Arvustus. Houellebecq ei vihka inimesi, vaid lahkab mentaliteete ({{commentsTotal}})

Michel Houellebecq
Michel Houellebecq Autor/allikas: AFP

Uus raamat

Michel Houellebecq

"Saare võimalikkus"

Tõlkinud Triinu Tamm

Sari "Moodne aeg"

Varrak

Pärast Michel Houellebecqi järjekordse romaani lugemist tunduvad teised kirjanikud mõnda aega liiga viisakad, liiga igavad, pinnapealsed, naiivsed, mugandunud, või liiga kinni oma mingeis tähtsusetuis pisiasjus. Siia sobiks nüüd mingi moodne lahmiv hüüdlause, et keegi (Houellebecq) hävitab kirjandust, aga asi on hoopis vastupidine. Ta ärritab lugejat ja ärritus on impulss, mida inimene näib alateadlikult uuesti otsivat. Iga paari aasta tagant on kasulik üks Houellebecq läbi lugeda, et maailm enda suhtes kriitilise pilguga paika loksutada ja Triinu Tamme tänavu ilmunud tõlge Houellebecqi eelviimasest, 2005. aastal ilmunud romaanist annab selleks eesti keeles taas väärt võimaluse.

Kuna ma ei viitsi sisu ümber jutustada, kopin siia ametliku sisutuvustuse: "Peategelane on 21. sajandi algupoolel elav prantslane Daniel, kes on populaarne koomik. Elukunstnikuna ta paraku sama edukas ei ole. Moodsas Lääne ühiskonnas, kus individualism ja egoism on saavutanud haripunkti, on inimesed minetanud oskuse armastada ja seetõttu kaotanud võimaluse hingeliseks tasakaaluks. Romaan koosneb Danieli päeviku sissekannetest ja tema kloonide kommentaaridest nendele sissekannetele kahe tuhande aasta kaugusest tulevikust. Nimelt on geenitehnoloogia areng teinud võimalikuks, et esiisa geneetiline informatsioon kantakse üle tema nooremasse kehasse ja nii saab inimene jätkata eksistentsi üha uutes inkarnatsioonides.

Lõpuks ometi on saavutatud surematus. Kas koos sellega ka õnn, on juba omaette küsimus."

Houellebecqi maailma nägemise kriteeriumid on ikka samad: iroonia, sarkasm, pessimism, läbinägelikkus, kriitilisus, läheneva apokalüpsise taju, must huumorimeel. Ta suudab olla nii veenev, et on ime, et maailm on edasi läinud ka pärast iga ta romaani. Neis kirjeldatud tendentsid aga jäävad ja süvenevad. Me istume päevad läbi ekraanide taga, kujutame ette meeletut silmaringi ja osalust kõiges, samal ajal meie kontemplatiivsed võimed vähenevad, meie mälu halveneb, ja paradoksaalsel moel kõike sidudes meie seostamisvõime kahaneb. Moodsa inimese kapseldumine ja tunnetekriis saadab mantrana ka "Saare võimalikkuse" ridu, peateemaks saab siin aga seksiiha ning sellega sobimatu füüsiline vananemine. Kas kloonimine teeb meist tõhusad, vananematud, alati valmis seksimasinad?

Nii see ei lähe, aga teose lõpp on siiski muljetavaldav. Just maalitud postapokalüptilise pildi tõttu.

Houellebecqi kvaliteetideks on kristalne väljendus ning tema romaanide pealtnäha stiihilise kihilisuse ja võrdlemisi ebaharilike vaatepunktide juures klassikaline loojutustamistalent, mis haarab kaasa ka neid, kes teda vihkavad. Kuuldavasti neid on ja Houellebecqi nõrkust näitaks see, kui neid ei oleks. Nagu leidub ka andunud lugejaid. Houellebecq on nagu kirjanduse Mark E. Smith: teda on paljudel ebamugav kuulata, ta vihkab käibetõdesid, ta jaurab sirgelt näkku oma tõtt ja ta elab ise oma kunstiliste vaadete järgi, õigemini, mõlemad kannavad oma elunägemuse ilustamata kunsti üle. Ning isegi musta huumorimeele olemasolu tuleb kindlasti lugeda helgeks jooneks isiksuse puhul, kes kirjutab aina inimese mandumisest tehnoloogilise arengu taustal - ka see on neil ühine.

