Arvustus. Jumal on loonud maailma minu kõigi vajaduste järgi... ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Michel Houellebecq
Michel Houellebecq Autor/allikas: AFP/ Scanpix

Uus raamat

Michel Houellebecq

"Serotoniin"

Tõlkinud Indrek Koff

Sari "Moodne aeg"

Varrak

"Ta ei anna mitte mingit õnnetunnet ega ka tõelist kergendust, tema toime on teist laadi: muutes elu formaalsuste jadaks, võimaldab ta tähelepanu kõrvale juhtida. Niisiis aitab ta inimesel elada või vähemasti mitte surra – teatava aja jooksul."

Nii jutustab antidepressantide toimest fiktiivne tegelane Florent-Claude – kaasaja provokatiivseima kirjaniku Michel Houellebecqi uue romaani "Serotoniin" peakangelane. Kaasajakriitiline ja vinti üle keerav Houellebecq on jätkuvalt enda moodi – ja meie saame ka selles romaanis alla joonida mitu akuutset probleemi. Prantsuse kirjanduse enfant terrible'it peetakse lausa prohvetlikuks, lugeja saab ikka mõelda, mille eest teda hoiatatakse, ja sellest, kas asi on tõesti nii hull (sest Houellebecq lootust ei anna). "Serotoniin" küünib ka poliitilisse diskursusesse; kollavestide liikumine Prantsusmaal on tähistanud juba oma esimest aastapäevagi, ning Houellebecq, prohvetlikult, kirjutab oma uusimas romaanis valitsuse ebaõiglasest poliitikast, mis on põllumehed hätta ja ahastusse viinud. On ju Houellebecq ise agronoomiks õppinud, võib aimata, et suvaline see teema valik polnud.

Kuid see mäss pole loos eriti oluline, sest peakangelane Florent-Claude ei mässa; ta tunneb end sügavalt võimutuna, ta on depressioonis – trööstitus ja rõhuvas seisundis, niisuguses, et raske on end voodistki püsti ajada, mõtlematagi mässamast. Kaasaeg ei paku eriti midagi uut – kõik mis oli pornograafias võimalik, tehti juba antiikajal. Inimestegagi pole eriti mõtet rääkida, nad nagunii ei kuula. Õnne otsib houellebecqilik tegelane seksuaalsetest naudingutest, kuid selle romaanikangelase traagika on, et ta libiido antidepressantide kõrvalmõjust kadus. "Jäänud ilma nii ihadest kui elamise põhjusest (muide, kas need kaks tähendasid tegelikult üht ja sedasama?') [...]," mõtleb Florent-Claude, ning: "Ma olin lihtsalt üksi, sõna otseses mõttes üksi, ja ega üksindus ega vaimu vaba toimimine pakkunud mulle mitte mingit naudingut, ma vajasin armastust, [...] aga konkreetsemalt vajasin ma vittu [...]." See sügav igatsus naise läheduse (vitu) järele paneb Florent-Claude'i nostalgitsema naiste üle oma elus. Nii ta püüabki, minevikku vaadates, endas uuesti äratada neidsamu tundeid. Aga pole lootustki, sest möödunud aegade igatsus paneb teda vaid rohkem valutama.

Prantsusmaa ja Houellebecq

Pean tunnistama, et minu jaoks on Houellebecqi lugedes see kõige huvitavam osa kuskil kirjaniku enda ja tema loodud fiktiivmaailma vahel. Kui 'lugeja sünni hinnaks on autori surm'[1], siis olen küll püstihädas, kuid mis teha. Foucault'likult saaks öelda, et autor ei ole mingi tavaline pärisnimi[2], ja nii on ka Houellebecq (peale selle, et ta Michel Houellebecq on) teatud väärtustase,  stilistiline ühtsus ja suhestatus ajaga. Ehk on autori surm keerulisem ka seetõttu, et tegemist pole just kirjanikuga, kes avalikust sõnavõtust hoiduks. Ja seejuures on Houellebecq tunginud poliitilisse diskursusesse ilma igasuguse poliitkorrektsuseta ja väljendanud korduvalt pessimismi moodsa lääne ühiskonna suhtes, sh Euroopa osas (ta on öelnud, et Euroopat pole olemas[3]). Ning poolnaljaga saaks ehk öelda, et Houellebecq on tuntuim islamofoob Prantsusmaal; tema romaani "Alistumine" (2015, e.k 2016) ilmumisest kuulis küll iga prantslane.

Kordamise mõttes meenutan, miks. Raamatu avaldamisega samal päeval toimus satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetuses tulistamine, mis oli 1961. aastast esimene terroriakt Prantsusmaal. Väljaande kaanel oli tol päeval karikatuur Houellebecqist, kes ütleb: "Aastal 2015 kaotan oma hambaid. Aastal 2022 järgin ramadaani." Peale seda traagilist ja hirmutekitavat sündmust katkestas Houellebecq raamatuturnee. Tolleaegne Prantsusmaa peaminister Manuel Valls kinnitas avalikult, et: "Prantsusmaa ei ole Michel Houellebecq, see ei ole ebatolerantsus, viha ja hirm."[4]

Ja kuigi Houellebecq oli juba 2002. aastal käinud rassismile õhutamise süüdistuse tõttu kohtut, olnud nimetanud oma intervjuus islamit kõige rumalamaks religiooniks, siis pole ta oma mühaklikku stiili sugugi sirgemaks väänanud. Kohtus teda õnneks süüdi ei mõistetud. Guardiani ajakirjanik küsis aastaid hiljem Houellebecqilt üle, kas ta on islamofoob. "Probably, yes, but the word phobia means fear rather than hatred," Mida ta siis kardab? "That it all goes wrong in the west; you could say that it's already going wrong." (The Guardian 2015)

Mida Houellebecq kardab? 

Kuid mille eest prohvetlik Houellebecq meid hoiatab, mida ta ise kardab? Tuleb tunnistada, et sellist tunnet ei tekkinud, nagu oleks kirjanikul "Serotoniiniga" mõni ettekuulutus mõttes, vähemalt ei midagi peadpööritavat, vähemalt võrreldes "Alistumisega". Kui, siis sügava saabuva kahetsuse kuulutus – "neil [inimestel] on kõik märgid on olemas, aga nad lihtsalt ei võta neid arvesse". Jah, inimlik lootus on lihtsalt lohutus. Me elame totaalses inimeste maailmas – Jumala poolt loodud maailm see pole – ja meie jaburad vajadused näivad lõputud. Ehk on ahastus üks väheseid tõeliselt inimlikke tundeid? Sotsiaalmeedia see-eest taastoodab #bepositive-mentaliteeti, mis oma tähenduses liiatigi kahtlane on.

Houellebecqlikus maailmas on selles mõttes lihtne: kui inimene tunneb end halvasti (ja võibolla täiesti õigustatult), siis jääksid tema valikuks antidepressandid ja suitsiid. Tundes aga rõõmu sellest, kui hästi kõik on, pole tal vaja seesuguse valiku ees olla. Houellebecqi lugedes ikka mõtlen, kuidas see suur õnnelikkus ühtäkki nõnda kaduvväiksena näib; sinnamaale, et tundub justkui polekski masendus ja õnn põhimõtteliselt erinevad. Ja see on minu jaoks võibolla et Michel Houellebecqi suurimaid võimeid: paljastada oma stiili ja teemade valiku poolest inimese armetu pool; meis ei saa põhimõtteliselt olla piisavalt armastust ja headust.

Kuid õhtumaade allakäik pole mingi uus teema –  ja ma ei leia, et Houellebecqi uusim romaan midagi uut sellesse mõttevälja tooks. "Serotoniin" ei ole kirjanduslik šedööver ega ka eriti provokatiivne. See on kahtlemata houellebecqilik. Spoiler alert, antidepressantide eest ta ei hoiata ega proovi selles osas meid päästa.

[1] Barthes, Roland 2002. Autori surm. Valik kirjandusteoreetilisi esseid. Tamm, Marek (koost.) Tallinn: Varrak, lk 125
[2] Foucault, Michel 2011. Mis on autor? Talviste, Katre (tlk.). Tamm, Marek (toim.) Teadmine, võim, subjekt. Tallinn: Varrak, 64-95
[3] Zaretsky, Robert 2019. Michel Houellebecq Hated Europe Before You Did. Foreign Policy
[4] Penketh, Anne 2015. Michel Houellebecq stops promotion of new novel after Charlie Hebdo attack. The Guardian

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: