"Alistumine" on kõvasti tuuseldada saanud. Nii meil kui mujal. Tavaliselt nimetatakse teost sel puhul "vastuoluliseks" ja see tekitab tingimata "vastakaid" tundeid, kuigi peetakse silmas, et teos on halb ja tunded kehvad.

Lisaks Houellebecqile tehtavatele tavapärastele etteheidetele seksismi, pessimismi, misogüünia, islami- ja üldse usuvaenulikkuse ja rassismi ja tegelikult kõige jälestamise osas on kirjanikku seekord süüdistatud islamistlike põhimõtete jagamises naiste madaldamise osas. Paljud on tänapäeva üht tippkirjanikku nimetanud macho'ks. Tuleb öelda, et isiklikult olen veel veenvamaid macho'sid näinud kui boheemlik kõhetu veini trimpav lotendavas jopes intellektuaal, kes sügava irooniaga viriseb kaasaja maailma üle.

Houellebecq tundub olevat (eks tal kunstiinimesena on ka omad poosid ja tõlgendusväljad, tema puhul on esimesed riuklikud ja teised tabavad, aga avarad - suure autori tunnus) eelkõige satiirik, kel on valusalt lõikav, aga päris vaimukas huumorimeel, ning kuna ta teemad on tõsised, siis teda võetakse tõsiselt. Tema loodud maailma kattuvusest tegelikkusega allpool.

"Houellebecqi teosed on läbivalt fallogotsentrilised. Sellest lähtuvalt näeb ta islamisse astumises lisaks võimalusele edendada oma karjääri, staatust ja majanduslikku olukorda ka kvalitatiivset hüpet seksuaalelus, mida polügaamia seadustamine kahtlemata pakub," kirjutas Müürilehes Maris Sander.

Selles näites "Alistumise" kohta ilmunud negatiivsest retseptsioonist aetakse segi kirjanik ja tema loodud tegelane François. Houellebecq on alati olnud julgelt islamikriitiline (seda nüüd just ka inimesena, väljendudes intervjuude ja teoste üldise suunitluse, mitte ainult üksikute tegelaste kaudu) ja "Alistumine" alates pealkirjast ei väljenda kindlasti mugandumist ning ka pealkiri on selgelt irooniline. Ei ole vaja öelda, kas Houellebecqi islamofoobia on alati õiglane: ta on kirjanik, mitte poliitik. "Alistumine" on lähituleviku düstoopia ja toob esile, millised oleksid euroopalike väärtuste kontekstis toimuvad muutused poliitilises elukorralduses, haridussüsteemis, naiste rollis nii ühiskonnas kui perekonnas, ametkondlikus hierarhias. Jne. Romaanis tuuakse ka näiteid kohati uutest rõhuasetustest kaubanduses ning suhtumisest korruptsiooni. Kui kogu see nihestuva tulevikuühiskonna sarkastiline kirjeldus taandada valge keskealise mehe islamiga saavutatavate uute hüvede ülistamisele, teeb tõlgendaja ise liiga euroopalikule haridussüsteemile, lastele ja naistele, isikuvabadusele ja inimõiguste põhimõttele, isegi demokraatiale, mis on jälk nähtus kõigi oma Brexitite ja Trumpidega, aga paremat ei osata kahjuks välja mõelda.

Väljavõte raamatureklaamist, sest ma ei kavatse sisu ümber jutustada. ""Alistumine" ilmus 2015. aasta alguses ja põhjustas Prantsusmaal palju poleemikat islamiga seotud küsimuste provokatiivse käsitlemise tõttu. /.../ Prantsusmaal algab uus ajastu ja islamipartei karismaatiline liider Mohammed Ben Abbes hakkab ühiskonnas uusi norme kehtestama: koolisüsteem viiakse vastavusse koraani õpetusega, lubatud on polügaamia, naised ei käi enam tööl, vaid pühenduvad perele ja kodule. Romaani peategelane on keskealine ja üksildane Sorbonne’i ülikooli professor, dekadendist kirjaniku Joris-Karl Huysmansi uurija François, kelle elu on intellektuaalses plaanis ummikus ja ka armastus näib olevat talle selja keeranud. Huysmans pöördus hilises keskeas kristlusesse ja leidis seeläbi meelerahu. Kas suudab islam vaigistada eksistentsiaalseid änge, millega seisab 21. sajandi esimesel poolel silmitsi keskealine Euroopa mees François?"

Muidugi võib tekkida küsimus, kas Houellebecq ise roniks François' nahka, aga see ei ole pädev küsimus. Küsimusi kerkib kõigepealt kaks. Millisele kompromissile ideoloogiliselt sobimatu režiimiga on valmis minema igaüks meist, ja ärgu lükatagu kogu mõttekohta meie, keskealiste meeste kaela: see puudutab ka noori ja vanu mehi ja teatud osas ka igas vanuses naisi, mis sest, et otse mitmenaisepidajatega ei saa naised samastuda. Aga üldisemalt, mis tingimustel, millise summa eest oleks lugeja nõus hülgama oma maailmavaate?

Teine küsimus puudutab Euroopat: mis saab, kui nõrga kristluse asendaks tugev islam? Arvamusliidrite ja ühiskonnateoreetikute mana Euroopa hukust ja Lääne mandumisest ei jaksa enam kuulata. Küsimus aga jääb: kuidas on võimalik eri kultuuride kooseksisteerimine nii, et üks teist ära ei söö? Kunstilises vormis esitatuna paneb teema endiselt mõtlema, see tähendab, ärritab inimesi. See on Houellebecqi tugevus: mitte ainult osutada eurooplase valukohtadele, vaid osatada neid. Kas see eeldab lugejalt masohhismi? Ainult juhul, kui lugejal on piisavalt a) empaatiavõimet, b) enesekriitikat, et end Houellebecqi maailma asetada. Ei tasu aga unustada, et Houellebecqi loodud maailm on vaid pisut nihkes reaalsest, ning kuigi mitte olemasolev (ta ei ole ajakirjanik), on see ratsionaalselt reaalsusena ettekujutatav, ja erinevalt ulmest või fantastikast just see sisendabki lugejaisse hirmu Houellebecqi ehitatud olevikudüstoopiate ees; seekord viib ta meid 5-7 aastat, arvestades esmailmumise või praegust hetke, ajast ette, aga laiemalt kirjutab Houellebecq ju olevikust, meie ajast ja ruumist.

Platonil pidi luule jäljendama elu, mis omakorda jäljendas ideaalset ehk Jumala ideed. Kunsti seletab Platon kolme voodi metafooriga: üks voodi eksisteerib Jumala loodud ideena ja see on Platoni ideaal, ühe on teinud puusepp, see jäljendab Jumala ideed ja ühe on loonud kunstnik, jäljendades puusepa loodut.

Aristotelesel on teine skeem: Luule ei jäljenda ainult elu ega peagi seda tegema, luule peab õpetama meile seda, mis potentsiaalselt võib juhtuda meie elus ja nii võime me õppida luulekunstist enamat kui konkreetsetest faktidest. (NB! Romaanikunst, kui see olnuks antiikajal olemas, liigitatuks tollal pigem luule valdkonda, nagu on märkinud ka Märt Väljataga artiklis "Mis on luule?".) St Aristotelese jaoks tähendas mimees mitte üksnes tegeliku elu, aga ka selle võimalikkuste jäljendamist. Faktid kuuluvad ajaloolase töölauale, ilukirjandus tegelebki võimalikkustega. Houellebecq jäljendab neid võimalikkusi hoole ja armastusega - tema töö on olla hea romaanikirjanik, mitte hea inimene. Inimesed usuvad teda ja paljud hakkavad seetõttu vihkama, loevad aga ikka. Kas maailm muutub sellest paremaks? Ma arvan küll. Näide:

"Kui ma kolm aastat tagasi välismaalt Prantsusmaale naasin, hakkas mulle esimesena silma see laienev kuristik, millest ühele poole jäid inimesed, kes tegelikkust oma nahal tunda saavad, ja teisele poole eliit, kes neile ette kirjutab, kuidas nad seda tegelikkust nägema päevad," ütles Houellebecq kaks aastat tagasi Spiegelile antud intervjuus, mille Nihilistile tõlkis Hardo Pajula. Sellesse kuristikku on koer maetud või suur osa rahvast või pool Euroopat. Houellebecqi-suguste kunstnike asi on see maetu kasvõi ideena sealt lõhest välja korjata ja meile mõtlemiseks välja riputada.

Raamatu miinuseks on visandlikkus. Teema on võimas, aga seda romaaniks valades on Houellebecq seekord lati alt läbi jooksnud. Tegemist on laiendatud novelliga, kus põhiliin jääb deklaratiivseks, kõik tegelased (isegi peategelane) elututeks varikujudeks. Kuues Houellebecqi romaan püsib kindlal, lihtsalt faabulal, aga puuduvad süžeelised keerdkäigud, isegi peategelase käigud kloostrisse, Brüsselisse, maale, mis Thomas Mannil või ka Huysmansil võiksid kanda tähendusi, vapustusi, on pealiskaudsed. Islamimaailm jääb teoses tegelikult tutvustamata, ainsad islamistid, keda meile pisutki esitletakse, on prantsuse "ülekargajad". Ehk ongi see eesmärk, näidata islamiste tontidena, keda "Alistumise" maailma külastav lugeja kogeb vaid raamatus virvendusena esitatava meedia kaudu. Mulle tundub see siiski kirjaniku mugavusena, leppida esimese eesmärgi saavutamisega ehk tegelikkust raputava teema esitamisega ja mitte astuda lugejaga sisulisse dialoogi. Siis pole ka ime, et lugejad on pahased a la "autor näitab läbi tegelaskuju piiratud vaatepunkti mingeid konflikte, sarjab mingisuguseid inimesi ja elustiile, mõnitab ja kritiseerib teisi, andmata tegelikult võimalustki kellelgi sõna vahele öelda või alternatiivi pakkuda." (Rabarberibulvar). Tuhnisin masinas ringi ja leidsin sellise diagnoosi.

Niisiis, kõik lugejad ei ole pahased selle üle, et Houellebecq on värdjas inimvihkaja. Tema raamatud, kui just ei kiritiseeri negatiivseid või ka lihtsalt naeruväärseid, inimeste hoiakutest ja mõtlemisest lähtuvaid nähtusi, siis kirjeldavad neid ja kas seda ei ole vaja teha? Vast ikka on.

Pahasena võib end tunda lugeja, keda on alahinnatud, kellele on seekord pakutud säästu-Houellebecq. Sellegipoolest on isegi veidi tavalisest viletsam Houellebecqi teos parem enamiku kirjanike parimatest teostest.

Tänud ka Triinu Tammele hea konkreetse tõlke eest.