Kuuest Michel Houellebecqi romaanist viis on nüüd eesti keeles, kuuenda, "Soumission'i" tõlget, ootame kindlasti ka. Järjekorras oli "Platvorm" kolmas. Järjekorral pole vahet, 2001. aastal ilmunud teos kirjeldab paljusid tänaste uudiste rängemaid teemasid: terrorism, kuritegevus Euroopa suurlinnade servarajoonides, löögid turismile, ja see kõik seondub radikaalsema osaga islamist, mida mitmed "Platvormi" tegelased pikalt ja põhjalikult põlastavad. Need teemad olid õhus juba 15 aastat tagasi, on aga tänaseks maailmas süvenenud.

"Platvormis" moodustab ärev seisukord pinnase, platvormi üldisematele nihetele: Lääne kultuuri ja poliitika allakäik sõgeda tarbimise tagajärjel, kusjuures tarbimine ei too majanduslikku õitsengut süsteemile ega lunastust tarbijatele, vaid vastupidi, süsteem õõnestab end seestpoolt ja üksikisikud ei võida endale tarbimise kaudu paremat paika taeva all, vaid neist saavad ohvrid, kes samuti õõnestavad end seestpoolt, muutuvad sisutühjadeks töömasinateks, kes kaotavad identiteedi ja keda rahustab/rahuldab vaid seks, "Platvormi" kõrvaltegelaste puhul ka "hea elu", mille all Lääne-maailmas mõistetakse ju kõigest teatud leiblite rõivaid ja uhkeid roogi. Kas me nii vähe tahamegi?

Eri variatsioones on Houellebecq Õhtumaa hukku kirjeldanud läbi oma raamatute, ses mõttes "Platvorm" ei üllata, tema romaanides saabki seetõttu oluliseks, mis tahku heaoluühiskonna mandumisest kirjanik parajasti lahkab. Läbivaks niidiks "Platvormis" on seksiturism.

Romaani "peategelane, blaseerunud riigiametnik, kel pole inimkonna suhtes enam mingeid illusioone, avastab, et õnn võib siiski võimalik olla." Tabavalt kokku võetud iseloomustus pärineb romaani eestikeelsest "ametlikust" sisututvustusest. Meie aja kangelane Michel leiab armastuse seksi kaudu ja armastus väljendubki eelkõige seksis, mida Houellebecq kirjeldab endale omase maniakaalse detailsusega. See ei ole erootika, vaid pornograafia, ja jumal tänatud, sest erootika oma läiluses on veel jälgim, ja pornograafia töötab siin ideaalselt.

Sest kuivõrd omavahel ei erine stseenid Micheli õnnelikust elust Valeriega ning kõik muud seksistseenid, asetubki lugeja ette puust ja punaselt või pigem lihast ja roosalt küsimus: mis on armastus? Me kõik võime seda teada või mitte teada isiklikust kogemusest, aga see ei puutu antud juhul asja: Houellebecq küsib, kas see sõna tähendab veel midagi üldisemalt? Kas see kehtib normina? On see hoopis kõrvalekalle, ja kui füüsiliselt see ei erine labasest rahulduse otsimisest, ning ilma selleta armastust ei eksisteeri, siis kuidas seda kõrvalekallet ära tunda?

Houellebecq vastab nendele küsimustele. Seksuaalsuhte anatoomia kaudu on me ees tegelikult moraalse suhte anatoomia, mis näitab, kuidas vabaduste kasv ilma õigeid valikuid tegemata viib kollapsini ja kuidas õige valik võib lõpuks jääda hiljaks. Kuna nooruslik atraktiivsus on ajutine, siis ainult seksuaalsel aktiivsusel püsiv elu variseb kokku.

Seks on "Platvormis" kaup ja sümboliseerib kaupa laiemalt: kui kaup rikneb, siis ei jää midagi, juhul, kui meil ei ole vaimseid huve, mida teose kangelasel Michelil ilmselgelt ei ole. Seksi asemele võinuks Houellebecq kirjutada ka toiduhulluse ja lugeja näeks samamoodi, kui füüsiline on me elu ja kuidas ainult kehal ei saa rajaneda ka tervis. Lisaks toiduteemadele on ju ka tervisekultus meie stressis elude üks näilisi ventiile ja Houellebecqi lugedes võivad ehk paadunumadki elu"stiili"orjad leida pisikese kõrvalpilgu: mis jääb järele, kui meilt võtta füüsilised ihad ja trendijärgimine: kui inimene jääb päriselt alasti. Huvitume me millestki?

Kuna Houellebecq teeb väärtuslikku kirjandust, siis annab tema tegevus ise lahendi. Kunst ei pruugi olla vaid fiktsioon, see võib olla vastus reaalses elus. Ja nagu näitab praktiliselt kõigisse keeltesse tõlgitav Houellebecq: see vastu võib saada trendiks. Ja siis on moes näha kõiges allakäiku. Ja me oleme hukule määratud põlvkonnad ja see muudab meid romantilisemateks ja seeläbi õilsamateks. Pisut doom'i ei tee inimese vaimulaadis paha. Houellebecqi näitel ei välista, vaid soodustab tume nägemus huumorimeelt ning ta loob erakordse olukorra, kus lugejal on keeruline suhestuda kirjaniku kangelastega, aga lihtne samastuda kirjaniku endaga, sest parem olla küüniline napsimees ja omal alal tõeliselt edukas tegija kui hale luuser inimkonna allakäigutrepil.

Siin on veel üks aspekt, meie, NSVL-i endise osa jaoks. Me kipume kaasa laulma läänemaise ühiskonnakriitikaga, unustades, et meile on kritiseeritava kapitalistliku süsteemi varjupool praktiliselt tundmatu, sest heaoluühiskondki pole meile veel kätte jõudnud. Mis saaks ühel alla keskmise teenival Antsla, Kiviõli või ükskõik, Mustamäe perel olla selle vastu, et nad saaksid oma lastele osta kvaliteetsed talvesaapad? (Mis maksavad täiesti retsilt.)

Küsimus ei ole meie jaoks kapitalismis, mida ka meil on moes kritiseerida, küsimus on üldistes väärtushinnangutes ja, jumala eest, nagu Houellebecqi puhul alati: üüratus humanismis. Miks ta meid vihkab? Sest ta armastab meid, lolle inimesi, vist. Ja miks mitte, see toob talle mõnusalt sisse, ja ta saab osta peenemaid veine ja juuste. Mul on selle üle ainult hea meel.

Tähelepanu väärib veel üks Houellebecqi rõhuasetus: "julgematel" ühiskonnakriitikutel on kombeks öelda, et Lääne ühiskond ise tekitas oma praegused probleemid islamiäärmuslusega. Eks seal on ka oma tõde sees. Houellebecq aga kirjeldab muuhulgas neidsamu probleeme, aga ei õigusta terroriste, vaid kritiseerib oma tegelaste kaudu halastamatult islamit, just nimelt islamit, mitte isegi selle usundi sildi varju pugevaid terroriste. Houellebecq ei oleks kirjanik, vaid kolumnist, kui ta oleks lõputult "õiglane" kõigi vastu.