Stadnikov jõudis pikalt ja põhjalikult Vana-Egiptust uurida, aga selle katkestas tema ootamatu surm. Kuivõrd näitas Stadnikovi uurimishuvi üldse mingeid väsimise märke ka pärast kõiki neid aastaid?

Sergei Stadnikovi surm 26. juunil 2015 oli tõesti täiesti ootamatu, julgen oletada, et talle endalegi. Vestlesin Sergeiga vaid mõned nädalad enne ta jahmatavat lahkumist ja siis oli ta ideedest ja plaanidest tulvil, ilmutamata vähimaidki väsimise märke. Nii et kindlasti ei saa tema varajases surmas süüdistada Vana-Egiptuse uurimist, pigem tahaks mõelda, et see pakkus talle vajalikku eluindu.

Stadnikovi töö üks eesmärke oli muuta Vana-Egiptus eestlastele huvipakkuvaks. Kuidas see tal välja tuli? Pealiskaudse pilguga vaadates tundub, et eestlaste huvi Egiptuse puhul pakettreisidest väga palju kaugemale tänini ei ulatu.

Ma olen veendunud, et ilma Sergei Stadnikovi tõlgete, artiklite, raamatute, loengute, meediaesinemiste ja reisituurideta oleks eestlaste suhtumine Vana-Egiptusesse sootuks teine. Mingis mõttes kirjutas Sergei ainuisikuliselt Vana-Egiptuse eesti kultuuri oluliseks osiseks. See ei tähenda, et igaüks meist tunneks une pealt olulisemaid Egiptuse vaaraoid või oskaks peast tsiteerida "Sinuhe jutustust", lihtsalt meie suhe sellesse uhkesse muinastsivilisatsiooni on sootuks teine, kodusem või isegi intiimsem. Me justkui aimame, kuidas vanad egiptlased mõtlesid ja tegutsesid. Ja seda ühes kultuuris üksinda saavutada on tõeliselt imetlusvääne.

Milliseks kujunes Stadnikovi panus egüptoloogiasse laiemalt? Kas Muinas-Egiptust uurivatel teadlastel mujal, kus egüptoloogiaga on tegeldud pikemalt, on olnud midagi tema tööst ka õppida?

Ma ei ole küll egüptoloog, et Stadnikovi teaduslikku pärandit ja panust autoriteetselt hinnata. Kahjuks ei ole Eestis ka ühtegi teist egüptoloogi, kes saaks appi tulla, ent mulle tundub, et tema teadustööd ja selle mõju saab vaadata kahesuunalisena. Eesti avalikkusele on kõige tähtsamad tema põhjalikult kommenteeritud tõlked vana-egiptuse kirjakultuurist, samuti artiklid egiptlaste arusaamisest võimust, ajast, surmast jne. Rahvusvahelisele teadlaskonnale on aga kõige kaalukamad Stadnikovi kirjutised baltisakslaste Vana-Egiptuse ainelisest uurimistööst. Siin saab eriti esile tuua tema pikka süvenemist noore 19. sajandi õpetlase Otto von Richteri kirjapärandisse, mis tipnes kahasse Indrek Jürjoga – veel üks traagiliselt vara lahkunud väga andekas ajaloolane – ilmunud Richteri kirjade väljaandega 2013. aastal. Aga see eristus on ikkagi tinglik, sest Sergei avaldas süsteemselt mitmes keeles – eesti keele kõrval peamiselt saksa keeles – ja ka tema Vana-Egiptuse kultuuriloolistel artiklitel oli kindlasti oma rahvusvaheline mõju ja lugejaskond.

Töötasite Stadnikovi materjali raamatu koostamiseks põhjalikult läbi. Kas materjalidest koorus välja see, mis teda nii kirglikult Vana-Egiptuse juurde tõmbas ja seal kõik need aastad selle juures hoidis?

Ma ei usu, et Stadnikovi Egiptuse-kirg allub ratsionaalsele seletusele. Ta vaimustus sellest tsivilisatsioonist väga varakult, veel enne ülikooli astumist, ja jäi sellele valikule truuks elu lõpuni. Usun, et pigem meenutab see nähtust, mida teoloogid nimetavad "kutsumuseks", ladina vocatio.

Stadnikovi on nimetatud Eesti ainsaks egüptoloogiks ja silmapiiril ei paista olevat kedagi, kes tema töö nüüd üle võtaks. Mida Eesti teaduskultuur ja egüptoloogia laiemalt sellest kaotada võiks?

Jah, kui me piirdume eestikeelse teadusega – st ei arvesta baltisaksa õpetlasi –, siis võib Stadnikov teenitult kanda Eesti esimese egüptoloogi nimetust. Kuid tema elu näitas paraku sedagi, et ei ole tingimata õnn sündida egüptoloogiks väikeses kultuuris nagu Eesti. Ta ei leidnud kunagi püsivat erialast rakendust Eesti ülikoolides, isegi kui ta jõudis erinevaid ajalooloenguid anda neist enamikes. Muidugi kahju, et ta ei jõudnud või ei osanud või ei tahtnud kasvatada endale akadeemilist mantlipärijat. Kuid võimalik, et Eestis saabki sellise valdkonna nagu egüptoloogia spetsialistiks kujuneda vaid kutsumuse sunnil, südame kutsel, mõistus nii ränka valikut õigustada ilmselt ei suuda. Aga teisalt, kus veel Euroopas saab ühe suure ja tähtsa uurimisvaldkonna ainuisikuliselt üles ehitada? Selles mõttes oli Sergei Stadnikov kindlasti õnnega koos.