Valner Valme raamatusoovitused: klassikat, katku, mittefiktsiooni, satiiri ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Igor Kotjuh

"Terevisioonis" oli külas kultuurikriitik Valner Valme, kel oli kaasas neli raamatut, mida avastada või taasavastada.

"Kahes pealkirjas sisaldub sõna "katk", kinnitan, et see on puhas juhus ega seostu kuidagi selle möödunud kahtlase ja karantiinse kevadega," märkis Valme alustuseks.

Patrick Deville, "Katk ja koolera" (Varrak, sari "Moodne aeg", tõlkinud Triinu Tamm)

"Tähtis uudiskirjandus eesti keeles prantsuse nüüdisautorilt Patrick Deville'ilt ja katk sisaldub siin sellepärast, et raamat räägib Alexandre Yersinist, kes oli prantsuse teadlane, kes avastas katkubakteri ja ühtlasi vaktsiini sellele tõvele. Yersin oli algselt Pasteuri kambast, kes üldse igasugu ravimeid leiutasid ning romaan ongi eriline selle poolest, et siin ei ole mitte midagi välja mõeldud. Yersini käekiri ongi see, et ta võtab reaalsed isikud ja sündmused ja kirjutab need romaani vormi.

Kes tahab teada, kuidas arenes teadus ja tehnika 19. sajandi lõpul ja 20. esimesel poolel, siis ka sellest on siin ülevaade, võibolla isegi naljakas ja isegi õõvastav on see progressiusk siin, sest tollal usuti ju siiralt, et loodus tuleb alistada ja peame kõik kuidagi kohutava kiirusega arenema. Siiski ilmneb aga peategelase näitel, et ta maandub Laose ja Vietnami džunglites ja pöördub inimkonnast eemale."

Jaan Kross, "Kolme katku vahel" (Eesti Raamat)

"Koosneb neljast köitest, kaasas on viimane. Mina sain ta kasutatuna, kusjuures esimene oli täiesti kapsas, teine köide ka parajalt närune, kolmas juba viisakam, aga see neljas on päris teravate nurkadega, nagu poleks loetudki. Tegelikult tasub ikka kõik neli lugeda.

Inimestega vesteldes ilmneb tihti, et kogu klassika on kõigil loetud juba teismelisena ja hiljem seda loetakse üle. Mina tõesti noorena jätsin "Kolme katku vahel" vahele, aga hiljutine Kross 100 tõi boonusträkina õnneks uuesti esile ka tema loomingu.

Kross on kogu ajaloolise ja tõsise tausta juures ääretult lõbus kirjanik. Tal on tohutult mahlakas sõnavara ja hea huumorimeel. Kasutab nii unarsõnu kui uudissõnu või vorme, millest kahjuks enamus ei olegi käibele läinud ja ma kardan, et tänapäeva keeletoimetaja toimetaks Krossi vormi "ehmatusest tölli vajuvi lõuu" ära "vajuvate lõugadega"."

Andrei Ivanov, "Pariisi arabeskid" (Tuum, tõlkinud Veronika Einberg ja Erle Nõmm)

"Võibolla rahvusvaheliselt hinnatuim Eesti kirjanik, kelle kohta on ka küsitud, on ta Eesti kirjanik, kui kirjutab algselt vene keeles, on küll Eesti kirjanik, ta elab ja tegutseb Eesti kultuuriruumis, aga ta on ka Euroopa kirjanik, võrreldav mitmete tänapäevaste tähtsate autoritega nagu László Krasznahorkai või Peter Nadas, kellest ta on kirjutanud ka siin raamatus sisalduvad esseed.

Siin leidub aga ka ilukirjanduslikke jutte ja mastaapsete romaanide autorina tuntud Ivanov tõestab end ka andeka novellistina. Jutud viivad lugeja Taani pagulaslaagrite heidikute juurde, aga ka Pariisi kirjandusringkonnisse. Ivanov kirjutab nagu mõte, mitte järgides korrektset, "ametlikku" lausestust."

Nikolai Gogol, "Peterburi jutud" (Tänapäev, sari "Punane raamat", tõlkinud Paul Viiding, Toomas Kall ja Lilian Vellerand)

"Varem ilmunud, paljudele kindlasti koolipingist tuttavad jutud on koondatud Peterburi seeriana, sobib kergeks võrkkiigelugemiseks või isegi rannaraamatuks, sest kuigi Gogol on ju tõsine klassik, on need satiirilised ja lõbusad jutud väikestest inimestest, pisiametnikest ja teistest ning palju annab juurde Peterburi atmosfäär. Need on lood, mida ma soovitaksin just nimelt üle lugeda."

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: