Andrei Ivanov: "Pariisi arabeskid"

Tõlkinud Veronika Einberg ja Erle Nõmm

Tuum 2020. 318 lk.

Andrei Ivanovi puhul on vahel vaieldud, on ta Eesti või eesti kirjanik või hoopis vene kirjanik. Sel polegi tähtsust, sest ta on eelkõige Euroopa kirjanik. Meil teist nii Euroopa kirjanikku vist ei olegi. Mitte ainult sellepärast, et on teine palju käinud ja elanud-olnud mitmel pool, Pariisis, Taanis, Norras, Saksas ja mujal, ja kirjutab Euroopa asjadest: elust Taani pagulaslaagrites Pariisi kirjandusringkonnini, kirjutab Euroopa asjadest ka humoorikalt Eesti varakapitalismist kirjutades (näiteks "Argonaudis") või kirjeldades lapsepõlveaegset Kalamaja (nagu siinse kogumiku loos "Hakk hangel").

Aga kuidas ta kirjutab. Sügavalt isikliku, intiimse puutega, piinlikkuseni välja, ent tähendus, haare ja ka stilistika on puhas maailmakirjandus. Ja maailmakirjanduse moodsam, pöörasem ots: ungarlased Péter Nádas ja László Krasznahorkai, vene "indie"-staar Ljudmila Ulitskaja (neist kolmest teeb Ivanov ka "Pariisi arabeskides" juttu), prantsuse raputajad eri ajastuist Céline ja Michel Houellebecq, iiveldajad-eksistentsi õõnestajad Albert Camus ja Jean-Paul Sartre, psühholoogilisi labürinte ehitav Franz Kafka, saksakeelse kirjanduse uuele paradigmale nihutanud Hermann Broch, Alfred Döblin ja Robert Musil, need kõik on Ivanovi kirjandusmaailma, mille õieks ja väljundiks on tema enda looming, vereringes olemas. Enamikku eeltooduist nimetab Andrei Ivanov ka "Pariisi arabeskides" eri kontekstides nii novellides kui kirjanduslikes esseedes.

See ei tähenda, et ta kedagi neist matkiks. Tark autor ei varasta ega matki, aga tunneb läbi ja lõhki seda keelt, mis varem loodud on, ning kasutab neid vahendeid ning tõstab mingile uuele tasandile. Nagu Tarantino teeb filmis. Kui palju meil on aga romaanikirjanikke, kes kannataksid välja võrdluse eelmainitud meistritega? Ja keda seejuures ei pea võrdlema, sest ta on vähemalt sama kõrgel, aga täiesti omal tasemel autor? Keda võiks kasvõi kohe avaldada Hieronymuse sarjas? Meil on suurepäraseid kirjanikke, aga tihti toimetatakse kitsamal peenramaal. Ivanovi jaoks riigi- ega loomingulisi piire ei ole, piiride puudumine ei tähenda aga lahmimist ja laamendamist.

Vastupidi. Julgen arvata, et parimate romaaniloojate peades käivitub elu jooksul mingi ainuomane programm, mis kirjanikku järk-järgult aina enam orjastab. Ja sunnib looma. Täitma sisemist eesmärki. Kirjutama ennast välja ja lahti sisemistest painetest. Et oleks korrakski hõllandus.

Kuidas teisiti saaks tekkida näiteks Hanuman ja Skandinaavia triloogia, kus oma hääle saavad heidikud, kodumaata ja omadusteta mehed ja naised, need on kisendavad kujud, keda ei ole konstrueeritud, pigem on nad lehekülgedele valla päästetud. Kirjanduslik kangelane ei pea ju olema "kirjanduslik", nagu antikangelane ei ole heas kirjanduses sageli sugugi antikangelane, vaid kirjandus on see koht, kus talle on antud õigus olla.

Vallandumise või isekirjutumise tunde jätab ka Ivanovi viimatine romaan, mastaapne "Isevärki kalmistu asukad", mida Marek Tamm nimetas selle sajandi suurimaks Eesti romaaniks¹.

Nüüd tekib küsimus, kuidas neid tegelasi, Jevgenit ja Hanumani ja Danguoled ja ka Andrei Ivanovi ennast, suruda lühijuttudesse, ahistada fragmentaarseks muutmisega. Kärped kui vägivaldsed väljatõsted võimsast voost? Humoorikad kõrvalepõiked lopsakas narratiivis? Stiihiat ei saa juppideks lõigata. On need romaanidest välja praagitud jäägid?

Tõepoolest, Ivanov on olnud lühivormide meistrina alahinnatud just seetõttu, et ta on nii hea romaanikirjanik. Nii haaravad tema romaanide austajad siinse kogumiku nagu The Cure või The Falli või mõne kultusliku bändi fänn kummalise kogumiku, kus peal segi salvestusi mõnest Indo-Hiina kontserdist, tuntud albumitele mitte mahtunud lugusid ning samas bändi solisti filosoofiline arutluskäik muusika olemusest ja maailma asjadest.

Sellisena annab kogumik "Pariisi Arabeskid" Eesti ühe parima kirjaniku elule ja loomingule tausta või ehk isegi lisamõõtme. Aga milleks alahinnata teost! Oletame, et need ei ole pudemed, vaid vastupidi, romaanid on olnud harjutused novellideks. Ja teiseks võiks oletada, et siinsete juttude tegelased ei ole varem kuskil esinenud, nad ongi nendes novellides.

Skandinaavia triloogia ja "Isevärki kalmistu asukad" on läbikirjutatud mitmehäälsed tervikud, kus eri kihte, rütme ja tasandeid, ent siinse valiku eredaimad palad on "Intercity: Roskilde-Odense" ja "Hakk hangel", kus pole algust ega lõppu, on vormi ja žanri piirideta tunnetus ning kuskil on punkt, aga see võiks olla ka teises kohas, need on eri pikkusega fragmendid, nagu fotod, kuhu lähed sisse ja saad seal elada ja mõelda, ikkagi maagilised fotod. Intervjuus Priit Hõbemäele on Andrei Ivanov tsiteerinud iseennast varasemast jutustusest "Külm südame all", kus ütleb, et ideaalne on "raamat ilma nimeta, ilma alguse ja lõputa, leitud tuhahunnikust"² ning ahvatleb ikka ju see, mis avaneb ootamatult, võibolla paljud on meist ilma mingite perverssete või mõrvarlike plaanideta vahtinud õhtul mööda minnes valgustatud tuppa, kust kardin on eest unustatud ja näeme võõraid inimesi askeldamas: mismoodi nad elavad? Milline on nende korteri struktuur? Mis inimesed need on?

Lugu "Kimp" algab kõige huvitavamalt, sest n-ö lambist: "Ja isegi mitte trepiastmetel, vaid juba verandal, kustkaudu pääseb kööki, lebas otse ukse ees mati peal uhkeldavalt laiali pealtnäha unine (metalselt letargiline) kimp kõige erinevamaid jämeda rõnga otsa lükatud võtmeid." (lk 95) Edasi tulevad sisse tegelased, kes kimbu leiavad ja nad hakkavad seda kõigile ümberkaudsetele pakkuma, et kelle omad, aga võluvaim on ikkagi sissezuumimine kimpu. Lugu ise on nagu lõputa muinasjutt, käiakse ukselt uksele, kes on minu kausist söönud, ei saagi teada. Pole vajagi. See on tegelikult niigi liiga ontliku struktuuriga jutt. Parem on "Hakk hangel", mis on nii ilus, et klomp tuleb kurku. Ilus, see tähendab kurb. "Tulime kolmekesi kinost. Oli hiline, külmast kõlisev talveõhtu. Lumi kriuksus kõrvulukustavalt. Pakane põletas. Madalad tuled ei tahtnud valgustada. /.../ Isal oli seljtaga tugev joomahoog, ta ei olnud nädal aega joonud. Pidas vastu. Oli tasane." (lk 131; Erle Nõmme kaunis tõlkes.) Kuni poiss selle õndsa meeleolu rikub, sest ilu on kurbuses ja seega on ilu väljakannatamatu.

Üldiselt valitseb arusaam, et kunst peab meile midagi andma. Nagu kunst oleks meile midagi võlgu. Minu meelest ei pea kunst meile mitte midagi andma. Kunst peab hoopis meilt midagi ära võtma. Nii tekitab hea raamat mitte osasaamisetunde, vaid ilmajäetusetunde, ma kaotasin midagi, ma hakkan seda otsima. Nagu kohtub minategelane Pariisi äärelinnas sillal ("Pariisi arabeskid", lk 217-222) nende alžeerlastega: ma ei tea, kas ma tahaksin nendega kohtuda, aga lugedes tahaksin ja ma mõtlen: milline hetk. Miks on see kõigest kirjandus? Aga ongi nii, "kõigest kirjandus" on parim kirjandus.

Nagu teevad ungarlased Péter Nádas ja László Krasznahorkai: lugeja ei saa nende teoseid lugedes sageli vastuseid kõige elementaarsematele küsimustele: kus, millal, kes? Kuni taipab, et need elementaarsed küsimused ongi pelgalt elementaarsed, igavad ja teisejärgulised. Ivanov toob essees "Apokalüpsisemeister László Krasznahorkai" välja: "Aeg ja koht ei ole "Saatana tangos" kuigi tähtsad, pigem vastupidi, autorile on ajaloolist aega vaja selleks, et seda moonutada..." (lk 282). Ning teisal tõdeb kogu praktilise elu kahvatumist abstraktseks: "Apokalüpsisemeistrist on raske kirjutada; eriti sellistel päevadel, mil maailm kõõlub nagu mõistmatu laps järsakuserval ja vahib idiootliku naeratusega sügavikku, lootes seal näha enda peegeldust." (lk 276).

On kirjanikke, kes ei paku rahuldust. Kes õõnestavad, õõvastavad. Andrei Ivanovi loomingut, ja ka neid jutte lugedes, jääb tunne, et ei saa niisama olla. Mingi kihelus tuleb sisse. Nagu lämbel suvepäeval. Päike lõõmab akna taga. Tegelikult ma tülgastan päikeselõõma. Aga miski sunnib sinna sisse ronima. Süümekad tekivad muidu. Ilus päev läheb raisku! Paljukest seda suve on! Vaja ära kasutada!

Ilmselt on päikest ikka vaja. Nii ei oskagi ma vastata, kui mult küsitakse mõne eriti puudutava, valusa teose kohta, kas meeldis. Kas Chimamanda Ngozi Adichie "Pool kollast päikest" saab meeldida? See raamat röövib hingerahu. Kas Ivanovi "Isevärki kalmistu asukad" meeldis? See raamat sulatab väärtushinnanguid, see kütkestab, aga kas ma seda unes ka veel tahtsin näha, vaevalt. Tõeliselt hea kirjandus peab tekitama nn kuulsaid "kahetisi tundeid".

Ivanov on kirjanik, kes häirib. Ühesõnaga, ta pole mingi lihtsalt jutukirjutaja. Jah, need on siin jutud. Aga te saate aru, mida ma silmas pean.

^{1 Marek Tamm, "Selle sajandi suurim Eesti romaan", Postimees, 8.11.2019.}

^{2 Priit Hõbemägi, "Andrei Ivanov. Hinge laboratoorium", Eesti Ekspress, 11.3.2015}