Arvustus. Saatana sada palet ({{contentCtrl.commentsTotal}})

László Krasznahorkai
László Krasznahorkai Autor/allikas: Wikipedia / Lenke Szilágyi

László Krasznahorkai
"Saatana tango"
Tõlkinud Siiri Kolka
Allikaäärne 2019

Arvustus ilmus algselt Värskes Rõhus.

Sügisel, mil kauaoodatud "Saatana tango" eesti keeles ilmus, ei paistnud lõppu tulevat. Maa jäi poriselt nätskeks ka talve haripunktis, soojarekordeid purustanud jaanuaris, süvendades kahtlusi, et midagi on kogu selles asjas mäda: samal ajal kui Austraaliat laastasid piibellike mõõtmetega looduskatastroofid, meenutades Egiptuse peale saadetud nuhtlusi, tekitas siinne monotoonne hallus ja muutumatult 0 °C juures püsiv õhutemperatuur üksnes nõutust. Ühest küljest tundub juba pikemat aega, et lõpp on ligidal, meie väljavaated planeeti päästa kahanevad iga aastaga; teisest küljest ei lase ümbritsev soikumine olukorra tõsidust täies ulatuses hoomata. Selles mõttes saabus "Saatana tango" siia nagu oma loomulikku keskkonda, samasugustesse ilmastikuoludesse, kust ta kunagi võrsus:[1] kus aastaaegade vaheldumine oleks nagu seiskunud, pakkumata harjumuspärast vaatemängu; kus taevavärvis, igritsevas päevavalguses, ühtlases pilvisuses ja vihmasajus puudub igasugune dramaatika, kus valitseb tühjus nii linnatänavatel kui ka inimeste südametes. ""Ei, sügis on," ütles Irimiás kurvalt. "Nüüd nad istuvad ahju äärde maha ja ei tõuse sealt enne, kui kevad käes. Kössitavad tundide viisi aknal, kuni õhtu kätte jõuab."" (lk 216)

Asi pole muidugi ainult ilmas või aastaajas. Aknast välja vahtimisest saab selles maailmalõpuromaanis eksistentsiaalne, beckettlik ooteseisund – viimne lohutus kõikehaaranud mandumise ja lagunemise taustal, mis on tabanud kogu tsivilisatsiooni:

"Kanalisatsioonihais seguneb pori, lompide, raksatavate välkude haisuga, tuul sakutab elektritraate, katusekive, mahajäetud linnupesi .. nõtked tänavad ja juurteni läbi ligunenud, sisse langenud pargid lebavad allaheitlikult vihmas; raagus tammed, pooleks murdunud, kuivanud lilled ja kõrbenud muru liibuvad alandlikult marutuulde justnagu ohver timuka jalasäärde" (lk 45–46).

Ühes hääbuvas külas leidub veel paar tegelast, Schmidt ja Kráner, kes valitsevast inertsusest hoolimata pole veel täielikult kaotanud lootust paremale elule; kes pärast aastatepikkust köögis kössitamist on otsustanud lahkuda, maksku mis maksab, et pääseda sellest läbivettinud kõdunemisprotsessist, armutust aineringlusest. Õhus on tunda vandenõu, valede ja reetmise lehka. Umbses õhkkonnas, külaelanike paranoiliste pilkude all ei jää aga miski varjatuks, ükshaaval seotakse üksteist salasepitsustesse, mässitakse kuulujuttude ja valede võrku (samal ajal koovad märkamatult õrna loori romaani üliaktiivsed ämblikud), ähmastades lõpuks nii tõetaju kui ka teotahte, halvates põgenemisvõime. Vaevaga kokku kraabitud rahast nagunii kõigile ei piisa ja omal jõul nad sellest nimetust pärapõrgust ei pääse … Seega nad ootavad.

Suurest kärsitusest on külaelanikud end kohalikus kõrtsis uimaseks ja kiimaseks joonud, tantsides üht ja sama tangoviisi jorutava akordioni saatel, tihedalt üksteise vastu liibudes, jõllitades ahnelt proua Schmidti õõtsuvaid ihuliikmeid, nii et isegi vaga Halicsi proua peab seda Soodomat ja Gomorrat nähes tunnistama, et "natukeseks ajaks oli kurat – kui see oli olnud tema eesmärk – saavutanud kõrtsitoas täieliku, olgugi et mööduva võidu" (lk 149).

Varjamatu iharus ja mitte millestki hooliv purjusolek annab vaatepildile isegi mingi rituaalse varjundi, olgugi koomilise ja äraspidise, nagu oleksid kõrtsis viibijaid korraga haaranud vastupandamatu, nõiduslik külgetõmbejõud ("Tantsimine on ju mu nõrkus, teate…", sosistab proua Schmidt, lk 148). Midagi iseäralikku toimub samal ajal ka jutustuse struktuuris, mis sisukorra ehk tantsukaardi kohaselt on tangostseeni ajaks kuus peatükki edasi liikunud ja kulminatsioonini jõudnud, et siis tagasi algusesse pöörduda, ikka samas tempos, kuue sammu kaupa, kuni ringi sulgumiseni.

Taevaserva hahetades, kui kõik norisevad veel teadvusetult joomaunes, saabub viimaks see, keda nad olid terve see aeg tagasi oodanud – Irimiás, nende ärataja ja päästja, kes alustab romaani teist osa suurejoonelise prohvetikõnega. Teades, et tema äkiline ilmumine (surnust ülestõusmine, nagu mõnda uskuma on pandud) jätab juba iseenesest küllaldase impressiooni, ei ole Irimiásil raske võita kuulajate jäägitu usaldus. Ta tajub selgesti oma võimu nende kadunud hingede üle, kasutades ära kõikjale imbunud vaesust ja viletsust, süüd ja häbi, ja õhutab kannatajaid vabanemiseks tema poole pöörduma, pannes mängu kogu retoorilise raskekahurväe, manipuleerides nende sünnipärase iseloomunõrkuse ja põhjendamatu kasuahnusega, apelleerides tulevastele hüvedele nagu edu, õnn ja rikkus. Hetkega pimestab ta nende meeled ja mõistuse, manades esile utoopilise nägemuse (milles võib aimata improviseeritud vihjeid kommunismile[2]):

"Seepärast otsustasin, et hetkeolukorda ära kasutades kogun kokku mõned inimesed ning loon ühe näidismajandi, mis annaks kindlat elatist ning hoiaks seda väikest pettasaanute rühma koos .. ühe saare, kus kaoks orjus, kus me elaksime üksteise eest, mitte üksteise vastu, kus igaüks saaks õhtuti magama minna külluses ja rahus, kindlustundes ja inimväärselt…" (lk 170).

"Saatana tango" kõige saatanlikum tegelane on niisiis Irimiás – Mefistofeles-Irimiás[3], nagu teda on nimetatud –, kes ahvatleb päästmata inimesi patule ja paistab silma sarnaste võtetega nagu nii mõnigi teine sama arhetüüpi kehastav literatuurne kuju.

Saatan ehk kurat, sama vana kui maailmgi, on rännanud arhailisest pärimusest mitmesse moodsa maailmakirjanduse sümbolteosesse, Iiobi raamatust Fausti lugudesse (Goethe, Mann), saksa traditsioonist vene traditsiooni (Dostojevski, Bulgakov) ja mujale, kogemuste poolest üha rikkam, kommetelt rafineeritum, väljenduselt viimistletum. Aegade algusest on tema päralt olnud maine sfäär ühes allilmaga ning nendele vastavad kihistused inimpsüühes: iha ja häbi, allasurutud hirmud ja teadvustamata hingesügavikud, mis on nii iseloomulikult välja joonistunud Ivan Karamazovi luupainajas ja Adrian Leverkühni süfiliitses viirastuses. Ei ole võimalik eristada, kas need on tegelikud või näilikud, olemuslikud või kujutluslikud, ja just seda ta tahabki; kuradil on tavaks "inimeste südamesse umbrohtu puistata"[4], ta on "valetaja ja vale isa" (Jh 8,44), aga "segab oma valedesse tõeteri"[5], talle meeldib "sisutu tseremoniaalsus"[6] ja tema "tõelist olemust ei saa väliste tunnuste järgi kindlaks määrata"[7]. Kuigi, vahemärkuse korras, silmatorkaval kombel näib ta end aeg-ajalt maailmakirjanduses ilmutades eelistavat teatud kindlat, äratuntavat riietumisstiili: "Vendades Karamazovites" kannab ta ruudulisi pükse, mis on "kuidagi liiga kitsad", "Doktor Faustuses" on tal jalas "vastikult kitsad püksid" ja seljas ruuduline pintsak – ruuduline kuub on muide ka Irimiásil "Saatana tangos". Juhus ja kokkusattumus? Või märk? Märk, millest võiks välja lugeda … mitte midagi. Suurim katsumus, mille kurat esitab, on mitte otsida varjatud seoseid ja tähendusi, mitte teha välja tema kangekaelsetest püüetest luua illusiooni, nagu oleks ta tõsiselt võetav, nagu peituks tema sõnades ja tegudes mingi mõte või lõppeesmärk.

"Saatana tango" sõlmpunktiks olev "[v]irtuoosne kombinatsioon, mille viib läbi kahepalgeline mahhinaator"[8], näib esmapilgul kõik toimuva ühtsesse, loogiliselt ja ladusalt toimivasse skeemi siduvat – sellele viitab juba peatükkide ülesehitus. Ja tõepoolest, Irimiási plaan, mis näib vähemalt poolenisti olevat osa mingist bürokraatlikust masinavärgist, laabub ootuspäraselt: raha on välja petetud, inimesed laiali saadetud, pidu läbi. Teisest küljest – oli see siis tagantjärele temasuguse meistri vääriline, meelitada endaga need õnnetud, kes juba enne tema tulekut olid talle südames truudust vandunud? Milleks need ülespuhutud žestid? ("Oleks ma kohe taibanud, et ta täpselt sedasama tahab, mida meiegi, oleksin talle kohe öelnud, et ärgu vaevaku end…" (lk 195), arvab üks põgenemisplaani algatajatest.) Lähivaatlusel osutub kõik palju labasemaks ja lihtsakoelisemaks. Romaani realistlikuim tegelane Futaki ei loo endale selles suhtes erilisi illusioone, "[s]eni oli ta olnud siinse masinakoja ja asula vang, nüüd aga on ühe ohtliku ettevõtmise meelevallas" (lk 180). Õieti pole vahet, kas nad on lõksus oma surmale määratud külakeses, Irimiási kujuteldaval paradiisisaarel või ilma peal laiali – sest mis neist kokkuvõttes saama peaks? Võib ju anda kolm tilka verd, kogu oma raha, hingegi, aga seda tüüpi lepingutel puudub teadagi tegelik garantii ning see, mida pakutavate hüvede ja naudingute kujul tegelikult taga aetakse – maapealne õnn – libiseb alati käest: tema algus tähendab ühtlasi tema lõppu. Kõige paremini teab seda muidugi Irimiás ise, tajudes lõppkokkuvõttes oma tegevuse tühisust: "Nüüd, kui ta asjaga ühele poole oli saanud, ei tundnud ta mitte mingisugust uhkust. [—] Ta ei tundnud ei viha ega jälestust. Tema kujutlusvõime töötas jahedalt." (lk 241)

Kristlikus teoloogias on sajandite jooksul oldud üksmeelel, et "igasugused lepingud kuradiga on sõlmimise hetkest peale kehtetud ega kohusta kedagi millekski",[9] sest kurat ei pea ühtki lubadust või tõotust päriselt siduvaks. Ja "Saatana tangos" on kõik ilma Irimiási kaasabitagi väikestviisi saatana käsilased – kõik petavad ja saavad petta. Üldiselt ei esine selles tegelast, kelle üle või kellega koos jutustaja ei irvitaks. Selles naerus puudub huumor ja inimsõbralikkus, see on groteskne ja ilma kaastundeta, paljastades ükshaaval külaelanike egoistlikud püüdlused ja vulgaarsuseni lihtsustunud eksistentsi.

Erand on lapsed, kelle suhetes joonistuvad kurjus, võim ja omakasu välja palju selgemalt, kuna neis pole teesklust – ja see pole enam naljakas, vaid kurb. Seda traagilisem on vaimupuudega külatüdruku Estikese kiindumus oma vennasse Sanyisse, mis keset üleüldist osavõtmatust ja reeturlikkust mõjub juba üksnes oma võimalikkuse tõttu mõneti ebamaiselt. Osana manduvast pere- ja keskkonnast on muidugi ka Estike määratud avastama endas idanevad kurja seemned, kui tema allasurutud vabaduse- ja võimuiha saagiks langeb abitu kass (stseen, mille kirjeldamisel Krasznahorkai end tagasi ei hoia). Et lapsed on olemasoleva maailma ohvrid, osaledes – tahes või tahtmata – selle taasloomisel, on levinud kirjanduslik motiiv (võib meenutada näiteks koolipoiste poolt tagakiusatud Iljušat "Vendades Karamazovites", ema Courage'i sõjaohvriks langenud tütart Kattrinit Brechtil, isa armastuse nimel surnud Hedvigit Ibseni "Metspardis" jt). Ühes intervjuus[10] selgitab Krasznahorkai, et põhiosas koosnevadki maailmakirjanduse tippsaavutused üksikutest kõrgelennulistest klišeedest ja mõnest kaua käibel olnud õilsast kujundist – neil on suur külgetõmme ja seega pole ka mõtet püüda end neist vabastada –, oluline on see, mida niisuguse klišeega peale saab hakata. Ja Estikese saatuses avaldub autori käekiri kogu oma kummalisuses ja kujundikülluses.

Esmalt on see ühe hukutatud hinge anamnees: kuidas kasvab koletis lapsest, kes püüab kramplikult kõigile meele järele olla, kelle päevad mööduvad kroonilises tähelepanupuuduses ja loomuvastases pingeseisundis. Usaldanud kogutud raha ja tuleviku täielikult venna meelevalda, usub ta ekslikult, et tema armetu eksistents on viimaks heaks kiidetud. Lootusetult petta saanuna otsustab ta surra, lapendav valge kardin üll, ja viia täide oma eluaegne unistus taevasse inglite juurde minna. Sellega Estikese lugu aga ei lõpe. Justnagu karistuseks või kättemaksuks hakkab tema ingellik kuju küla lähistel kummitama, kinnitades saatuse vingerpussina Irimiási avakõnes pahaaimamatult korrutatud sõnu, nagu oleks ta surnud nende kõigi eest või pärast. Andnud Estikese enesetapule teispoolse tähenduse, satub Irimiás ühes Petrina ja tüdruku vennaga ka tegelikult pealt nägema tema füüsikaseadusi eiravat taevassevõtmist, saateks helisev naer ja vallatu itsitamine – absurdne vaatepilt vaevaliselt taeva poole kerkivast surnukehast, mis üha uuesti alla vajub, ja mille käigus saab korraga selgeks, et nemadki on suletud mingisse jaburasse saatanlikku maailmakorda, mille lätted ei peitu mitte üksnes neis enestes, vaid asjade olemuses. "See on lõks, Petrina. Ja ikka ja alati, igavesti langeme me sisse. Just siis, kui arvame, et oleme vabanemas, kohendame tegelikult lihtsalt tabalukke. Õige peenelt on see seatud." (lk 214)

Kuratlik peensus, mida Irimiás kirjeldab, iseloomustab ka loo tegeliku jutustaja, haige külaarsti määrdunud vihikutesse kogutud tähelepanekuid, mille ta kodust lahkumata, aknast välja vahtides kirja on pannud. Nüristava järjekindlusega jälgib ta iga pisimatki muutust lähikonnas, jäädvustades ümberkaudsete tühikäigul kulgevat elu veel pärast sedagi, kui nad on küla juba maha jätnud. Esmapilgul eraklik veidrik, keerab see tähtsusetute detailide tähenärijalik talletaja romaani niigi keerukale narratiivile veel ühe vindi peale: olles avastanud endas ilmutuse tagajärjel üleloomuliku võimega loojaande, kelle meelevallas on "määrata enese ümber kulgevate sündmuste struktuuri" (lk 258), jätkab ta neist kirjutamist ex nihilo. Osana maailmast, mille vermija ta on, neeldub ta ka ise selle uroborosliku kompositsiooni lõugade vahele – romaani lõpp juhatab tagasi algusse, maailma, mis oli valmis juba enne, kui see valmis sai.

Karikatuursel moel on sellel doktoril midagi ühist Krasznahorkai endaga, kes on nimetanud kirjanikuks olemist šarlatanluseks ja võrrelnud kirjutamist posimisega[11]. Nõiaringe meenutavate kompositsioonide meistrina on ta maininud muide sedagi, kuidas üht oma teostest ("Sõda ja sõda") sundis teda kirjutama deemon … Maagiline realism, mille elemente Krasznahorkai loomingus nähtud on, omandab seejuures iseäraliku kõla – seda võiks võtta sõna-sõnalt, tegelikkusena, mida hoiab koos mingi seletamatu nõidus või kellegi hämar kavatsus.

Eristamata ümbritsevaid inimesi, hääli, lõhnu, repliike ja muid pisisündmusi lausest, mis ta peas parasjagu kerima hakanud, ei salli Krasznahorkai punkte, kunstlikke katkestusi kõnevoolus, tajudes, et on alati "osa mingist tervikust".[12] "Saatana tango" nagu tema teistegi teoste[13] meisterlikkus seisneb sisu ja vormi, loo ja jutustuse filigraanses põimituses, mida ei ole võimalik lõpuni lahti harutada ega lahti seletada. Kui selle sidusust lõhuvadki aeg-ajalt signaalid teispoolsusest (arusaamatut päritolu epifaaniad, kosmiline kellahelin, nähtamatud ämblikud), siis nende tunnistajaks olemine ei paku mingeid vastuseid, lahendusi ega väljapääsu, alati on midagi nägemisvälja varjutamas: lakkamatu vihmasadu, kõike kattev härmalõng, umbusk ja sisemised kahtlused … Romaan nagu reaalsuski jääb lõpuni läbitungimatuks, selle tegelased on määratud igavesse teadmatusse, saades aeg-ajalt vihjeid, et ka sealpool teadmatust ei oota neid mitte midagi head, parimal juhul seesama mõttetu ringkäik, ja võimalik, et midagi veel, midagi hullemat: midagi, mis ei ole kunagi iseendaga identne, vaid vastupidi, lausa parasiitlikult muundumis- ja kohanemisvõimeline, ühtaegu tabamatu ja kõikjal olev. 


[1] "Vihm ja absoluutselt lootusetu taevas …" nagu kirjeldab Krasznahorkai oma lapsepõlve kodukandi atmosfääri. Vt Andrei Ivanov. "Apokalüpsisemeister László Krasznahorkai" – Vikerkaar nr 3, 2015, lk 57.
[2] Kohati on "Saatana tango" olustikus tajuda viiekümnendaid, ehkki tsensuuri silmas pidades otsesed viited nõukogude korrale mõistagi puuduvad. (Andrei Ivanov. "Apokalüpsisemeister László Krasznahorkai", lk 52–53
[3] Nimetus pärineb Andrei Ivanovilt ("Apokalüpsisemeister László Krasznahorkai", lk 55). Ühtlasi viitab Irimiási nimi parodeerivalt prohvet Jeremijale ja tema kaaslase Petrina nimi seostub omakorda apostel Peetrusega. – Ivar Sinimets. "Ungari kirjandus mitteungarlasele" – Tallinn: Ungari Instituut, 2014. Krasznahorkai ise meenutab ühel süngel eluetapil kohatud Irimiási-nimelist julmurit, kes tegeles põrsaste kastreerimisega. – Richard Lea. "László Krasznahorkai interview: 'This society is the result of 10,000 years?'" – https://www.theguardian.com/books/2012/aug/24/laszlo-krasznahorkai-interview.
[4] Fritz Rienecker, Gerhard Maier. "Suur piiblileksikon" – Tlk Eduard Aasamäe jt. Tallinn: Logos, 2011, lk 332.
[5] Ülo Valk. "Kurat Euroopa usundiloos: sissejuhatus demonoloogiasse" – Tallinn: Vikerkaar, 1994, lk 53.
[6] Samas, lk 202.
[7] "Suur piiblileksikon", lk 686.
[8] Andrei Ivanov. "Apokalüpsisemeister László Krasznahorkai", lk 54.
[9] Ülo Valk. "Kurat Euroopa usundiloos", lk 174.
[10] János Szegő. "An interview with László Krasznahorkai" – https://www.asymptotejournal.com/interview/an-interview-laszlo-krasznahorkai/.
[11] János Szegő. "An interview with László Krasznahorkai".
[12] Samas.
[13] Näiteks Krasznahorkai esimesena eesti keeles ilmunud teoses "Viimne hunt" (Loomingu Raamatukogu, nr 18, 2018) on punktidest täielikult loobutud, kogu jutustus koosnebki ühest lausest. 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Värske Rõhk

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: