileht). Lõhmuselt oodati raamatut ammu. Vikerkaares viimastel aastatel ilmunud lood on lugejatel süljenäärmed tööle pannud. Ei taha nimetada seda naiskirjanduseks, aga fakt, et ükski mees sellist raamatut kirjutada ei suudaks. Brutaalselt kehaline, ebamugav, halenaljaks lugemine.

Yuval Noah Harari "21 õppetundi 21. sajandiks" (tõlkija Anu Põldsam, Postimees Kirjastus). Harari kolmas raamat ei jää eelmisele kahele alla. Vabalt võib triloogia lugemist ka sellest alustada. Oma lihtsuses sobib silmi avama väga laiale massile.

Tõnu Õnnepalu "Aaker" (EKSA). Õnnepalu kolmikust kõnetas see raamat mind enim. Lisaks mahedale mõtisklusele ja kõrvaltvaataja tähelepanekutele leidus siin mingit aktiivset teravust, mida paljude lugejate lemmikautor alati just ei paku. Väliseestlased tõstsid raamatu peale lärmi, see on hea märk.

Andrus Kasemaa "Mees otsib naist" (EKSA). Lihtsus + geniaalsus + vaimukus. Suurepärase kunstiteose valem selline ongi. Kiireks tarbimiseks.

Aleksei Salnikov "Petrovid gripi küüsis" (tõlkija Erle Nõmm, Tänapäev). 300 lehekülge talvises Jekateringurgis. Nohu, köha, palavik. Ime et lugeja ise grippi ei nakatu. Bestseller Venemaal. Hea teada.

Nagib Mahfuz "Kahe palee vahel" (tõlkija Kalle Kasemaa, Eesti Raamat). Natuke nagu egiptuse versioon Tõe ja õiguse esimesest osast. Au ja kahepalgelisus. Suurimaks väärtuseks vast sissevaate autentsus, millega avatakse araabia perekonda. Nobeliga pärjatud egiptuse klassik.

Maarja Kangro "Tuul" (Nähtamatu ahv). Kangro oma tuntud headuses. Nagu lööks naisekäsi teritatud pliiatsi sulle otse lihasse. Ai. Aga oled tänulik.


TÕNU KARJATSE

Louis-Ferdinand Céline "Surm järelmaksuga" (tlk. Heli Allik. Kirjastus Varrak) – väärtkirjanduse tõlkesaraja "Hieronymus" avaraamat, rabav oma ekspressiivsuses ja eksitav oma fragmentaarsuses, mis tekitab uutmoodi lugemiskogemuse. Heli Allikult vapustav tõlge.

Siia võiks õigupoolest lisada kõik "Hieronymuse" sarja raamatud, sest kõik nad kuuluvad nende teoste hulka, mida aegade jooksul on hea just oma koduraamatukogust lugeda võtta.

Laszló Krasznahorkai "Saatana tango" (tlk. Siiri Kolka, kirjastus Allikaäärne) – moodustab mõttelise paari Céline´i romaaniga. Ajatu romaan inimese hädisusest ja rumalusest. Raamat nagu muda, mis sisse imab. Samuti üks aasta paremaid ilukirjanduse tõlkeid.

Richard David Precht "Kütid, karjused, kriitikud: digiühiskonna utoopia" (tlk. Katrin Kaugver. Tallinna Ülikooli Kirjastus). - köitev essee tänapäeva ühiskonnast ja selle väljavaadetest. Precht loob esmapilgul lootusetuna näiva pildi oma õigused masinatele loovutavast inimesest, kuid tasapisi vahetab fookust ja näitab, et tulevik võib olla isegi ilusam, kui me seda suudame ette kujutada.

P.I. Filimonov "Läti stjuuardessid teavad saladust" (tlk. Katrin Väli. EKSA) – Eesti ühe huvitavama kirjaniku esimene luulekogu, mis näitab, et hea proosakirjanik oskab kasutada ka luulevormi. P.I. Filimonovi luulet iseloomustab samasugune vaimukus ja teravus nagu ta proosat. Tekstid, mida ei tahagi korraga läbi lugeda, et raamat läbi ei saaks.

Carolina Pihelgas "Valgus kivi sees" (kirjastus Kaksikhammas). - lüürilised ja intiimsed proosaluuletused, õrn ja hõrk kogu. Ka üks aasta kaunima kujundusega raamatuid, kujundaja Maris Kaskmann.

Andrus Kivirähk "Sinine sarvedega loom" (EKSA) – Kivirähki romaanidele omaselt kaasatõmbav ja vaimukas lugemine, mis ei lase raamatut enne käest ära panna, kui ta läbi on. Kivirähk on leidnud ainulaadse viisi, kuidas tõlgendada ja edasi anda ühe loovisiku siseilma – ta loob libapäeviku, võttes aluseks reaalselt eksisteerivad taiesed. Kurblooline lugu möödunud sajandi esimese poole sümbolistlikust kunstnikust Oskar Kallisest on oma humoorikuses ja traagikas isegi sõltuvust tekitav.

Jorge Luis Borges "Kujuteldavate olendite raamat" (tlk. Ehte Puhang. Tänapäev) – sobib öökapile unenägude rikastamiseks või ka lastele õhtujutuks ette lugemiseks. Mosaiigilaadne käsitlus maailma mütoloogiast, omamoodi 20.sajandi inimese bestiaarium. Kahjuks puuduvad raamatul illustratsioonid, küll on aga tekstide kõrval vaba ruumi, mida saab ise hea ettekujutusvõime ja joonistusoskuse korral joonistustega täita.

John Dewey "Kunst kui kogemus" (tlk. Anne Lange. TLÜ kirjastus) – pragmatistlik käsitlus kunstist ja kunsti vastuvõtmisest. Dewey osutab kunstiteose ja ühiskonna seotusele ning vastastikule mõjule. Üks 20.sajandi esteetika põhitekste.

John Berger "Nägemise viisid" (tlk. Ingrid Ruudi, EKA Kirjastus) – Bergeri klassikaline visuaalkunsti analüüs nüüd ka eesti keeles. Põhitõed ja sissejuhatus ühes. Hõlpsalt loetav, pildid juures. Kannustab üles otsima netiavarustest samanimelist BBC telesarja.

Kristiina Davidjants "Eesti filmi 100 aastat" (Post Factum) – ülevaade Eesti kinokunsti ajaloost, mis on pandud ka laiemasse ajalisse konteksti. Loetav ka teisiti kui teatmeteosena.

 

HELI ALLIK 

Margit Lõhmus, "Sterne" (sari "Värske raamat", Kultuurileht). Laenan sõnu Hasso Krullilt – "Jutustaja fantaasialend viib pöörasesse realismi. See on kõige üllatavam ja veenvam erootiline hullus, mis eesti keeles seni kirja pandud." – ja Meelis Oidsalult: "Lõhmus näitab (...), et naissoost minategelane ei pea olema teravmeelne kiimleja, dominantne ega peegeldama mehele tema šovinismi, et olla tajutud agentsena. Lõhmuse lugude minategelasis on hoopis midagi Jane Eyre'ist: siin ei lammutata sugutunnustega viibeldes maailmakorda ega üritata luua uut keelt naiskogemuse kirjeldamiseks, vaid kirjeldatakse seda, mismoodi võib minategelane ise, teenindamata soolise õigusluse huve, iseteadlik olla. Need üsna ootamatud kirjeldused kehtestavad end rammestava usutavusega."

Ei saa ju olla, et kunst sureb ära – inimene ei saa ilma selleta elada. Aga seal, kust me seda oleme otsima harjunud, seda alati justkui enam ei ole. Kuidas teda leida? Kuidas teda kunstina ära tunda? Kuidas usaldada natukenegi oma kogemust ja taju? Kuidas seda kogemust üldse märgata? Kui tuttav kummastus on kadunud, kas süüdistada selles kunsti, iseennast või proovida leida tee ummikust välja? John Dewey "Kunst kui kogemus" (tlk Anne Lange, Tallinna Ülikooli Kirjastus) aitab oma vahel meelega naiivseid küsimusi esitades hädalisi, kes sellel väljal veidi pea on kaotanud. Kuid kui kogu see asi ei ole parajasti inimese jaoks ka mingi mure, on raamat ka lihtsalt väärtuslik kunstihariduse baastekst.

Mait Vaigu "Kurvake sügis" (Puiestee) ilmus küll 2018. aasta lõpus, aga siis, kui kõik edetabelid olid juba tehtud ja nimekirjadel jooned all. Siin ei ole ruumi sisukokkuvõtteks, aga sisust veel tähtsam oligi minu jaoks see, kuidas selle teksti elemendid justkui püsivad kõik sidusalt koos – eks ju "süntakski", õpetus lauseehitusest, ole etümoloogiliselt "korraldamine", "korrastamine" –, aga samal ajal on peaaegu igas lauses sees mingisugune lõhe, jõnksatus või pragu, millest paistab midagi muud. Ma ei tea, kuhu need uksed on lahti jäetud, aga mingisugustesse kohtadesse, kuhu tavaliselt pole võimalik minna, see raamat lugeja viib.

Kui Tõnu Õnnepalu loobus teist korda kirjanikupalgast, räägiti solidaarsusest, pangakaartidest, tööst, viisakusest, inimsuhetest, õiglasest tasust, naisküsimusest, meesküsimusest, segadusest, institutsioonidest. Kirjandusest eriti ei räägitud. Aga mis on kirjaniku jaoks tegelikult tähtsam, hoida kirjandust või hoida suhteid? Osana poleemikast sündis üks eelmise aasta kõige ilusam tekst, "Inimesele ei ole hea elada üksi".

Whiskerson, "Kass, Verevalaja ja teised" (Eesti Raamat). 10 pala anonüümse eesti autori sulest, täiesti ootamatut ja väga värskendavat, ja ometi nii ohtlikust žanrist nagu seda on lühijutustus. Tooni annab kätte näiteks lause raamatu tagakaanelt: "Whiskerson ei usu universaalsusesse, küll aga meeldivad talle mõttekriipsud."

Eri kultuuritraditsioonide kirjanduslikud koodid võivad olla nii erinevad, et me võime küll raamatuid lugeda, me ei saa justkui midagi aru. Aga nii väga oleks ju vaja aru saada. Seda, kust ja kuidas võib sündida islamiäärmuslik mõte, praegusel hetkel veel eriti. Sayyid Quṭbi 20. sajandi alguse Egiptuse külaelu kirjeldavas raamatus "Külapoiss" (tlk Üllar Peterson, Tallinna Ülikooli Kirjastus), egiptlaste "Kevades",  on hoolimata väga kohatundlikest pisidetailidest ja jutustaja väga isiklikest lapsepõlvemälestustest midagi, mis meilegi läbi tuleb. Tõlkija pea sajaleheküljeline ja nii mõnegi koha pealt üllatav järelsõna aitab võõrapärase teksti avanemisele samuti mitmekülgselt kaasa.

Roman Jakobson ütles juba kuuskümmend aastat tagasi, et keele kuuest funktsioonist poeetilise omapära on see, et keel tegeleb seal ennekõike iseendaga. Aga mida tähendab õigupoolest keel aastal 2019? See on algoritmid, koodid, sümbolid, tüpod, reaalaegsus, sõna, mille kaal tuleb igal hetkel jagada 8 miljardiga ja kõigi ruumide koondumine ühes ainsas pikslis. Ja vaene räsitud hing selle keskel, mis igatseb ometi luulet. Keiti Vilmsi instagrami konto @keitivilms, mis jätkas endiselt "avaldimist" ka aastal 2019, lepitab oma parimatel hetkel need kaks teineteisest täiesti eraldi seisvat universumit. Huvitav on vaadata, kuidas poeesia murdub teise kohta.

"Hasso Krulli mõistatus" (koost Neeme Lopp, Tallinna Ülikooli, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskus). "Krulli looming on olnud pidevas teisenemises, kuid seda teisenemist on ometi läbinud mingi läbiv joon, mingi tekstistrateegiate all või taga lasuv laiem alus, mis püüdleb unustatud kihistuste elluäratamise poole lugejas. Selle juures ei ole oluline, kas see püüdlus võtab luuletuse, eepilise poeemi, mütopoeetilise jutustuse, teoreetilise loengu, tõlkevahenduse või köögilauajutu kuju. Kõik need küsivad mingite arhetüüpsete mehhanismide järele, mis hoiaksid inimese maailma lagunemast ja tekitaksid tema olemise kultuurilisse koesse pidepunkte, millele toetuda," ütleb raamatu tutvustus. Aga tänu imepeenele koostamis- ja kujundustööle suudab see Hasso Krulli loomingut käsitlevatest tekstidest koostatud kogumik ka hoopis teisel tasandil kui sisu, kavalalt koode kokku jooksutades ja üht illusiooni teise vastu vahetades, toimida samamoodi nagu Krull mujal – aidata lugejal leida olemise koe sees pidepunkte.

2019. aasta sügisel valminud arvutimängu "Disco Elysium" peategelane on elust räsitud detektiiv, kes pärast üht korralikku liialeminekut ei mäleta enam oma nime. Ühes mõrvaloo lahendamisega peab ta jõudma selgusele ka selles, kes ta ise on. Kõik see, kuidas asjad edasi hargnevad, on võimalik ainult rollimängus. Näiteks kui mängija investeerib oma punktid ühte 24st detektiivi omadustest (nt loogika, empaatia, retoorika, draama, kujutlus- ja vaatlusvõime), näeb ta ekraanil erinevaid tekstikatkeid, mis kirjeldavad tema seisundit, tähelepanekuid või reaktsioone. Samuti on võimalik panna peategelane internaliseerima erinevaid ideoloogiaid, mis mõjutavad sündmuste kulgu ja dialoogide sisu. "Disco Elysium" on tehtud armastusest sõna vastu, kuid ühtlasi tõestab, et sõna ei pea jääma raamatu lineaarsesse formaati – tema elustamiseks on mitmesuguseid viise. Arvustustes on seda mängu kirjeldatud kui teost inimesele, kes armastab lugeda, millega tuleb tõesti nõus olla – iga kliki järel ekraanile manatavad tekstimustrid pakuvad tekstimõnu selle kõige radikaalsemal kujul. Milliseid lustakaid ja veidi vähem lustakaid radu pidi stsenarist Robert Kurvitz, kunstnik Aleksander Rostov, kirjutajad Argo Tuulik, Helen Hindpere ja paljud teised meeskonnaliikmed Kurvitza 2013. aastal ilmunud romaanist "Püha ja õudne lõhn" kirjatähe ilmumise veidi teistsuguste (ja kuigi Eesti reaalsusega tihedalt seotud, siis ingliskeelsete) võimaluste juurde jõudsid, sellest räägib Mudlumi pealtnäha (jah, pealtnäha) väga lõbus ja hoogne romaan "Poola poisid" (Strata).

Mitte kunagi ei ole liiga palju kirjutusi sellest, et kirjanduses vorm on sisu, tehnika on tähendus, žanr on ideoloogia ja konventsioon ainult kokkulepe. Kui see ühes kohas on meelde tuletatud, kipub see teises kohas ikka ununema. "Kas hüüumärk ei sarnane ähvardavalt tõstetud nimetissõrmega? Kas küsimärgid ei ole nagu foorituled või ülespoole pööratud pilk? Koolon ajab Karl Krausi väitel suu pärani: häda kirjanikule, kes teda millegi rammusaga ei toida. Semikoolon meenutab optiliselt sorgus vuntse; veelgi tugevamalt tajun tema kahtlasevõitu kuulsust. Jutumärgid limpsavad juhmivõitu velpusega ja enesega rahul olles keelt." Ja nii edasi. Theodor W. Adorno "Valik esseid kirjandusest" (tlk Krista Räni, koost Marek Tamm, Loomingu Raamatukogu) sisaldab lehekülgede kaupa tähelepanekuid keele ja kirjanduse kohta, mis ka pea pool sajandit pärast kirjutamist aitavad tekste uue pilguga näha.

Michel Houellebecq peaks osalema saates "Selgeltnägijate tuleproov". Ta edestaks teisi osalejaid pika puuga – nagu on taas näha tema romaanis "Serotoniin" (tlk Indrek Koff, Varrak), on tema võime ühiskonnas toimuvad protsesse ette aimata endiselt hämmastav. Ja lisaks võidaks muidugi kirjastus seeläbi paugupealt juurde neid lugejaid, kellest nii hädasti puudus on.

 

JAN KAUS

John Berger, "Nägemise viisid"; Boris Groys "Stalinismi totaalne kunstiteos" – panin need kaks teost kokku, kuna mõlemad käsitlevad kujutava kunsti ning ühiskondlike hoiakute või tendentside vahelisi seoseid. Groys vaatleb, kuidas traditsioonilise kunsti taotlus maailma kujutada muundus avangardkunstis taotluseks maailma kujundada ning kuidas stalinism kandis selle taotluse kunstist poliitikasse (eriti äge on "kollektiivse sürrealismi" mõiste). Berger mahutab oma paaritunnilisse lugemisse mitu huvitavat teemat, näiteks käsitleb ta vaimukalt õlimaali ja eraomandi suhteid.

Gustave Flaubert, "Bouvard ja Pécuchet" – 19. sajandi prantsuse proosa on ülepea mu nõrk koht. Minu öökapiautorite esikümnes on ikka ja jälle Balzac, Maupassant, Stendhal ja muidugi Flaubert! Bouvard ja Pécuchet on nagu kaks prantsuse soost kilplast, kes võtavad ette palju ja halvasti. Autori hoiakut oma tegelaste suhtes võib nimetada hooletult varjatud sarkasmiks. Väga tore on pooleli jäänud teose lõppu lisatud "Käibetõdede sõnastik", misantroobi aforismikogu.

Andrus Kasemaa, "Vanapoiss" – Tõnu Õnnepalu on saanud endale torssis mantlipärija. Võikski öelda, et "Vanapoisis" meenutab Kasemaa afektiseisundisse sattunud Õnnepalu, kes ei vaevu võtma elegantseid poose, vaid lajatab otse, julgelt. Tekst meenutab kohati kuiva köha. Kui Õnnepalus on säilinud liiga palju renessanssi, siis Kasemaa laseb vee uljalt ja kõrge kaarega välja. Ja mitte autolt.

László Krasznahorkai, "Saatana tango" – suurejooneline hobuse unenägu, kütkestav luupainaja. Krasznahorkai kasutab universaalset vastandust – inimlike unistuste puhtus seatakse vastamisi tegelikkuses valitseva tohuvabohu ja huiabellaga. Kusjuures osa sellest huiabellast tekib just soovist kohaldada unistusi reaalsusele, ebarealistlikest katsetest kontrollida kontrollimatut, mätsida reaalsuse porist kokku õhulosse. Universaalse teema muudab eriti mõjuvaks isikupärane keel, mis loob peaaegu kombatava atmosfääriga sissevaate elu kaootilisusse.

Nagib Mahfuz, "Kahe palee vahel" – soovitan kõigile, kel huvi heita pilku islami ühiskonna lähiajalukku ja ülesehitusse ning võrrelda 20. sajandi alguse Kairot 21. sajandi alguse Eestiga. Mahfuzi loo keskmes on Ahmed Abd al-Gawwadi nimeline patriarh, vastuoluline kuju, despoot kodus ja südamlik seltskonnalõvi väljaspool kodu. Avaliku ja isikliku elu vastuolud peaksid mõjuma kõnekalt ka siinmail. Olgugi et al-Gawwadi koduses ranguses on tajuda islami kultuuri erijooni, sümboliseerib see ühtaegu universaalset teemat – inimese soovi elu kontrollida ja selle soovi illusoorsust.

Maurice Merleau-Ponty, "Taju fenomenoloogia" – kange soov on nimetada Merleau-Ponty nägemust meelelisuse transtsendentaalsuseks, kus Jumalat või ükskõik millist üleloomulikku jõudu asendab igapäevane ruum, milles me viibime ja mida Ponty nimetab "asjade ühendamise universaalseks jõuks". Ponty jaoks on tajutav reaalsus ammendamatult huvitav, või nagu ta ise ütleb: "ületamatu täielikkus". Kusjuures oluline pole ainult täielikkuse olemus, kuivõrd see, kui tundlikuks suudame seadistada oma kogemisvõime selle täielikkuse tajumisel.

Anaïs Nin, "Henry ja June" – noorpõlves nägin selle raamatu põhjal valminud Philip Kaufmani filmi, aga algteose lugemine on nüansseeritum kogemus. Nini pihtimuste keskne teema on armastuse irratsionaalne jõud, selle vastandumine mõistlikkusele. Seega teeb Nini päevik korraga kaht asja – püüab tuua vahetut elujõudu sõnadesse ja samas vaadelda elujõu vertiigot distantsilt. NB! Leidsin raamatust suurepärase määratluse Henry Millerist, mis sobib ülepea kirjeldama mehelikku teadvust: "ta ihkab saavutada võimu selle üle, mille võimuses ta ise on."

Nuccio Ordine, "Kasutu kasulikkusest. Manifest" – mõnus, kergesti loetav ja sisukas raamat, eneseabiõpik minusugustele haritlastele, südamlik mees taskus. Ordine sõnastab teada-tuntud asju, aga tema sõnastatuna mõjub kordamine tõepoolest tarkuse emana. Põhiline sõnum on järgmine: kunst on kasutu vaid siis, kui pidada kasutuks siseelu, kui pole oluline teada, kes ma olen; miks ma olen just selline ning milline ma võiksin või ei saa olla.

Peter Sloterdijk, "Jumalahullus" – hea raamat on nagu hea ravim, antud teos sobib hoidma kontrolli all usku mõne idee üldkohaldatavusse – võib-olla isegi juhtudel, kui usk on krooniline. Sloterdijk räägib muuhulgas "ontoloogilisest monarhismist", mis püüab raiuda läbi seda Gordioni sõlme (või õieti küll Möbiuse lehte), mida Merleau-Ponty nimetab "ammendamatuks sidususeks". Maailma mõtestamisel aga pole vist kirvetööst ikkagi abi.

Jevgeni Vodolazkin, "Aviaator" – vene kirjanduse parimaid traditsioone ühendav raamat, milles on koos nii satiiriline ühiskonnakriitika Gogoli vaimus kui ka üleloomulike elementidega armastuslugu. Täpsemalt armastus, mis ei saa ega tohigi allutada empiirilise tegelikkuse määratlustele. Ja eks selleski hoiakus ole tunda Dostojevski kauget kaja – armastus kui miski igapäevastest sotsiaalsetest suhetest suurem, miski, mida ei saa kirjeldada isikliku heaolu kaudu. Inimene peab alluma armastusele, mitte armastus inimesele.

TAUNO VAHTER

David Vseviov "Elulugu. Kaks esimest nädalat" (Tuum) - Ajastuportree 1949. aastast Tallinnas ühe eesti-vene-juudi perekonna võtmes.

Aleksei Salnikov "Petrovid gripi küüsis" (Tänapäev, tõlkinud Erle Nõmm) - kuulsaima Tartus sündinud kirjaniku kirjeldus aastavahetusest Siberi linnas, kus ühe pere liikmed sattuvad veidratesse olukordadesse ja näivad jagavat mingit saladust

Andrus Kasemaa "Mees otsib naist" (EKSA) - poole tunniga läbitav nutikas ideeraamat, kus reaalsetele tutvusmiskuulutustele on kirjutatud sürreaalsemad jätkutekstid.

Marju Kõivupuu "Pärandiaabits" (Tänapäev) - universaalne ülevaade meie pärandikultuuri tähtsamatest märksõnadest, rohkem noortele, aga ilmselt on üksjagu uudist ka täiskasvanutele

Walter Isaacson "Leonardo da Vinci" (Varrak, tõlkinud Aldo Randmaa) - kaasaja ühe tuntuima biograafi klassikaline ja ladus elulugu itaalia keskealisest ja vanemast rööprähklejast

Michel Houllebecq "Serotoniin" (Varrak, tõlkinud Indrek Koff) - prantsuse kirjanduse endise paha poisi ja praeguseks etableerunud laiade masside lemmiku irooniline kirjeldus ohustatud liigist, keskealisest pässist

Ben Macintyre "Spioon ja reetur" (Tänapäev, tõlkinud Lauri Liiders) - haarav kirjeldus päriselt toimunud kõrgest mängust ülejooksikuks hakanud vene luureohvitseri tegevusest ja päästeoperatsioonist tema läände toimetamiseks

Urmas Vadi "Ballettmeister" (Loomingu raamatukogu) - Ilmselt tänavune meeldejäävaim eesti romaan, mänguline ja kergelt irooniline pseudoajalugu.

Kairi Look "Piia Präänik ja bandiidid" (Tänapäev) - aasta üks naljakamaid lasteraamatuid. Kui Piia Prääniku ema oma kolmekordse üllatuse on ära sünnitanud, siis ei pruugi küll kõigil enam sama naljakas olla.

Bill Bryson "Inimkeha" (Eesti Raamat, tõlkinud Piret Lemetti) - muhedate populaarteadusraamatute üks juhtivaid autoreid üritab seekord selgitada, mis toimub meie kehas ja mida on selle uurimisel aegade jooksul juhtunud

Ilmar Tomusk "Kõrvalised isikud" (Tammerraamat) - täiesti tõlkimatu, kuid leidlik keelekeskne raamat, millel tekstiga vähemalt sama oluline roll piltidel

Toomas Kall "Paunvere lõpp. Kuidas eesti kirjanikud "Kevadet" kirjutaksid" (EKSA) - kogumik andekaid töötlusi "Kevadest", mida lugedes korduvalt on kahju, et tõepoolest mõni teine autor ei kirjutanud "Kevadet"

 

OLEV REMSU 

Olen suhteliselt vähe lugenud, nõnda et nimekiri räägib eelkõige minust, mitte aga meie kirjandusest ja trükisõnast lõppeval aastal. Vabandan kõigi ees, kes on lugemata.

Vaapo Vaher "Hiiumaa kirjanduse lugu" I ja II

Epi Tohvri "Georges Frédéric Parrot. Keiserliku Tartu Ülikooli esimene rektor"

H.G. Wells "Tulevase maailma pale" (Karl-Kristjan Koit, Jay Skaidrins)

Mudlum "Poola poisid"

Aleksandr Solženitsõn "Lenin Petrogradis" (Jaana Peterson)

Toomas Taul "Tuba 116"

David Vseviov "Elulugu. Kaks esimest nädalat"

Andrei Hvostov "Kirjad Maarale"

Aleksei Salnikov "Petrovid gripi küüsis" (Erle Nõmm)

Vladimir Pool "Minu elu ja teenistus KGBs" (Taavi Minnik, Liivia Anion)

 

VALNER VALME

Amos Oz, "Juudas" (tõlkija Anu Põldsam), Gallus.

On raamatuid, mis midagi annavad ja on raamatuid, millest end jõuga läbi vedada, et "ma ei anna alla" ja "aga äkki on minu viga, et ei lülita ära". Raamatutest, mida kohe käest visata, ma ei räägi. Aga ma räägin The Raamatutest. "Juudas" on üks neist. See lummab jäägitult. Kuidas? Ei teagi. Sest puudub selline efekt ja eripära nagu oskasid või oskavad (oskasivad) Houellebecq, Céline, Krasznahorkai, Musil, Carrère jt. Ei, Oz lihtsalt on. Tema viimaseks jäänud romaan on veel eriti mõjuv ja sisenduslik.

Julian Barnes, "Aja müra" (Aet Varik), Varrak.

Romaan vene helilooja Dmitri Šostakovitši elust ja loomingust, tema kaudu aga loomeinimese suhestumisest võimu ehk ebaõiglusega.

Bruno Schulz, "Liivakella sanatoorium" (Hendrik Lindepuu), Loomingu Raamatukogu.

Unenäod, mida ma hommikuti kunagi ei mäleta.

Maarja Kangro "Tuul". Nähtamatu ahv.

Kui luule on ühtaegu vaimukas, sarkastiline ning õrn ja haavatav, siis ongi õige asi.

Louis-Ferdinand Céline, "Surm järelmaksuga" (Heli Allik), Varrak.

Sellist hullumeelset, aga nõelteravalt fokuseeritud teadvusevoolu annab kirjutada, annab ka tõlkida, lugeda on aga lihtne ja hoogne. Kordumatu autor.

Hermann Broch, "Kuutõbised" (Mati Sirkel), EKSA.

See teos aimas ette natsismi leviku, Teise Maailmasõja psühholoogilised põhjused, populismi populaarsuse täna, aga need on seejuures ainult efektid, sest raamat kaardistab inimpsüühika laiemalt. Tõlge 1000 punkti.

Rein Veidemann, "Kui sõna on su saatus. Valitud esseid, pihtimusi, lausungeid" (EKSA)

Kui professor Veidemann ise armastab rääkida tüvitekstidest, siis Eesti kirjandusloos see on kahtlemata üks selliseid. Lisaks saame vastuse, miks eesti kultuur on olemasolukultuur.

László Krasznahorkai, "Saatana tango" (Siiri Kolka), Allikaäärne.

"Saatana tango" mattub mutta, lehekülg lehekülje järel kistakse lugeja aina enam porri, mis tõmbub lakkamatult kallava vihma tõttu järjest lirtsuvamaks, nakkuvamaks, ning löga pole ainult kujund väljendamaks tegelaste allakäiku romaanis, vaid poolfüüsiline tegur lugejale – ta ei pääse sellest raamatust välja. 

Nuccio Ordine, "Kasutu kasulikkusest" (Heete Sahkai), Tallinna Ülikooli kirjastus

Ood humanitaarteadusele, pomm lühinägelikele valitsustele, tehnokraatidele, materiaalse progressi uskujaile.

Paavo Matsin "Kongo tango". Lepp ja Nagel

Nagu Matsinil ikka, lapsemeelsed, süüdimatud, isegi totakad (aga just sel juhul eriti naljakad) fantaasiad on asetatud vanade ja tähenduslike lugude mustrisse, tulemuseks klaaspärlimäng, kus saab kildu ja ka sukelduda erinevatesse kultuurikihtidesse.

Kõrged ootused, aga alles ooteriiulis või päris algjärgus: Michel Houellebecq, "Serotoniin" (Indrek Koff; Varrak), Mudlum, "Poola poisid", Sergei Stadnikov, "Muinas-Egiptuse ahvatlus. Artikleid Vana-Egiptuse kultuuriajaloost ja selle retseptsioonist" (lõpule viinud Marek Tamm; Tallinna Ülikooli kirjastus), John Dewey "Kunst kui kogemus" (Anne Lange, Tallinna Ülikooli kirjastus), Mart Kivastik "Taevatrepp" (Väike Öömuusika).

PEETER SAUTER

Veider, et kuigi lugemine erutab ja raamatut võib tükk aega peas ja kotiski tassida, aga mõne kuu pärast võivad uued asjad selle välja suruda ja kõik on peast kadund. Ometi, näiteks mõne aasta möödudes vupsab toosama raamat peas uuesti esile nagu mõni lapsepõlvemälestus. Lapsepõlveraamatudki on ju meeles. Ja küllap on kogu see kraam vundamendiks oma tekstide ehitamisel.

Kuidas täpsemalt, ei tea.

Aegajalt löön kirjutades kahtlema, kas ma olen ise sama motiivi kuskil juba kasutanud või äkki lugesin kuskilt sisse. Täna saaks kopida juba mõne lause ja vaadata, kas see mõnes netis ripakil tekstis vastu vaatab.

Google veel ei oska tervete raamatutäite tekste otse läbi sõeluda, aga pea see aeg ei tule. Lööd näiteks sisse kummitava lausejupi "koer on maetud koera alla" ja saad kohe teada, et see on Herman Matvejevi teosest "Tarantel". (Kui see ikka oli sealt, praegu ei saa kontrollida, Google teose teksti ei tunne ja mul pole raamatut enam ka. Vend kinkis kogu lapsepõlvekodu seiklusjuttude sarja kolides laiali ja viskas osa prügimäele. Ja ega mulle poleks sari kuhgi ära mahtunudki. Nüüd ei pea ma õnneks neid raamatuid enam kunagi lugema, ehkki vahel tahaks. Miks mitte. Kui üksiku saare raamatukogus oleksid ainult need loetud, küll juba loeksin uuesti ja naeraksin ja taassiseneksin lapsepõlve.)

Uhh, võin ma alles lobiseda.

Mõned raamatud sellest aastast on siiski meeles.

Mudlumi "Poola poisid" ilmus üsna äsja. Algul tundus pentsik, et Luiga oma kodust ja oma pojast ja ta sõpradest ja nende anarhismimaailmast kirjutades peab Poolamaa esile manama. Mis poola poisid, tavalised Pääsküla loodrid. Aga teisalt – küllap annab see vabaduse. Ja eks me ilukirjandust tehes maname alati oma imaginaarse Poolamaa esile. Pange kõrvuti Kausi Tallinn ja näiteks Teet Kallase või minu Tallinnad. On need samad linnad? Ei ole. Kuigi me võime Kausi ja Kallasega kas või koos istuda ja see isutngjärk võib pugeda teksti (pole vist konkreetselt juhtunud, aga küllap mõne teisega on), aga ikkagi on need täiesti eri maailmad.

"Poola poisid" on pagana veenev ja hea (vaevav) omailm ja hakkan lugeses isegi seda Poolat uskuma, kuigi tean, et on Pääsküla. (Lenin käis Poolas ja Made võis käia seal vaimus, kuigi tegelikult käis hiljuti hoopis Ungaris). Luigal on koos empaatia ja soe iroonia või isegi absurditunne ja see on hea variant. Üks läheks silma teiseta sentimentaalseks. Teine esimeseta kõledaks.

Muide lahtikirjutatud seltkond on ise kõik kõvad kirjutajad. Tegid Za/Umi ja Nihilisti, kust Luigagi tuule tiibu sai ja siis Kauri taktikepi all Londonis videomängu "Disco Elysium", mis pidavat olema uus "Tõde ja õigus". Pole välistatud, et keegi neist kirjutab paralleelselt lahti tollesama aja ja sündmused, mis on "Poola poiste" telliskivis. Ja eks ehitatakse siis üles hoopis teine hipimaja ja svotterite kamp.

No Kulka aastapreemia naistel-meestel on kõvasti kuklakaratsimist, kuhu see priis kukutada, Mudlumi kleidisabas sammuvad Matsin ja Jõerüüt, Õnnepalu ja Kasemaa ja Mait Vaik ja veel terve pinu tektitegijaid. Küll me elame ikka heal ajal. Inimestel on aega-raha kuude viisi tooli soendada ja ridu teha. Kui Oskar Luts ütles endale: "tee ridu mees", siis rääkis ta rahast (või viinarahast), tänapäeval kirjanduse eest mingit raha ei saa (no ehk Õnnepalu Tõnu juba pisut saab), aga ikka tehakse. Miks tehakse, jääb mõistatuseks.

Küllap ma unustasin nüüd rida vägevaid selle aasta proosateoseid üldse ära. Kõik peab läbi lugema ainult Loomingu proosaülevaate kirjutaja ja kes teab, kas jaksab temagi. (Õnneks ma pole pidand seda kirjutama, aga juba luuleülevaade võttis võhmale.)

No Matsinil on "Kongo tangoga" romaanivõistluse auhind juba pihus ja loodetavasti antakse see markantne travestia varsti välja Soomes ja Rumeenias nagu mõni eelmine Matsin ja kindlasti ka mõlemas Kongos, Prahas ja Londonis ja mida see tegevus seal geograafiliselt kõike haaras. Ahhaa, meenus, inglise keelde hakkabki Adam Cullen seda peagi transkibeerima ja selge, et teeb seda hästi.

Matsin on teadagi pöörane ja te ei suuda vahet teha, kus ta hullutab teid alkeemiafantaasiatega ja kus on reaalselt uurinud Londoni vabamüürlaste loozhi käekäiku ja olmet. Matsin on enigmaatiline ja tema lugemine ristsõnamõistatuse juures peamurdmine. Krimka otse siiski mitte. Lisaks on Matsin visuaalne, filmilik. Mis on lugeja jaoks tänuväärt, loed ja pilt tuleb kohe ette nagu peas oleks arvutiekraan. Kuigi, tuleb ette koht ja situatsioon, nende inimronkade ja inglite ja elus Josef Sudeki esilemanamiseks peab teil olema parem fantaasia kui minul või tuleb võtta narkootikume. Kuigi tekst mõjub narkootiliselt ka ise. Peamine on seal kirjutamise pöörane elaan. Matsini peas toimub tulevärk ja ilmselt lööb ka näpuotstest välku ja tuld ja niriseb klaviatuurile tõrva kui ta Londonis klahve peksab. Sest just seal ta oopuse suuresti valmis treiski.

Jõerüüdi "Poliitiline daamikinnas" tegi mind kurvaks, ehkki see on erakordselt sorav vana kooli aeglaselt voolav realism, kus on klaarid kujud ja sisepingetest laetud, alltekste täis sündmused. Kurvaks tegi, et see kõrgdiplomaatiamaailm, millele Jõerüüt nüüd tagasi vaatab, tundub nii humanismitu ja kõle ja kalkuleeritud. Ka noor Jõerüüt oli alati elegantne, aga tiba soojem ja võis olla humoorikaski. Aare Pilv kirjutab kokku suurt analüüsi kogu Jõerüüdist ja ma ootan huviga ülevaadet Jõerüüdi muutumistest läbi aja (ma ei tea, kas lobisesin jälle välja midagi, mida poleks tohtinud). Aga kui keegi tahab lugeda umbkaudu inglise klassikalise proosa stiilis (näiteks Somerset Maughami Ashendeni spioonilood) kultuurset proosat, siis on uus Jõerüüt par excellance.

Mait Vaigu "Kurvake sügis" ilmus küll juba läinud aasta lõpus, aga tuleb selle aasta auhindamisel kindlasti ette võtta. Tekst on kirjutatud pika aja jooksul. Ühtaegu raske ja kerge. Raske hingeliselt ja ka tekstivoolt nagu aeglaselt valminud tekstidega teinkord on. Aga tekstis on eraldi kompaktseid tükke, ja nende tükkide kaupa saab ka lugeda. Kerge aga seepärast, et nii nagu Vaigu teemaks on muusikas tihti hingeline lunastus ja leebe pilk maailmale kogu tema jubeduses, siis sama on ka kirjanduses. Vaik näeb inimlikke koledusi, aga ei mõista kohut vaid tunneb kaasa ka siis, kui aidata ei saa. Võiks öelda, et Dostojevskilik lähenemine, kuigi ma ei usu, et Vaik ise seda on teadvustanud. (Aga vene teema on talle oluline küll.)

Alati on värskendav, kui kirjandusse tulevad tegijad, kel on elukogemus mujalt kui kirjandusmaailm. Siis saab kirjandusjanune midagi uut mekkida. Nii tuli kunagi Kõomägi, kes andis kahjuks ajutise vaikimise tõotuse, aga õige ka, auhindu peab ka teistele jätma. Nii tuli ka Mait Vaik ja mõlemad tulid kohe tugevalt. Naistest samamoodi näiteks Mudlum ja Kai Kask.

Kohtasin kedagi, kas ütles, et ei suuda Andrus Kasemaa "Vanapoissi" lugeda, sest see on nii nihilistlik. Et kuidas nii saab, et isikupärase seksuaalse orientatsiooniga inimene kirub ja manab teisi, kes on üsna samasugused. No minu meelest on Kasemaa tekst turvaline ja lõbus ja muhe. Ei, üksildusest ja kurbusest kirjutab ta küll, aga selles on tal alati suur soojus ja terake vaikset huumorit juures. Seda oli juba "Leskede kadunud maailmas", mis oli sama hea, kui praegune "Vanapoiss", kuigi rääkis hoopis vanadest naistest ja mitte üksildasest pisut kibestunud vanapoisist (kes küll tegelikult pole üldse vana vaid pigem ikka poiss).

Kasemaa kuulub minu jaoks nende päris kirjanike hulka, kes võivad kirjutada huivtavalt justkui mitte milleski. Nagu näiteks Mehis Heinsaar. Hakkab lihtsalt kirjutama ja see tuleb kindlasti loetav ja hoiab lugeja tähelepanu ja on asi iseeneses. Tundub nagu sellisel kirjutajal muud elu polekski. Kirjutamine ongi ta elu, kirjutades ta elabki. Maailm keerelgu kuskil taustal üht- või teisipidi, see pole küll päris ükskõik (luules on Kasemaal maailmavalu ja maailma pärast valutamist küllaga), aga ometi, kui maakera ka seisma jääks, läheks kirjutamine ikka edasi. Kes seal tünnis elas ja ütles vaid, et ärge segage mu liivale joonistatud ringe. Diogenes vist. Mul on tunne, et Kasemaa võiks ka kirjutada kas või näpuga õhku või liivale ja kirjutabki, sest isegi kui käsi ei kirjuta, siis on ta olemus kogu aeg üks suur kirjandus nagu ta elaks ise raamatus. No siin ongi nüüd üks raamat, kus Andrus Kasemaa elab – meilegi nähtav.

Tõnu Õnnepalu on Kasemaale teksti isevoolamiselt ja loomulikkuselt lähedane, aga ei ole ka. Tõnul on nalja vähem (kuigi elus viskab nalja küll) ja tekstimassiividesse on siginenud pastorlikku või piibliprovetlikku tõsidust nagu näeks autor horisondil juba viimsepäevainglit lähenemas. Teatud kristlik sisemine hoiak (millest iial otse ei räägita) seob Tõnu ehk hoopis Mait Vaiguga. Tõnu lõppematu kangas katab ja lohutab paljusid lohutuid ja loodetavasti ta elaan jätkub ja jätkub. Tundub pidurdamatu, aga pause on Tõnu varem ka pidanud. Vahepeal on ju vaja mõni uus maja valmis ehitada. Ilmsetl uue maja ehitamine on meditatsiooni ja järele mõtlemise aeg ja siis tuleb ludinal ka uus raamat. Võibolla see markantne kirjutamissoravus on üks, miks Tõnu on alati mugav ja turvaline lugeda.

Mulle tohutult meeldis Tõnu "Aaker", võibolla Kanada üksinduses kirjutamise pärast oli selles noot muinasjutulisust, unistajalikkust (muidu on Tõnu ju alati karge ja kaine). No Tõnu unistabki seal ju päris oma aakrist, maatükist (nagu mõni vargamäe Andres) kas Kanadas või Eestis. Lugesin seda üksildastel päevadel suvises Tartus (Laura haiglas külastamiste vahel) ja ma tean, et oleksin muidu olnud melnhoolne ja üksildane, aga nüüd olin turvamaailmas justkui koos Tõnuga ja hakkas hubane. Vaat kui vähe on ekstentsiaalse hädaoru unustamiseks vaja – hea raamat (ja ehk pudel jooki). 

Aga Tõnu tutvustamist ei vaja. Kes teda loeb (ja lugejaid on tal vaat et enim), see loeb nagunii. Loeb magustoiduks ja ei raatsi uut raamatut nagu kommikotti kohe hooga tühjaks tehagi vaid mekutab tasapisi.

Ah näe, unustasingi ära. Uued Mart Kivastiku "Taevatrepp" ja Urmas Vadi "Ballettmeister" ja "Elu mõttetusest" ei jää teistele kindlasti raasugi alla. Aga neid pole ma veel lugenud, las jääb tutvustamine teistele. Ongi tõrge lugeda kraami, mis on parasjagu esiplaanil ja meedias. Siis pole lugedes jutkui vaba. Aga tahaks lugeda ilma eelneva kiidulaulu ja eelarvamuseta. Mõlemad mehed on küll samuti mu suured lemmikud ja kiiduväärt, et Kivastik on headele juttudele otsa romaani valmis vihtunud ja Vadi jälle vahelduseks proovinud fragmentaarset lühiproosat. Vaheldust on vaja ka kirjutajale endale. Käekirja ta suuremat muuta ei saa, formaati ivake saab.

Luulest kargavad esimesena pähe Maarja Kangro "Tuul", Maarja Pärtna "Vivaarium" ja Timo Marani "Metsloomatruudus", aga neid olen teisal arvustanud ja vajadusel leiab arvustuse netist üles.

Ups, uue Doris Karevani polegi ma veel jõudnud. "Suik ja sillerdus" (artiklikogu "Terendused" kindlasti ka.) No sellest saab minu magustoit.

Tõlkeasjadest oli mulle kompu Bruno Schulzi "Liivakella sanatoorium" (kuigi eelmine Schulzi "Kaneelipoed" ajas veel rohkem pöördesse, see oli oma nappuses nagu tekstitegemiseõpik.) Ja muidugi ka teised poola kirjanduse saelauad Lindepuu väismatult töötavast tõlkeveskist. Gustaw Herling-Grudzinski Siberi vangilaagri pildistused - "Teine maailm", värske nobelist Olga Tokarczuki külajuturomaan "Algus ja teised asjad" ja Anna Swirszczynska valus ja napp luule "Ma ehitasin barrikaadi".

Nalja tegi ja intrigeeris Alain Mabanckou "Katkine klaas" ja kallale karata pole veel jõudnud Indrek Koffi tehtud Michel Houlebecqi "Serotoniinile" ja Maria Esko tõlgitud Virginie Despentes´i "Vernon Subutexile" ja Heli Alliku tõlgitud Louis-Ferdinand Celine´i oopusele "Surm järelmaksuga", aga tugev tunne on keres, et need ei saa olla muud kui hea kraam. (Tõlkijaid tuleks tõlkeraamatute puhul rohkem rõhutada. Laias ilmas on tõlked samuti autoriteosed nagu originaalkrjandus ja õige ongi.)

Lastekirjandusest, patuasi, hiilin mööda. Loodan, et teised nii ei tee. Värskest draaamast seevastu võiksin rääkida, aga kuna loen seda parasjagu riburadapidi ja kraami on palju, tundub ebaõiglane üks-kaks asja välja tõsta. Ehk vaid niipalju, et avastasin dramaturgina enda jaoks Ott Kiluski ja ta näitemängu "Kirvetüü" (näidendivõistluse preemia sai küll juba 2017, esietendus oli sel suvel), mida ma teatris pole näinud, aga lugedes vedas lugu kaasa ja virutas puuga pähe – meeldiva paugu. Väärt mees, väärt keelekasutus, tunnetus ja teatritükk.

Just sain teada, et neil päevil ilmub Peedu Saare teine romaan "Mailased". (Ehk lookese ilmumise ajal ongi "Mailased" juba väljas.) Küll mulle tuli lugedes tuttav või nostalgiatunne. See on nagu eelmise sajandi vahetuse impressionism, Hamsun, Kellermann, Bang või Tammsaare üliõpilasjutustused või Oskar Lutsu "Kirjad Maarjale". Kurb, õrn, täis armastust ja melanhooliat. Tänapäeval on siukest kraami vähe. 

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: