Katkend. Michel Houellebecq, "Serotoniin" ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Michel Houellebecq
Michel Houellebecq Autor/allikas: AFP

Kirjastus Varrak andis välja Michel Houellebecqi romaani "Serotoniin", mille tõlkis eesti keelde Indrek Koff. Prantsuse keeles ilmus raamat selle aasta algul, ingliskeelne tõlge avaldati septembri lõpus.

KATKEND

Tablett on väike, valge, ovaalne, poolitusjoonega.

Kella viie, vahel ka kuue paiku hommikul ma ärkan, nälg on meeletu, see on päeva kõige valusam hetk. Esimese liigutusena panen elektrilise kohvimasina käima; eelmisel õhtul olen veepaagi täitnud ja kohvifiltri valmis pannud (enamasti tarvitan Malongot, olen kohvi suhtes endiselt väga nõudlik). Enne, kui olen võtnud esimese lonksu, ma sigaretti ei süüta; olen endale niisuguse piirangu peale pannud ja see igapäevane õnnestumine on põhiline asi, mille üle ma saan uhkust tunda (tõsi, tuleb tunnistada, et elektrilised kohvimasinad töötavad kiiresti). Kergendus, mille esimene mahv kaasa toob, saabub otsekohe, see on uskumatult võimas. Nikotiin on täiuslik narkootikum, lihtne ja kange, ei paku mitte mingit rõõmu, seda määratleb täielikult puudustunne ja selle lakkamine.

Mõni minut hiljem, pärast paari-kolme sigaretti, võtan sisse Captorixi tableti ja loputan selle alla veerandi klaasi veega – enamasti on selleks Volvic.

Ma olen nelikümmend kuus aastat vana, minu nimi on Florent-Claude Labrouste ja ma vihkan oma eesnime, kuuldavasti pärineb see kahelt sugulaselt, kellele isa ja ema tahtsid kumbki omalt poolt austust avaldada; sellest on eriti kahju seetõttu, et oma vanematele pole mul midagi ette heita, nad olid igas mõttes suurepärased vanemad, nad andsid endast parima, et varustada mind eluvõitluseks vajalike relvadega, ja kui ma lõpuks läbi kukkusin, kui mu elu lõpeb kurvastuses ja valus, ei saa ma selles süüdistada mitte oma vanemaid, vaid pigem kahetsusväärset juhuste kokkulangemist, mille juurde tulen hiljem tagasi – ning mis ongi tõtt-öelda selle raamatu peamine teema –, igatahes ei ole mul oma vanematele ette heita midagi peale selle tühise, ebameeldiva, kuid ikkagi tühise eesnime-episoodi, kombinatsioon Florent-Claude ei tundu mulle mitte üksnes naeruväärne, vaid lisaks on mulle vastumeelsed ka selle koostisosad, nii et kokkuvõttes leian, et mu eesnimi on tervikuna ebaõnnestunud. Florent on liiga õrn, liiga sarnane naisenimega Florence, teatud mõttes on see peaaegu androgüünne. See ei sobi üldse minu energilise näoga, mis võib teatud nurga alt mõjuda rohmakana ning mida on sageli peetud mehelikuks (vähemalt on nõnda öelnud mõned naised), kuid mis ei ole üldse, tõepoolest üldse mingisugune botticellilik pedenägu. Ja Claude'ist pole mõtet rääkidagi, niipea kui seda nime kuulen, tulevad kohe meelde Claude François' taustatantsijad ja jube pilt ühest selle laulja videost, mida mingisugustel vanade pedede pidudel sada korda järjest käiatakse.

Eesnime pole raske vahetada, tähendab, ma ei mõtle küll administratiivses mõttes, administratiivses mõttes pole peaaegu miski võimalik, administratsiooni eesmärk on viia teie eluvõimalused miinimumini, kui ta neid päriselt hävitada ei suuda, administratsiooni seisukohast on hea administreeritav surnud administreeritav, mina pean silmas lihtsalt praktilist perspektiivi: piisab, kui tutvustate ennast uue eesnimega, ja mõne kuu või isegi mõne nädala pärast kõik harjuvad, inimestele ei tule enam pähegi, et kunagi võis teil olla teistsugune eesnimi. Minu puhul oleks see toiming olnud seda lihtsam, et mu teine eesnimi, Pierre, vastas suurepäraselt kindlameelsele ja mehelikule imagole, mida ma oleksin tahtnud maailmale näidata. Aga ma ei teinud midagi, lasin ennast jätkuvalt nimetada selle jälestusväärse eesnimega, Florent-Claude, ainsa asjana suutsin saavutada selle, et mõned naised (täpsemalt Camille ja Kate, aga nende juurde tulen ma veel tagasi, kindlasti tulen tagasi) piirdusid Florent'iga, laiemalt ühiskonnalt ei saanud ma midagi, nii selles asjas kui ka peaaegu kõigis teistes lasin elul ennast pillutada, tõestasin, et olen võimetu oma elu kätte võtma, mehelikkus, mida minu jõuliste joontega nurgeline nägu väljendas, oli tegelikult lihtsalt pettus, kõige tavalisem sohk – milles ma, tõsi küll, ise süüdi ei olnud, Jumal oli mu loonud selliseks, nagu ma olin, aga ma polnud tõesti, ma polnud mitte kunagi olnud muud kui lodev kalts, ja nüüd olin ma juba neljakümne kuue aastane, ma ei olnud iial suutnud omaenda elu juhtida, ühesõnaga, tundus vägagi tõenäoline, et minu elu teine pool tuleb samasugune nagu esimene – loid ja valus kokkukukkumine.

 

Esimesena kasutusele võetud antidepressandid (Seroplex, Prozac) tõstsid serotoniini taset veres, takistades selle blokeerimist 5-HT1 retseptorite poolt. Kui 2017. aasta alguses avastati Capton D-L, pandi sellega alus uue põlvkonna antidepressantidele, mille toimemehhanism on kokkuvõttes lihtsam, kuna selle käigus soodustatakse soolestiku limaskestas toodetava serotoniini vabastamist eksotsütoosi kaudu. Juba sama aasta lõpul jõudis Capton D-L turule Captorixi nimelise ravimina. See osutus otsekohe üllatavalt tõhusaks, võimaldades patsientidel värske jõuga kaasa lüüa arenenud ühiskonna normaalse elu olulisemates riitustes (enese korrastamine, heanaaberlike suhetega piirduv seltsielu, lihtsamad haldustoimingud), soodustamata samas, vastupidiselt eelmise põlvkonna antidepressantidele, kalduvust enese­tapule või enesevigastamisele.

Captorixi puhul kõige sagedamini täheldatavad soovimatud kõrvalmõjud olid iiveldus, suguiha kadumine, impotentsus.

Iivelduse all ei olnud ma kunagi kannatanud. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: