Valner Valme raamatusoovitused: palju tangot ja muda ning isevärki tegelasi
Valner Valme soovitas reedeses "Terevisioonis" nelja värsket raamatut, mida praegusel hämaral ajal muuhulgas kindlasti lugeda tasub.
Laszlo Krasznahorkai "Saatana tango", tõlkinud Siiri Kolka. Kirjastus Allikaäärne.
Ungari tippkirjaniku 1985. aastal valminud teos, kus kogu aeg sajab, räägib Ungari külaühiskonna mandumisest, aga kujund on laiem, kõneldes allakäigust üldisemalt. Kõik tegelased on lurjused, kõik teevad kogu aeg üksteisele tünga. Mida rohkem vihma kallab, seda enam kõik mutta upub ja lirtsub. Keskne kants on kõrts, kuhu kogunetakse nii-öelda messiat ootama. Kõrtsis aga juuakse pildituks ja lamatakse vahepeal laua all. See on ehtne novembriromaan, ja ega ta nimi asjata ole "Saatana tango", ta meelitab lugeja endasse ja sellest on ülimalt raske lahti lasta, kui seal poris juba kord sees supelda. Ääretult paeluvalt kirjutatud, laused vonklevad pikkade ussidena nagu purjus surmatants. Kusjuures raamat algab lõpus uuesti, nii et teeb ringi peale nagu keras madu.
Andrei Ivanov, "Isevärki kalmistu asukad", tõlkinud Veronika Einberg. Varrak.
Eesti kaasaja tippkirjanik, kes kirjutab vene keeles, siinkohal Veronika Einbergi suurepärases tõlkes, jätkab vene emigrantide teemaga, kes seekord pesitsevad 20. sajandi Pariisis ning raamat elab vaheldumisi kolmes aastas: 1918, 1946 ja 1968. Jutustajad ja ajad vahelduvad, mistõttu on lugejal end kohati isegi keeruline positsioneerida, aga see kõik ei häiri, sest ajad ja tegelased jooksevad üheks tervikuks kokku ja kandvaks teljeks on raskused ja takistused, mis tgelasi tabavad. Osa tegelasi ühendab üks saladus, paljusid neist ähvardab eri perioodidel tagasisaatmine Venemaale, kus neid aga ootab lõks. Peamine, miks seda võiks lugeda, on tohutult värvikalt kirjeldatud atmosfäär Pariisis ja sisukad karakterid. Ükskõik, kas lugeja on Pariisis käinud või ei, ta kujutab seda endale raamatus hästi ette ning on aru saada, et autor on kõik need kohad läbi käinud ja võibolla isegi kohapeal endale diktofoni dikteerinud.
Gustave Flaubert, "Bouvard ja Pécuchet", tõlkinud Andres Raudsepp. Ilmamaa, sari "Hieronymus".
Prantsuse klassiku, nihilisti ja müstiku Flaubert'i viimaseks ja lõpetamata jäänud romaan, mis ilmus aasta pärast autori surma, 1881. aastal. See on satiiriline romaan, kuhu Flaubert valas kogu oma suht lühikese eluga kogunenud sapi, materdades maha erinevaid Prantsusmaa eluvaldkondi. Peategelaste paari võiks võrrelda Tatika ja Vesipruuliga. Kõik, mis nad ette võtavad, võtavad nad suurejooneliselt, aga kõiges nad ka ebaõnnestuvad. Eelkõige on ta lõbus lugemine, aga seal on ka sügavamaid mõtteid, paraku ta katkeb, jah, poole pealt.
Paavo Matsin, "Kongo tango". Lepp ja Nagel. Ramo Tederi illustratsioonid.
Paavo Matsin on kirjanik, kelle jaoks ei ole geograafilisi ega kultuurilisi piire, nagu pole ka piire omaloodud maailmade kirjeldamisel: tal on alati mängus maagia ja müstika, esinevad ka siin nõiad ja rongad ja rongameistrid, ta on iga teosega üha enam lihvinud endale ainuomast keelt, millega ta oma fantastikat edastab.