Juhan, mida Houellebecq on sulle andnud?

Michel Houellebecqiga on selline lugu, et ma ei olnud väga ammu ilukirjandust üldse lugenud. Ma lapsena lugesin palju. Ja kuskil teatud eas ma kuidagi loobusin ilukirjanduse lugemisest, see võib-olla oli kuidagi seotud ka mu tööga, et ma ei suutnud fiktsiooni rohkem taluda. Ja siis, kui ma avastasin Michel Houellebecqi, siis ma kuidagi ületasin selle probleemi enda jaoks ja lugesin läbi kõik tema raamatud, mis ma kätte sain, erinevates keeltes.

Seda ta mulle ongi tähendanud. Ilmselt põhjus, miks see nii läks, on sellepärast, et tegemist on mingil moel kirjanikuga, kes ütles midagi väga olulist meie aja kohta ja selle elu kohta siin planeedil.

Ta on pessimistlik, aga mitte üheselt.

Ta on täpne. Ta on täpne ja seal on tohutult palju kihistusi. Sama palju kui pessimismi võib sealt leida lootust, sama palju kui küünilisust võib seal leida huumorit. Need kihistused on sarnased nagu meie igapäevases eluski. Olen lugenud ka esseistikat, mis räägib sellest autorist ja vähemalt ühe inimese esseed, kes kirjutas, et Michel Houellebecqi teoste lugemine ravis teda terveks kliinilisest depressioonist.

Kuidas see sinu lugejakogemus lavale jõuab, kas liigset respekti ei tekkinud materjali ees?

Jah! Ega see tegelikult lihtne ei ole, aga see asi hakkab lahenema kuskil seal kohas, kus eeltöö on läbi ja ma näen juba lava ja ma lavastan seda, mis toimub laval. Siis seal on omad reeglid ja nii teistmoodi see kõik, et see kirjanduse probleem kuidagi hajub. Ja sa tegeled tegelikult... mingi aspektiga. Mingi aspektiga selle kirjaniku loomingus, mida on võimalik lavamaailma kanda. Ei ole mõtet luua endale illusiooni, et ma ammendavalt toon selle teose lavale ja kõik need kihistused on alles. Kahtlemata on tegemist mingi valikuga, puhtalt omapoolse tõlgendusega.

Aga mida ma küll aeg-ajalt vaatan ja mõtlen, on see, et see tunne oleks õige. Neid sõnu ei peagi seal nii palju olema.

Isegi Michel Houellebecqi niisugust esseistlikku ja kohati dokumentaalset ja kohati äärmiselt eklektilist stiili arvestades on see romaan veel erakordselt mitmekihiline, ja loomulikult ma tegin valiku enne dramatiseerimise tegemist ära. Ma tegin selle skeemi, selle suure skeemi oma peas ära.

Juhan Ulfsak ja Michel Houellebecq - kõlab nagu Von Krahl.

Minu arust ei kõla Michel Houellebecq ja Juhan Ulfsak nagu Von Krahl. Sellepärast, et see on too obvious mingil moel. Kui ma midagi avastan, siis ma üldiselt lavastan kogu sellesse kontseptsiooni sisse ka mingisuguse vastuolu või mingi takistuse, probleemi. Ma ei ütle, et Draamateater on see probleem, kindlasti mitte, vastupidi, ta on väga õige koht selle tegemiseks.

Esiteks ma nägin seda lavastust algusest peale suure pildina, suurel laval. Ja ma nägin teda klassikalisel laval, mitte... me võime mõelda ka suure blackbox'i peale, aga mina nägin seda kohe itaalia laval, see ei ole juhuslik. Suur lava, klassikaline suur lava on niisugune keeruline ja problemaatiline koht. Ja see on lava, mida peab isegi kohati uuesti defineerima. Sest ma näeme ju küll, kuidas Ugala on saanud oma saalist minema ja leidnud ühe blackbox'i, mis pidi olema ajutine ja nad on kohutavalt õnnelikud. Ehk et suur lava juba iseenesest osutab vastupanu, sest tal on kontekst.

Ja mulle tundub, et "Kaart ja territoorium", mis palju kadunud ajast, räägib millegi lõppemisest ja võib-olla mingil moel ka uue leidmisest, siis tundus kontseptuaalselt õige seda teha ajalooga laval, mis tähendab juba iseenesest midagi… Minu jaoks algaski kogu see idee sealt, nii et kui sa küsisid, et miks mitte Von Krahl või mõni koht, kus mind on harjutud võib-olla rohkem toimetamas nägema, siis vastupidi, see idee tuli kompleksselt sooviga teha seda mõnel suurel klassikalisel laval ja mis võiks seda rohkem olla kui Draamateater.

Millisena jõuab Houellebecq Draamateatri lavale? Materjal võimaldab üsna raju käsitlust.

Ma olen kunagi olnud eesti teatri mõttes radikaal. Ja olen kõik oma tungid selles vallas välja elanud. Mida ma praegu teen, on ikkagi see, et järgin oma visiooni ja ei mõtle niivõrd nendele küsimustele, nagu et kas see vormikeel peaks olema uuenduslik või ei. Kuidagi ekstra. Ma teen nii, nagu ma tunnen.

Ja mis puudutab seda teost "Kaart ja territoorium", siis see on üks Houellebecqi taltsamaid teoseid, võiks öelda. Selle teose põhimeeleolu pole mitte šokeerivus, vaid siiski melanhoolia.

Mida Houellebecqi looming võiks täna eesti inimesele öelda? Tal on palju fänne, aga ka vihkajaid. Ja mida see lavastus võiks öelda neile, kes pole Houellebecqi lugenud?

See ei ole selle lavastuse puhul probleem, kui ei olda lugenud kas autorit üldse või seda konkreetset teost. Laval toimuv on siiski terviklik teos. Ja ma usun, et kindlasti tuleb diskussiooni ka nende inimestega, kes on lugenud, et miks just need asjad on välja jäetud või miks just need asjad on esile toodud. Ei, ma arvan, et see on kindlasti käsiteldav omaette autonoomse teosena.

Kunst ei pea käima mööda päevauudiseid, aga mingi lisakonteksti hiljutised Pariisi sündmused sellele palju Pariisist ja Prantsusmaast kõnelevale lavastusele ja romaanile ilmselt andsid?

Kui oli esimene proov peale Pariisi sündmusi, siis see mängis kaasa. Vähemalt mul hakkasid külmajudinad jooksma. Seal lavastuses ei ole selles mõttes poliitilist statement'i, aga puhtalt sellisel tunnetuslikul tasandil, jah, on küll mõjutanud need sündmused.