"Saare võimalikkus" on futuristlik düstoopia, kus näiliselt progressiivne ja optimistlik väljapääs surelikkuse ja vananemise lõksu jäänud nooruse kultust pühitsevast maailmast päädib kõigi inimlike tähenduste hääbumisega. Kloonidel säilivad vaid terved kehad, mida nad ei oska tunneteta kasutada selleks, mille jaoks nad loodi: füüsiliseks armastuseks ja tervise pühitsemiseks, ja vaim, mis kogemusteta ning sügavama analüüsi võimeta osutub viljatuks pinnaseks ning kogu intelligentsi juures jäädakse tühise masina tasemele. Haihtub isiksus. Selle eest hoiatab Houellebecq meid. Ja sügava humanistina ta kardab inimese pärast.

Ta kirjeldab põlvkonda, kelle jaoks on tuhandeaastane maskuliinne projekt, kus seksilt on võetud igasugune tundeline külg ja mis väljendub lõputus meelelahutuses, mille teises otsas plingib vähem või rohkem varjatult alati pornograafia, jõudnud eesmärgini. Ja ilmselt on seks siin laiem allegooria elu sisule, õigemini on vaimne ja füüsiline porno oma sõjaka olemuse abil hõivanud positsioonid, kuhu võiks kuuluda... traditsioonilised väärtused? Tänapäeval ei tohi seda sõnapaari kultuuris enam isegi nimetada, kohe oled tagurlane, konservatiiv - aga nii on Houellebecqi-suguseid mugav nimetada, neid ohtlikult alalt eest lükates, kuhugi memme sussivirna taha. Vanamoodne! Tõsi, traditsioonilisi väärtusi ei kannagi Houellebecq oma elus ega loomingus, aga asendagem see sõnapaar teisega "kriitiline mõtlemine" ja ka kriitilises mõtelmises on alati koht uue umbusaldamisel ja mõningate kujunenud tõekspidamiste kaitsel.

Ilmselt on "Saare võimalikkuse" Daniel üks tõmmis Houellebecqist endast: kõikepilav, tabudeta, superküüniline, aga seejuures ülihaavatav mehike: kel humoristina tegelikult ei ole erilist huumorimeelt. Ja Houellebecq suhtub ka seekordsesse endasse ülikriitiliselt. Järelikult ei püüa ta ka nalja teha. Tal lihtsalt on tegelikult huumorimeel.

Kes on nüüd negatiivne? Kuna just meie surelikud kered ja põlvest põlve pärandatav mälu kannavad inimolemuse tähendusi, siis Houellebecqil ilmneb ses raamatus lausa naivistlik usk inimesse, armastusse, ta on nõus surelik vanamees olema, vältimaks tunnete, isikupäraste mõtete ja nii üldiste kui isiklike kogemuste kadu. Kuna Houellebecq paneb oma tegelastesse ja teostesse iseenda eluhoiakuid, siis seondub see "Saare võimalikkuse" teemaga: enda kaotamine kunstis on sama mõttetu kui enda kaotamine kloonides. Barthes'ist mõjutatud kirjanikuna keeldub Houellebecq ometi suremast autorina, kuigi nõustub surema inimesena. Autorina hõivab ta tugeva positsiooni ega loovuta seda, samas, kui ümberringi autorid tõesti surevad. Kui laikimise ja massimeedia korrektsuse ajastul lahustub kõik üksteises ja lugejate-vaatajate heakskiidu ette ära aimamises, siis Houellebecq ei proovi meeldida ega suhestuda. Küsimus on inimlikus mentaliteedis: kas me anname alla ühiskondlikule üheülbastamise survele? Houellebecq võib tunduda resigneerunud pessimist ja maailmavihkaja, on aga pigem viimane mees rindejoonel.

Järeldus: meie ainus viis eksisteerida on olla surelikud, kaotades vananedes jätkuvalt mitte ainult kaubanduslikku välimust (seks on raamatus ainult mastaapsema mentaliteedi sümptom), vaid ka elutahet ja võimekust. Lacanlikku iha kättesaamatust kujutab Houellebecq surelikkuse kaudu ümberpöördult: iha võib kloonimise kaudu, "täiuslike" neohumaanide maailmas olla isegi kättesaadav (me ihaldame käesolevat), aga meid ennast, ihalejat, ei ole enam kohal.

Progress on ülehinnatud. Mida rohkem otsime täiust tehnilistes võimalustes, seda enam kaotame ennast. Seda väljendab ehk tema kujund inimlikult sisult järjest lahjenevatest kloonidest. See oleks ehk laiem alltekst ses seksuaalsuse olemuse traagilisi ja naeruväärseid külgi lahkavas teoses.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: