Veronika Fritsche, Gertrud Neumann-Hechler "Marinas negerpuppe"

"See on minu lapsepõlve kõige esimene raamat, mis tänapäeval muidugi ei kannata kriitikat enam, sest pealkiri on "Marina neegrinukk"," ütles Reet Weidebaum ja sõnas, et ta on selle saksakeelse raamatu täiesti ribadeks lugenud. "Ma tean, et kui ma lasteaeda läksin, siis isa oli mulle seda nii palju ette lugenud, et see oli mul peas ja ma esinesin laste ees sedasi, nagu see oleks mul peas."

Ta selgitas, et raamat räägib ühest väikesest Marinast, kellel on palju mänguasju, aga kes kõige enam armastab oma nukku. "Sellest tekkis minul ja õel tohutu neegrinuku vajadus, aga lõpuks sain ainult väikese kümne sentimeetri suuruse kumminuku," tõdes ta.

Valdur Mikita "Keeleaabits. Põliskeele omailm"

Värske Valdur Mikita teose sai Weidebaum kätte vaid päev enne soovitusi, seega ei ole ta sellega veel põhjalikult jõudnud tutvuda. "Kui see raamat kätte võtta, siis see on nagu üks Soodom ja Gomorra," tõdes ta ja mainis, et seda raamatut ei peagi kaanest kaaneni lugema. "Siin raamatus on kõikvõimalikud skeemid, millest läbihammustamiseks on vaja rohkem aega.

"Ta jätkab ka oma mitmiktaju teooriat, näiteks on ta kogunud inimestelt, kes maitsevad keelt, nende muljeid," sõnas ta ja tõi välja, et Mikita uurib, kuidas üks või teine sõna võiks maitsta. "Siin on ka näiteks ebatavaliste helide täielik loetelu, siin on ka puhtaid luuletusi."

Urmas Vadi "Elu mõttetusest"

"See on tore väikestest lugudest koosnev raamat, mis algas sellest, et Urmas Vadi sattus Pettunud Inimeste külla, kus ta hakkas kroonikat kirjutama," selgitas Reet Weidebaum ja rõhutas, et kui raamatut järjest lugeda, siis hakkavad tegelased korduma. "Tegelastele tulevad uue funktsioonid."

"Iga lugu lõpeb väikese nendinguga, mis on päris naljakad," sõnas ta, lisades, et Vadi kasutab lugude lõpus käibefraase, mis tulevad nii ootamatu nõksuga sinna sisse. "Ma näen iga loo alguses kurja vaeva, et mitte kohe lõppu ära vaadata."

Samuti usub Weidebaum, et "Elu mõttetusest" võiks sobida pea igaühele, sest kõik inimesed on selles raamatus sees. "Sa tunned seal ära oma mõtteid, nükkeid ja tundeid, mis sa oled endale või teistele teinud, need on kõik siia kokku pandud."

Juliane Koepcke "Kui ma taevast kukkusin"

"See on raamat Saksa päritolu naisest, kes suurema osa oma elust elas tänu oma loodusteadlastest vanematele Limas," sõnas ta ja tõdes, et Koepcke saatus on väga haruldane, sest ta kukkus 17-aastasena lennukiga alla. "Ta jäi ainsana elama ning kaotas selle katastroofis ka oma ema."

Weidebaum tõi ka välja, et kuna see õnnetus toimus keset vihmametsa, siis Juliane Koepcke seikles 11 päeva ringi, kuni ta lõpuks uuesti inimesteni jõudis. "Lennukiõnnetus raamib seda raamatut, sest selge on see, et naine ei saanud õnnetusest kunagi lahti, ta rändabki selles raamatus mööda erinevaid maid ja jõuab ikka tagasi Limasse vihmametsade keskele."

"Ta on selline mälestusteraamat, aga väike põnevusevidin on seal juures," rõhutas ta.