Arvustus. Kui tiivulised päästavad Euroopa ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Raamat

Paavo Matsin

"Kongo tango"

Illustreerinud Ramo Teder

Kirjastus Lepp ja Nagel

 

Paavo Matsini hõrk lennukiri Londoni Toweri hülgavatest ronkadest ning Budapesti ja Praha kaudu Londonisse lendavatest tiibinimestest, kallite ülikondade ja kingade hinnalipikutega edvistavast Brüsseli kongorahvast, sekkapuistatud vaimukatest oluseikadest ja tüüpide purskavast fantaasiast on kui pöörane liivuliste lend üle paljukannatanud Euroopa. Matsin on pärast "Gogoli diskot" pedaali pulsikaotuseni põhja vajutanud, sopistanud end kaugele kasvõi näiteks trillutavast "Minu..." sarjast. Kus korraks banaanipuu alla nõjatunu kirjutab raamatu, võõrsil vaevelnu saab ehk valmis artikli, aga päris pagueestlane vaikib. Õieti pole kirjanike liidu romaanivõistlusel kedagi ega midagi juba ammu nii üksmeelselt ja kõrgeks pärjatud kui "Kongo tangot".

Matsin pole "kõigest ja eimillestki" kirjutav Õnnepalu või Kaus, pikki lauseid lohistav mõistukõneleja Kross, sümboleid ja meeme ladestav Valton, lahedat tekstimassi paiskav Remsu ega muremõtteis Runnel. Matsini tekst on "ameerika mäed" – hoia inglisabast kinni, muidu võid uppi lennata!

Ma ei tea, kas ma räägin õigust, aga ühtepidi tõukub Matsin Oswald Spenglerist:

"Piiritust suurlinlikust arukuse optimismist liigub Valgus skepsise poole virgeolekus, äralõigatuna maamullast ei tunneta muud peale iseenda... Kuni on leidnud peenima vormide vormi - iseenda naba. Eimillegi." (O. Spengler "Õhtumaa allakäik" III köide, tõlkinud Mati Sirkel, Ilmamaa, 2012. lk. 410.)

Muide, ka 1969. aastal vene sõdurisinelis polaarpõhja asumiselt Tartusse  saabunud tulevane nobelist Jossif Brodski palus end määratleda kui Täiel Määral Eikeegi.

Matsini ingel ei oska öelda "Kes on üle Tema?"- "Eikeegi, kedagi pole." Põgusal Kairo-retkel tunnene ära Tahriri väljaku ainsa kaamelitele mõeldud valgusfoori, katuseta majade massi, mille tipus tuvipuurid, kuna poolikut maja ei saa riik maksustada. Kairo Al Qarafa kalmistul elab terve Eesti jagu kirjut rahvast - sufid panevad simsuni, sefiradet, futuwatit ja shekimani... loodan, et autor ise ikka teab, mis need hämarad asjad on. Üle kõige hõljub arseeni kuldkollane kõditus – aga saepurust kulda ei saa, ega ka sealiha nagu Jaan Tatikas kunagi üritas.  

Ega pikalt ei viitsi kuulata esoteerikamuttide terviseloba: "Pange tuli põlema ja loemae laibad üle," ütleb kõikjalviibiv ja mängu jälgiv pika nimega krahv, kes näib Matsini telgi taga traate tõmbavat.   

Kongorahva Praha juudid Gershom ja Shelomo jõuavad Talmudist ja Golemist targutades sinnasamasse - Eikuhugi. Kuni ühest Praha noormehest saab Karli sillal Londonit ja kuninganna au päästev ronk nagu Ruja laulus "Lenda, lenda must ronk". Just nõnda Ida- Euroopa päästab Rauk-Euroopa. Meenutame, et juba  Karl August Hindrey kasutas varjunime Hoia Ronk.

Matsini rongad lendavad stiilselt, Lufthansat ei kasuta, feilbooltikut pole neile tarvis: "Mõne minuti pärast tõusis igaviku läve taevasse vesiuus sinkjasmust ronk, tiiva küljes pooleldi tuule käes laperdav piletikleeps. Nagu must kalliskivi, mida näeb väsinud kerjus silmalaugude pilkumise hetkel enne surma, lendas lind algul kõrgele taevasse ja langes siis läbi värvitu läbipaistvuse justkui jumalik säde kiirustava trammi katusele... võttes siis suuna Toweri kindlusse kauges Londonis." (lk. 202).

Kõik kordub, kõik on juba olnud: Koguja andis teada.  

Mihhail Bulgakov vaevles täna 90 aastat tagasi Moskva lähistel "Meistri ja Margarita" saatanlikus armuloos samuti üle latvade lennata:

 "...lendas läbi põiktänava ja keeras teise, eelmisega täisnurgana ristuvasse... sai selgeks, et isegi täiesti vaba ja nähtamatuna peab naudingutele  andudes  mõistlik olema. Ime läbi suutis ta lennuhoogu pidurdades  vältida kokkupõrget tänavanurgal viltusena seisva laternapostiga, pidada silmas elektrijuhtmeid ja kõnnitee kohal ripnevaid silte" (M. Bulgakov" Meister ja Margarita", tõlkinud M. Varik, O, Ojamaa Tln, 1968, lk. 223)  Margaritale ette aetud transpordivahendis märkame tuttavaid linde:

 "... nagu raju langes lahtine võigukarva, ainult roolis ei istunud tavaline autojuht vaid must pika nokaga künnivares, vahariidest müts peas ja kätisega kindad käes." (lk. 233)

Bulgakov oli satiirik ja peen realist. Stalini Venemaal pidigi kirjanik treenima lindude keelt, alles arreteerimise hirmus hakkas kirjaniku fantaasia pöördeid võtma.

Eurooplane Matsin kümbleb auhinnasajus Londoni Savile Row peentes rätsepaärides, kus "kliente, väljavalituid, teenindavad poeomanikud ise, kolmeosalistes ülikondades, mõõdulint ümber kaela rippumas, naeratades õnnest, liikuva rahakoti liginedes. Seal, hõreda õhu kallis maailmas, kus valatud ülikondi kantakse hooletu elegantsiga, kus revolvrid taskus maffiosodest on saanud sinises Dunhillis iPhone näppiv investeerimispankur Cityst..." (lk. 97).

Miks õigupoolest mingi ingel (keda asjalike inimeste jaoks pole ju olemas!), peaks Londoni Toweri hellitatud ronki taga ajama?

Võibolla soovib ta päästa kuningavõimu, värskendada vana Euroopa väärikust, hoida ära muinasjutu pahupidi pöörang, kus prints suudles konna ja konnast sai printsess -  Ameerika printsess, kelle suudlus teeb printsist endast konnasööja.

Matsini Ingel mängib jumalat. Aga Jumal on kõike seda, mida inimesed ei ole. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: