Detsembris ei saa teisiti, kui tuleb teha kokkuvõtteid, nii on meie rütmid seatud. Nii on see ka kultuurielus ja kultuurimeedias, loetakse numbreid kokku, hinnatakse parimaid. Tegelikult võiks võtta aastat või mingit muud perioodi kokku ka oktoobrist oktoobrini või märtsist augusti keskpaigani, aga mis teha, numbrimaagia on tugev.

Miks ma sellest heietan, sest just kirjanduselus on aastanumbriline kokkuvõte küsitluste osas tegelikult ääretult ebaõiglane. Järgmise aasta alul tulevate müüginumbritega ei saa vaielda, aga subjektiivsed kokkuvõtted tähendavad, et antud aastanumbri sees ilmunud tähtsamad raamatud peaksid küsitlusele vastajatel olema justkui juba kõik loetud.

Lugemine aga võtab ise aega ja sageli on agaratel lugejatel kõrgumas üüratud virnad lugemisjärjekorras värskeid teoseid, sest vahele võetakse ka midagi 1972. või 2015. aastal ilmunut. Aastanumber ei kahanda ei algupärandi ega tõlke väärtust.

Nagu ütles varalahkunud Marju Lepajõe, raamat peab enne riiulis tõmbama. Kohe lugemine on Lepajõe sõnul primitiivne. Raamat peab riiulis teiste raamatutega kokku sulanduma. Nagu märkis Lepajõe Vallo Toomla dokis: temal seisis raamat mõnikord kümme aastat, enne, kui selle avas.

Lepajõe lugemust Euroopa kultuuriloo osas jääb vaid kadestada, sest järele teha pole võimalik, aga mina pole näiteks jõudnud uue Houellebecqini ja Emmanuel Carrère'i "Limonovi" Indrek Koffi tõlkes lugesin läbi sel aastal ja hakkasin juba üleeile aastakokkuvõtet koostades oma aastatabelisse panema, kui vaatasin, et jah, pagan, 2017.

Plaadi-, filmi- või teatritabeleid koostades on lihtsam. Muusikaplaatidel on samuti püsiväärtus, eriti füüsilisel kujul, aga plaat mängib enamasti kuni tund aega ja seda kuulates saab samal ajal muid asju teha. Kinos aga vanu filme näeb ainult erikavades ja me oleme fakti ees, sest kui kinno ei jõua, siis legaalseid võimalusi aktuaalseid filme ära näha on ülivähe. Raamat aga istub riiulis ja ootab su ära, või teeb seda raamatukogus või antikvariaadis.

Vaatamata kõigile nendele kahtlustele oma tegevuse mõttekuse kohta koostasin ka sel aastal raamatuaasta ülevaate, kus palusin tavakohaselt mõnekümnel kirjandussõbral raamatuaasta kokku võtta just 2019 väljaandeid arvestades.

Millegi poolest on see kambakesi ülevaade ehk ikkagi hea. Võib juhtuda, et neid olulisi raamatuid, mida ise pole veel jõudnud lugeda ja teistele soovitada, on jõudnud ja nimetanud teised, ning portaalikülastajatel ja raamatusõpradel on siiski mingid lugemisretseptid ja laiemapõhjalised soovitused silme ees, milliseid 2019. aastal ilmunud raamatuid lugeda 2020. aastal või panna need riiulisse ja lugeda kasvõi 2030. aastal.

Kultuuriportaali aastalõpuküsitluses tõstsid osalenud kirjandusinimesed, kelle seas kirjandusteadlasi, kirjanikke, kriitikuid, tõlkijaid, kirjastajaid ja ka inimesi muudelt kultuurialadelt, enim esile nelja 2019. aastal ilmunud teost: Andrei Ivanovi võimsat, monumentaalset, mitmehäälset romaani, 20. sajandi Euroopa hingeelu avavat "Isevärki kalmistu asukaid", mille tõlkis Veronika Einberg. See polnud üllatus.

Küll aga üllatas Andrus Kasemaa mahlaka, pöörase, Eesti elu ja meie mõningaid kinnistunud, jäiku mõtteviise pilbastava "Vanapoisi" nii kõrgele jõudmine. Sama soojalt hinnati veel üht huligaanset teost, sisult alasti ning kirjanduslikult veenvat "Sternet" Margit Lõhmuselt ning välismaa tõlkekirjanduse populaarseimaks osutus popkultuuriliselt ja sotsiaalselt laetud romaan, Virginie Despentes'i "Vernon Subutex 1" Maria Esko meeldivalt rämedas ja naljakas tõlkes.

Seega koosneb esinelik julgetest ja isegi väljakutsuvatest tekstidest ning kuigi antud juhul on tegemist teatud valitud seltskonna hinnangutega, peegeldab see üpris tabavalt, millest kirjandusringkonnis räägitakse, milliseid teoseid arvustatakse, mis on pälvinud pühendunud lugejate tähelepanu, ja näitab ühtteist ka meie aja kohta: ei kirjanikel ega lugejatel ole aega ilulemiseks, on reljeefse sisuga teoste aeg, kuigi neil mõistagi peab seejuures olema ka kirjanduslik väärtus.

Pea samavõrra mainiti veel kolme teost: Maarja Kangro luulekogu "Tuul", Louis-Ferdinand Céline'i ratsionaalsuse irratsionaalsust irratsionaalselt peegeldavat transgressiivset, ent samas süvapsühholoogilist romaani "Surm järelmaksuga" Heli Alliku fenomenaalselt kirkas tõlkes ja suurejoonelist apokalüptilist külaühiskonna kõntsaromaani, Ungari tänapäeva ühe eredaima autori Lázló Krasznahorkai "Saatana tangot" Siiri Kolka tõlkes.

Näeme, et 2019 oli ka silmapaistvate Euroopa romaanide eestindamise aasta -- kui selle tendentsi kahanemise üle võis umbes aasta eest juba kurtma hakata, siis Hieronymuse kirjastusteülene väärt-tõlkeilukirjanduse kava korvab seda, mida pole suutnud - sest kõike nad lihtsalt ei jõua või ei jõudnud - Varraku "20. sajandi klassika", Koolibri "Aja vaimu", Tänapäeva "Punase raamatu" ja kaasaegset tippkirjandust vahendava "Moodsa aja" (jällegi Varrak) sarjad, tuues sädelevate, tõesti viimase peal tõlgete kaudu keelde ja letile maailmaklassikasse kuuluvaid teoseid Goethest Céline'ini ja Nerudast Jahnnini.

Esile tõsteti veel Tõnu Õnnepalu triloogiat "Mujal kodus", David Vseviovi "Elulugu. Esimesed kaks nädalat", Nuccio Ordine manifesti "Kasutu kasulikkusest" Heete Sahkai tõlkes, eelmainitud Michel Houellebecqi "Serotoniini" Indrek Koffi tõlkes, Julian Barnesi "Aja müra" Aet Variku tõlkes ja Aleksei Salnikovi satiirilist romaani "Petrovid gripi küüsis" Erle Nõmme eestndatuna.

Isiklikult tahaksin siia lisada Iisraeli meistri Amos Ozi "Juudase" Anu Põldsami tõlkes, meie esimese ja seni kahjuks viimase egüptoloogi Sergei Stadnikovi elutööd "Muinas-Egiptuse ahvatlus. Artikleid Vana-Egiptuse kultuuriajaloost ja selle retseptsioonist", mille koostas ja toimetas Marek Tamm, Paavo Matsin nõiduslikku rongaromaani "Kongo tango" ja Hermann Brochi saksa mõtteviisi kaardistava triloogia "Kuutõbised" Mati Sirkeli tuntud headuses tõlkes.

Ainuüksi toodud näidete varal oli eestikeelses pisikeses raamatumaailmas rikkalik ja kirju raamatuaasta, aga nimetatud on ainult piisk meres. Nii et eesti omakirjandusega on kenasti, tõlkekirjanduse müüginumbrid võiksid meil kindlasti kõrgemad olla, aga sellega ongi nii, et kui meie raamatupoodides on õnneks nii ohter valik, siis mittemiljonär kõike osta ei jõuagi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.