Teeme pisikese subjektiivse tagasivaate aastal 2013 ilmunud raamatutele. Palusin igal küsitletul pakkuda isiklikke esiviisikuid, rangelt keelatud ei olnud ka suurema arvu tähtsate teoste nimetamine.

Jan Kaus

Orhan Pamuk „Minu nimi on Punane“ (tõlkija Ly Seppel). Üks põhjus, miks ma romaanikunsti armastan, on selle võime asetada lugeja ammu kadunud aegadesse. Pamuki romaan on sellise suutlikkuse parim näide: te leiate ennast korraga 16. sajandi viimase kümnendi Istanbulist, keset suurt armastust, jubedaid kuritegusid ning arutlusi kaunitest kunstidest ja Jumalast.

J. M. G. Le Clézio „Karantiin (tõlkija Triinu Tamm). Kangastuslik romaan, mis kannab lugeja eemale nii siinsest kui praegusest. Keset India ookeani kogevad inimesed eksistentsi vastandlikke tahke äärmisest viletsusest metafüüsilise selguseni.

Saul Bellow „Augie Marchi seiklused“ (tõlkija Kersti Unt). Üks õige kirju tegelaskonnaga lugu, mis näitab, et elu on elukas, kes sind varem või hiljem kätte saab ja uimaseks lööb. Seda omajagu naturalistlikku pilgarit lugedes hakkas silma autori terav pilk, mis kunagi ei varja ega liigu häbelikult kõrvale.

Werner Heisenberg "Füüsika ja filosoofia" (tõlkija Piret Kuusk). Aeg-ajalt on hea mõelda keele piiridele. Paraku tulevad need vastu üsna kiiresti, tegelikkuse ääretutel äärealadel, mille vahele jääb imeväike inimeste maailm.

A. S. Byatt "Lumm" (tõlkija Krista Kaer). Kummaline romaan – põnevuslugu, mille käivitajaks pole mitte laip või kadumine, vaid hoopis armastuskiri. Kaunis lugu sellest, kuidas inimese tähendus kestab tema füüsilisest eksistentsist kordades kauem.

Armin Kõomägi "Vilma Tammiku viimane surm" (raamatust „Minu Mustamäe“). Eesti kirjandusest saaks eraldi tähendusrikaste teoste nimekirja (lisaks Kõomäe novellikogule näiteks Filimonovi, Matsini, Grigorjeva, Soometsa uued teosed). Üks mu selle aasta ilukirjanduslikke lemmikuid on Kõomäe nukker ja samas helge novell elu piiratusest ning headuse lihtsusest.

Michel Houellebecq "Kaart ja territoorium" (tõlkija Indrek Koff). Autor, va konservatiiv, laseb ennast siin jõhkralt mõrvata – ei ole maad vanadele meestele! Moodsad sidemeteta inimsubjektid tunnevad ennast jätkuvalt halvasti, kontakt hingega kadunud. Siin räägitakse sellest lihtsalt vaoshoitumalt ja rahulikumalt kui „Elementaarosakestes“.

Bohumil Hrabal "Ma teenindasin Inglise kuningat" (tõlkija Küllike Tohver). Väga intensiivne lugemine, mida kannab justkui igikestev, pausideta elukeeris. Romaan jaguneb kolmeks osaks: lõbusaks, süngeks ja lüüriliseks. Lühidalt kokku võttes: soovist kuuluda saab soov sellest soovist vabaneda.

Marju Lepajõe

1. Joris-Karl Huysmans "Äraspidi" Tõlkinud Leena Tomasberg. Sari Ajavaim: Koolibri.
2. Johannes Gutslaffi piiblitõlge 1647–1657. Koostanud Kristiina Ross, Maeve Leivo, Kai Tafenau, Ahti Lohk. Kujundanud Andres Rõhu. Eesti Keele Sihtasutus.
3. W. G. Sebald "Õhusõda ja kirjandus". Tõlkinud Mati Sirkel. Loomingu Raamatukogu, nr 17–18. 
4. Bohumil Hrabal "Ma teenindasin Inglise kuningat". Tõlkinud Küllike Tohver. Loomingu Raamatukogu, nr. 24–27. 
5. Endel Kõks: vapruse, vabaduse ja rõõmuga. Koostanud Tiiu Talvistu. Tartu: Tartu Kunstimuuseum, 2013; 295 lk.

Kommentaar:
Aasta on olnud märkimisväärselt rikas meisterlikelt ilukirjandustõlgetelt, mis kinnitavad, et nn. suur proosa on ikkagi võimalik ja et meil on tõlkijaid, kes suudavad seda eesti keeles sel moel taasluua, et eesti keel hakkab hingama ja saab tõlkega justkui ühe mõõtme juurde. See teeb otse õnnelikuks.
Tänavust aastat võiks nimetada dekadentsipiiblite aastaks. Dekadentsipiibliks on otseselt nimetatud J.-K. Huysmans’i romaani „Äraspidi“, mille tõlget eesti keelde on oodatud juba „Noor-Eesti“ liikumisest peale. Leena Tomasbergi tõlget oli ka mõtet sada aastat oodata, sest see on niivõrd stiilne, asjatundlik ja loominguline. Huysmans’i romaani kaudu avaneb terve esteetiline vool Euroopa kultuuriloos ja annab aimu, et Eestis oleks praegu võimalik viljeleda kõigi aegade suurejoonelisemat dekadentsi. Eestlased oma 800-aastase orjaöö ja eduka tehnoloogiaga võiksid just nüüd igal moel maitsta ja sünteesida korraga kõike, mis kultuur seni on inimkonnale pakkunud, ning tekitada loendamatuid kultuurilisi plahvatusi.
Kahjuks realiseeritakse seda erakordset võimalust väga vähe, sest see eeldab ikkagi sügavat eruditsiooni. Siiski on suutnud Eesti Keele Instituut ja Kristiina Ross teoks teha tõeliselt dekadentliku piibliväljaande, mis igas mõttes sobiks „Äraspidi“ peategelase Jean des Esseintes’i raamatukokku ja esteetiliste kombinatsioonide ellu – Johannes Gutslaffi 360 aastat arhiivide pimeduses lebanud piiblitõlke esmatrüki. Gutslaff tõlkis sakslasena Piiblit lõunaeesti keelde, milles seni polnud ilmunud ühtegi raamatut, s.t. millel puudus kirjalik vorm, ning kommenteerib lõunaeesti sõnu ladina ja heebrea keeles. See on uskumatult sarmikas lugemine, mille muudab Gesamtkunstwerk’iks raamatu tüpograafiline vorm: paber, formaat, kirjad, faksiimile kvaliteet, meisterlik kujundus ja kangelaslik küljendus. Lugemisest selle raamatu puhul ei piisa, seda tuleb maitsta kõigi meeltega.
Loomingu Raamatukogu tänavune valik veenab, et Euroopa kirjandusele kui kirjandusele, s.t. sõnakunstile, on muust maailmast vähe kõrvale panna. Ilmusid vähemalt kahe Nobeli-väärse saksa ja tšehhi autori teosed väga õnnestunud tõlgetes. Nende lugemise mõju jääb kauaks kestma. Sebald kirjeldab ehk võimalikku suurimat õudust, mis inimestele võib osaks saada, ometi sellises keeles ja sellise mõttejõuga, et see annab võimaluse edasi elada, üleneda, lihtsalt tööle minna järgmisel hommikul. Hrabal jutustab lugu loo järel, milline elusaatus sai osaks ühele kelneri õpipoisile Euroopas 20. sajandil. Ühest küljest ületab see tragöödiate ja komöödiate kiire vaheldumine parimagi kujutlusvõime, teisest küljest ületab seda ka ju eestlaste elukäikude absurdsus, mistõttu teos on kodune. Hrabal on realist, kes arendab täiuslikult edasi tšehhi huumorit.
Tartu Kunstimuuseumi koguteos Endel Kõksist veenab aga selles, et Eesti teadlased üldse peaksid Tartu kunstiteadlastest järjekindlalt eeskuju võtma: pisike rühm uurijaid, enamasti Tiiu Talvistu eestvedamisel, suudab iga aasta või üle aasta kokku panna mahuka monograafilise koguteose järjekordse kunstniku kohta. Näiteks eesti kirjanike kohta küll nii jõudsat monograafiliste biograafiate lisandumist ei näe. Kõksi dünaamiline isiksus ja originaalsus kunstis on inspireerinud selle raamatu autoreid haaravateks kirjutisteks, aga tahaks esile tõsta, et Tartu Kunstimuuseum peab väga lugu heast eesti keele stiilist. Seda joont on hoitud märgatavalt juba aastaid.

Kaur Kender

1. Robert Kurvitz "Püha ja õudne lõhn" - tehniliselt lugesin seda juba 2012 detsembris. Kuid siiski on see minu top 2013 raamat. Olen lugenud 5 korda. Tõsine sündmus eesti kirjanduses. Enne seda romaani on eesti keeles katsetatud romaanide kirjutamist. See raamat aga õnnestub esimesena. Palju õnne kultuurkeeleks saamise puhul ühelt poolt. Teisalt loob ta täiesti uue žanri. Fantastiline realism, määratles selle Jaak Tomberg. Selle raamatu seedimisega läheb kultuurimonopolil veidi aega. Väga võimalik, et kultuurimonopol hukkub selle käigus. See on liiga suur tükk, et seda alla neelata. Vaata, kuidas põsed on punnis ja piiksugi ei tule. Siiani kumiseb mu peas see sõna, mida mõtlesin raamatut sulgedes: VEEL! 

2. Olavi Ruitlane, Herkki Erich Merila "Eesti edulood". Väga kõva ülevaade kogu Ruitlase luulest, hea filega Herkki pildid. Sidumine, mis piltidel tundub praegu tagantjärele loogiliselt osutavat teipimisele. Aga kui ilma naljata, siis väga kõva mix. Olavi on üks viimane originaalseid vägevaid riime tegevaid luuletajaid Eestis. Sekka siis võro kiilt. Ja Herkki urban, üksindus, stiilsus seal kõrval. Terviklik ja kõva asi. 

3. Nassim Taleb "Anti-Fragile". Muudkui loen seda uuesti. Lugu sellest, kuidas ei tule mitte olla ainult kõva, vaid olla mitterabe. 

4. Mark Ronan "Symmetry and the Monster". Ma armastan matemaatikat. ja raamatuid matemaatikast. Ja "Monster & Moonlighting" on kõige huvitavam matemaatikaseiklus, mida elus olen lugenud. Ja Jeesus, monster on suur. 
A more serious answer to the title ques- tion is that the monster is the largest of the (known1) sporadic simple groups. Its name comes from its size: The number of elements is
8080, 17424, 79451, 28758, 86459, 90496, 17107, 57005, 75436, 80000, 00000
= 246.320.59.76.112.133.17. 19.23.29.31.41.47.59.71,
about equal to the number of elementary particles in the planet Jupiter. 

5. Steven Strogatz "The Joy Of X". Guidet toru to math form. One to infinity. Ma ei usu, et kunagi on matemaatikast põnevamalt ja haaravamalt kirjutatud kui see raamat. See võiks olla alus, mille pealt matemaatikat õpetatakse. Või noh. Äkki ei võiks. Ma olen kogu aeg kahevahel, kas teadmised teevad inimesi õnnelikumaks või mitte. Mind teevad. Aga ma ei julge üldistada. Kui aga armastad matemaatikat, siis on see raamat, ka enese mõtete korrastamiseks suurepärane. 

Märt Väljataga

Luulest jättis kõige sügavama mulje Maarja Kangro saturniline "Must tomat". Romaanidest on huvitav Robert Kurvitza "Püha ja õudne lõhn" (tõsi, see on mul lõpetamata). Tõlkekirjandusest on hea meel Bohumil Hrabali "Ma teenindasin Inglise kuningannat" ja Joris-Karl Huysmansi "Äraspidi" üle. Esseistikast on tähtis saavutus Valdur Mikita "Lingvistiline mets". Saigi viis raamatut täis. Nii ei jõudnud mainida Montaigne'i "Esseesid", Guy Debordi "Vaatemänguühiskonda", Lutheri ja Grenzsteini kirjatöid, Miloszi luulet, Sauteri "Ära jäta mind rahule", Andrei Ivanovi "Harbini ööliblikad", "Keskaja kirjanduse antoloogia" avaköidet ja paljut muud.

Krista Kaer

1. Neil Gaiman "Ja tee lõpus on ookean". Suurepärane kombinatsioon mälestustest, fantasy'st ja lapsepõlve lõpust.
2. Andrus Kivirähk "Maailma lõppu". Mõnusalt kulgev raamat, mille võib vahepeal rahulikult kõrvale panna ja siis mõne aja pärast jälle kätte võtta. Aga pooleli ei saa jätta.
3. Haruki Murakami "1Q84". Mahukas ja kohati ebaühtlane, kuid väga köitev ja jällegi oma iseäraliku maailmaga teos. Esialgu eesti keeles kaks esimest osa, aga kolmas ka tulekul.
4. Sjòn "Virvarebane". Sjòni maailm on põhjamaine ja ürgne, aga kui õnnestub sellesse sisse elada, ei tule kahetseda. Ja ta tuleb kevadel HeadRead festivalile.
5. Maria Semple "Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?". Pisut kergem lugemine, aga vaimukas ja kohati liigutav lugu geniaalsest arhitektist, kes ootamatult kaob, ning tema tütrest, kes teda otsima hakkab.

Heli Allik:

* André Breton, "Nadja". LR. Tõlkija Anti Saar. Maailmaklassika tähtteos, mis ometi ka pea sada aastat hiljem kõnetab oma täiesti tabamatu stiiliga väga otse ka moodsa inimese alateadvust. 
* Jüri Valge, "Kas siis selle maa keel...?" LR. Eesti keel on põhjatu, kaevakem mõnuga selle leksikoloogilistes võimalustes, kaardistagem selle grammatilisi meandreid.
* Valdur Mikita, "Lingvistiline mets". Grenader. Metsik raamat. Juurde lugeda kindlasti ka Hasso Krulli arvustust "Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku", "Vikerkaar" 10-11, 2013. Haiguste ravi garanteeritud kõigile, kellele sõnad kui sellised on võinud haiget teha. Hulk huvitavaid teadmisi keelest pealekauba.
* Guy Debord, "Vaatemänguühiskond". TLÜ Kirjastus 2013, tõlkija Anti Saar. Paha lugu on see, et ise kirjastasime . Aga hea on jälle see, et see raamat mõjub kui väike valgustus ja sõnastab nähtusi, mille jaoks enne oli eesti keeles sõnu vast mõnevõrra vähem.
* Michel Houellebecq, "Kaart ja territoorium". Varrak, tõlkija Indrek Koff. Houellebecqi eelmise romaani (La possibilité d'une île, Fayard 2005) lugemise ja iseäranis sellest teosest autori enese poolt vändatud filmi nägemise järel tekkis väike hirm, et selle prantsuse kaasaaegse esikirjaniku paremad ajad on möödas. Aga "Kaart ja territoorium" mõjus sama raputavalt kui tema kunagine läbimurdeteos "Elementaarosakesed". Nii eesti kui prantsuse keeles. Müts maha tõlkija ees.

Marek Tamm

Et elasin pea kogu aasta Eestist eemal, siis lugesin eesti keeles ilmunud kirjandust võrdlemisi vähe ja juhuslikult; ent kui selle napi loetu seast välja noppida viis parimat (eri žanritest), siis võiks nimekiri saada näiteks selline:

P. I. Filimonov, “Nekroloogide kirjutamise oskus”, tlk. Katrin Väli jt. Tallinn: Kite
Tänavune proosa-aasta on olnud ootamatult hillitsetud, nii et kui Andrus Kivirähk kõrvale jätta, siis on pidanud sisuliselt kõik kastanid tulest tooma eestivene autorid. Mõistagi ei saa mööda vaadata Andrei Ivanovi uuest romaanist “Harbini ööliblikad” (tlk. Veronika Einberg), ent veelgi suuremas hoos on tänavu olnud P. I. Filimonov, kes esmalt üllitas mahuka romaani “Thalassa! Thalassa!” (tlk. Ingrid Velbaum-Staub), ja seejärel avaldas suurepärase jutukogu “Nekroloogide kirjutamise oskus”. Tunnistan, et mulle vist meeldibki ennekõike novellist-Filimonov, selles vallas tuleb tema talent kõige ehedamalt esile, näiteks täitsa omaette pärl on novell “Kõige lihtsamad märgisüsteemid” (tlk. Kajar Pruul).

Sveta Grigorjeva, “Kes kardab Sveta Grigorjevat?” [Tartu]: Värske Rõhk
Mäletan, et kui Sveta Grigorjeva esimesed luuletused laekusid Vikerkaare toimetusse, siis olin täitsa vaimustuses; sellise häälega polnud eesti luules veel keegi kõnelenud ega sellist omailma lugejatega jaganud – see mõjus kui sõõm värsket õhku. Olles nüüd ta esimese luulekogu läbi lugenud tunnen küll juba esimest küllastust ja loodan endamisi, et ta suudab veel muutuda ja teiseneda, et mitte ühte laadi kinni jääda. Igal juhul on aga selge, et kui Sveta Grigorjevat ei oleks, tuleks ta ruttu välja mõelda.

Valdur Mikita, “Lingvistiline mets”. [Tallinn]: Grenader
Tõeliselt vaimukas ja algupärane esseeraamat Eesti “metsikust mõtlemisest”, mis kipub küll ehk kohati kinnismõttelisusse kinni jooksma. See on omalaadi uue sajandi “Hõbevalge” – vastne katse süstida usku Eesti iidsusesse ja erilisusse, joonistada välja meie oma Sonderweg. Tõsi, nii nagu “Hõbevalge”, nii saab ka “Metsiku lingvistika” puhul nautida ennekõike leidlikke kujundeid, veenvaid argumente leiab siit mõnevõrra vähem. Kuid lugemiselamus on garanteeritud.

“Friedrich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost”. Koostanud Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreem. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum – Kadrioru Kunstimuuseum
Eestlaste ajalookäsitus on traditsiooniliselt tekstikeskne, seda nii kõige avaramas mõttes – meie ajalookultuuris on kõige suuremat rolli etendanud pigem kirjanduslikud tekstid –, kui ka kitsamas mõttes – Eesti ajalugu on tavaliselt uuritud kirjalike allikate põhjal ja pilte on pigem peljatud või delegeeritud kunstiajaloolastele. See tõeliselt stiilne album on esimene ulatuslikum katse lõimida ajaloopildid Eesti ajalookäsitusse, pakkudes ühtede kaante vahel analüüsitud äratrüki Fr. L. von Maydelli (1785–1846) pildialbumist “Viiskümmend pilti Venemaa saksa Läänemere-provintside ajaloost”. Maydelli album oli esimene katse esitada Baltimaade varasemast ajaloost visuaalne tõlgendus ja selle mõju hilisemale ajaloolisele pildikultuurile on ütlemata suur. Mahukas raamat on kollektiivne meistritöö, kus Maydelli pildid on leidnud põhjalikku ja leidlikku seletamist ja tõlgendamist.

Johan Huizinga, “Kultuuriajaloo ülesanne. Valik artikleid, esseid, kõnesid”, koostanud Joep Leerssen, tõlkinud Mati Sirkel. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus
See on küll veidi pro domo sua vaimus valik, sest ise ma selle teose koostamise Amsterdami kultuuriajaloolaselt Joep Leerssenilt tellisin. Kuid tulemus on mu meelest tõesti hea – asjatundlik läbilõige möödunud sajandi esimese poole ühe kõige huvitavama ajaloolase esseeloomingust. Olen Johan Huizinga tekste lugenud üksjagu palju ja põhjalikult, ent iga kord suudab ta uuesti üllatada, pakkuda ootamatuid tähelepanekuid, luua algupäraseid seoseid; pole palju ajaloolasi, kelle looming on ajahambale nii hästi vastu pidanud kui Huizinga oma.

Rebekka Lotman

* Juhan Liiv, "Lumi tuiskab, mina laulan". Jüri Talveti koostatud Liivi seni põhjalikem koondkogu, kus on ka raamatuis, aga samuti üldse trükis seni avaldamata tekste. Lausa vältimatu eesti luule raamat, eriti Talveti mulluse Liivi-monograafia kõrvale, mis Liivi luuletajana 21. sajandisse toob.
* "Keskaja kirjanduse antoloogia", koostanud Marek Tamm. Põhjalikult kommenteeritud ja sisse juhatatud tõlked 5.-14. sajandist, millest suur osa ilmub esmakordselt. Kohustuslik nii kirjandus- kui ajaloohuvilistele, ses mõttes aasta kirjandussündmus. 
* Juba ajakirjades ilmunud luuletuste eest TLÜ kirjanduspreemia pälvinud Sveta Grigorjeva debüütkogu "kes kardab sveta grigorjevat?" - tihe tekst ja vägev sõna. On pungilik hoiak, mis samas ei võta end liiga tõsiselt. Ühesõnaga täpselt minu veregrupp. 
* Katrin Väli "ktrn" - teisel tasandil intensiivne kogu. abstraktne, assotsiatiivne tekst, mis avab uusi kanaleid, kinnitudes tugevalt olemasolevasse, keelde, kirjandusse, ellu.  
* Ei saa mööda kirjastusest, kus töötan: TLÜ Kirjastuse viimastel kuudel ilmunud raamatud, ehkki žanriti täiesti erinevad, võiks neid nimetada kultuuri kolmikpaketiks: Johan Huizinga "Kultuuriajaloo ülesanne", Juri Lotmani "Kultuuri ettearvamatud mehhanismid" (inglise keeles) ja eile trükist tulnud Rein Raua "Mis on kultuur?". 

Peeter Sauter
Madis Kõiv "Uudisjutte". Tihedad, kaasaviivad tekstid, mille metafüüsikasse kalduv pool on haarav ja mõjub usutavalt nagu parimas sarnases maailmakirjanduses, mida olen lugenud. Lugemine tahab kohati tiba tööd ja vaeva (sest Kõiv ei soovi olla liiglihtne või lihtsustav ja lugejale vastu tulla) - tasu lugejale on aga suur.

Bohumil Hrabal "Ma teenindasin Inglise kuningat". Parimad tunnid vannis koos õlle ja raamatuga sel aastal. Pani mind kukalt kratsima, kas alati on vaja teha lühilauselist ja dialoogiga ellu aetud teksti. Saab kirjutada ka ilgeid lauselohesid, ilma et need tüütaksid ja väsitaksid. Aga ma kaotasin Hrabali ära poole lugemise pealt. Nüüd ootan, kust välja kargab. Hea ootamine.

Paavo Matsini ja Jüri Mildebergi "Baer". Pöörane ja pentsik ja üliveenev poeemike. Pange tähele - paremat sorti poeemi lugemine ei pea olema tüütus, seda võib lugeda nagu anekdooti. Ajab naerma õige hea hulk kordi. Ülbe ja üleannetu ilma kedagi solvamata. Mängib ajastureaaliatega muretult ja elegantselt pingpongi.

Doris Kareva ja Jürgen Rooste "Elutants". Püüdsin lugedes mõistatada, kes millise luuletuse kirjutas. Oma arust sain tihti pihta. Hiljem Jürgen valgustas mind ja mõistsin, et olin tihti eksinud. Ja mina arvasin, et võin nii Dorise kui Jürgeni teksti alati eksimatult ära tunda! Aga veelgi enam, peagi olime sealmaal, et Jürgen vaatas luuletusi ja ei mäletanud, ei suutnud ise öelda, milline on tema ja milline Doris Kareva kirjutatud.

"Pasqual". See tekst ilmus küll, aga ilmus esialgu mulle arvutisse ja mitte raamatuna. Ma ei tea, kas autor (keda ma lähedalt ei tunne ega ole iial näinud) soovib, et ma ta nime ütleksin ja sestap esilagu ei ütle. Lühiromaan pajatab eesti emigrandi elust Londonis. Ma olen ise Inglismaal virelenud ja asi läks mulle korda. Lõbus ja kurb ja absurdne, kõike taolist läbisegi. Hea proosa siuke tihti ongi. Ega ma teagi, kas sest raamat tuleb. Autor ei paista äratrükkimisest eriti hoolivat.

Tõnu Karjatse
Jaan Ruus "Eesti filmi täheatlas" - Eesti filmikriitika „grand old man'i“ kauaoodatud ja seni ainus intervjuudekogu, millest on palju õppida ka noorematel kriitikutel, ajakirjanikel. Pealegi on see oluline dokument ühe meie filmiajaloo etapi jäädvustamisel.
Jorge Huysmans "Äraspidi" - ligi 150 aastat pärast ilmumist eesti keelde tõlgitud dekadentlikku maailmavaadet kandev ja kujundav tähtteos. Oluline raamat ka praegu.
Kätlin Kaldmaa "Islandil ei ole liblikaid" - Eesti kirjaniku Islandi romaan, mis kuulub nii eesti kui ka islandi kultuuriruumi. Vormikatsetustega püüab Kaldmaa murda läbi romaani tavapärasest graafilisest jaotusest ja tuua sellesse reaalset aega.
Maarja Kangro „Must tomat“ - oodatud luulekogu väljakutsuvalt terava sulega autorilt
Robert Kurvitz "Püha ja õudne lõhn" - aasta köitvaim debüüt. Võlub postapokalüptilise atmosfääriga, kuhu sulavad segi paisatud ajad ja väänatud aga äratuntav tänapäeva reaalsus. Krimimüsteeriumi vormi valatud poeetiline narratiiv ajast ja mälust.

Margus Haav

Andrus Kivirähk «Maailma otsas» (Eesti Keele Sihtasutus)

Kui varem on Kivirähk keeranud groteskil mitu tiiru üle võlli, siis sedakorda tundub, et tema eesmärk on lugejat sündmustevaesuse ja rutiini toimel omamoodi transsi viia. Ja tõesti: monotoonsus hakkab tööle! Kuidagi märkamatult saab argireaalsusest maagiline reaalsus. Selle kujutamiseks on tõepoolest vaja meistrikätt. Igal juhul on see äärmiselt eluline raamat rahulikest inimestest, kes on kummalised oma tavalisuses ja tavalised oma kummalisuses. Ning tegelikult juhtub igal leheküljel midagi.

Valdur Mikita - «Lingvistiline mets» (Grenader)
Semiootikadoktorist kirjaniku Valdur Mikita teos on sülem inspireerivaid ebaharilikke mõtteid eesti keelest, loodusest ja kultuurist. Kosutav lugemine kõigile, kes otsivad vastust küsimusele, miks on Eesti maagiline paik. Mets on mõnes mõttes teadvuse mudel. Mikitale meeldib mõte, et Eestis on midagi, mis akumuleerib perifeeriat. Aga perifeeria — see teadagi on elu.

Keith Lowe - «Metsik manner. Euroopa pärast Teist maailmasõda» (Tänapäev)
Mittestandardne, valus, õpetlik ning suurepäraselt kirjutatud raamat, mis ei korruta poliitiliselt korrektseid ajalooga manipuleerivaid müüte, pooltõdesid ega lausvalesid. Teise ilmasõja ametlik lõpp ei tähendanud suurt midagi, sellele järgnesid etnilised puhastused ja kodusõjad. Lowe loob koloriitse ja elutruu pildi konflikti päranduseks olnud väärdunud moraalist ja kustutamatust kättemaksuihast. Karm ja õpetlik lugemine.

Michel Pastoureau «Sinine. Ühe värvi ajalugu» (Varrak)
Uurida annab muidugi kõike, aga ikkagi on natuke üllatav, et keegi võtab kätte ning kirjutab ühest värvist paarisajaleheküljelise haarava teose. Tuntud Euroopa visuaalkultuuri ajaloo uurija Michel Pastoureau sai selle tembuga hakkama. Otseste majandusmõjude kõrval on sinine sajandite jooksul imbunud paljudesse valdkondadesse. Raamat avab Euroopa kultuuriajalugu mõneti ootamatu, kuid väga köitva nurga alt. Värviline rännak neoliitikumist tänapäeva.

David Hendy «Müra, heli ja hääled» (Imeline Ajalugu)
Raamat neile, kes armastavad heli ja selle jälgi. Tehniliselt võttes pole heli midagi muud kui lihtsalt liikumine ja võnkumine. Hendy tõestab, et mõned iidse eepilise luule ja selle vormelipõhiste imrovisatsioonide esteetilised traditsioonid leidsid tee mitmetesse muusikavooludesse nagu näiteks ballaadidesse, jazzi ja räppi. Soov helisid mõista ja kontrolli all hoida on kümneid tuhandeid aastaid vana. Tore ja hariv rännak eelajaloolistest suurepärase akustigaga koobastest Barack Obamani, kes on avaliku esinemise iidsest sõnakunstist teinud igapäevapoliitika tuuma.

Triinu Tamm

2013. aasta tundub mulle iseäranis rikkalik tõlkekirjanduse poole pealt. Öökapil ootavad kõrges virnas kõige pealmistena lugemisjärge Joris-Karl Huysmansi “Äraspidi” (tlk. Leena Tomasberg), Thomas Bernhardi “Vanad meistrid” (tlk. Mati Sirkel) ja ka Andrei Ivanovi “Harbini ööliblikad” (tlk. Veronika Einberg). Juba loetud raamatutest tõstaksin aga esile:
Michel de Montaigne, “Esseid”. Prantsuse keelest Kristiina Ross. Eesti Keele Sihtasutus.
Ei ole midagi uut päikese all, eelkõige mitte inimloomuses. See tõdemus teeb olemise kuidagi kergemaks, ei lase ka praegust elu-olu liiga tõsiselt võtta.
Michel Houellebecq, “Kaart ja territoorium”. Prantsuse keelest Indrek Koff. Varrak.
Houellebecqi romaani 2010. aastal originaalis lugedes mõtlesin: “Nojah, sinnamaani nad siis on oma moodsa Lääne ühiskonnaga seal Prantsusmaal jõudnud.” Nüüd raatamatut heas tõlkes üle lugedes tõdesin ehmatusega, et nende kolme aastaga on kõik see meile hirmuäratavalt palju lähemale tulnud, see romaan räägib juba otsapidi ka meist siin ja praegu.
A. S. Byatt, “Lumm”. Inglise keelest Krista Kaer. Varrak.
Sujuv sulam intellektuaalsest põnevikust ja armastusromaanist, tõeline stilistiline tulevärk, lummav tõepoolest.
Louis-Ferdinand Céline, “Vestlused professor Y-iga”. Prantsuse keelest Heli Allik. Loomingu Raamatukogu.
Kõik, millest kirjutab Céline aastal 1955, ei ole midagi oma värskusest kaotanud ka aastal 2013, tegemist on igati vettpidava kokkuvõttega olukorrast kirjanduse- ja kirjastamismaailmas. Lisaks tänuväärne lugemine kõigile Céline’i austajatele, tema Ars poetica, kõigi selle knihvide ja võtetega, mille ümberpanemine eesti keelde väärib tunnustust omaette.
Valdur Mikita, “Lingvistiline mets”. Grenader.
Mitte sageli ei ilmu mõtisklusi keelest, veel harvemini ilmub mõtisklusi eesti keelest. Mikita mõttekäigud on oma lennukuses lausa peadpööritavad, raamatu sisemine sumin mõjub aga ilma igasuguse kahtluseta meeltele ergutavalt ja mõtlemisele ärgitavalt.

Silver Kuusik

Ene Hion “Valdo Pant – aastaid hiljem” (Maagiline Ruum). Kes meist ei teaks Valdo Panti? Legendaarne tele- ja raadiomees, kelle hääl ja mõnedki saated meenuvad eestlastele kas või une pealt. Palju me aga teame Valdo Pandist? Ilmselt mitte kuigi palju. Ene Hion avab selle maailma ja tutvustab vägagi värvikalt, missugune mees Pant oli ning kuidas sündisid tema surematud saated. Lisaks teeb autor hästi käegakatsutavaks kodumaise ringhäälingu hiilgeaja ja kujunemisloo, tuues välja ajastule omaseid nüansse ja eripärasid ning sidudes selle kõik Valdo Pandi isiku ümber. See on lugu legendist, kes ohverdas geniaalsuse elule, sattudes saatuse neelavasse keerisesse.

“Tõde ja õigus I” (audioraamat) A. H. Tammsaare, loeb Mart Kompus. A. H. Tammsaare muuseum. “Tõde ja õigus” kuulub vaieldamatult aegumatute šedöövrite hulka ja minu meelest on tegemist justkui eestlaste argielu piibliga – peegeldab ta ju ilmekalt meie igapäevase elu võlusid ja valusid, valikuid, võite ja eksimusi, pakkudes seda kõike tammsaarelikult hea sõnakasutusega. Kui tavaliselt raamatuid loetakse, siis vahelduseks on põnev ka kuulata. Meelis Kompus on lugenud “Tõe ja õiguse” sisse ülinauditaval viisil, tuues häälega välja nüansse, mis ehk lugedes võiks paljuski pisut varju jääda.

Toivo Tootsen “Hardi Tiidus. Vana Hõbe”. Maagiline Ruum. Lugu legendist, kes elab muheledes edasi rahva mälus ja teadvuses. Toivo Tootsen on suutnud teha Hardi Tiiduse loo hästi koduseks ja hõlpsasti haaratavaks. See raamat joonistab sõna otseses mõttes pildi Hardi Tiidusest kogu tema hiilguses. Loomulikult saab ka põhjaliku ülevaate tema saavutustest ja ammendumatust tarkusepagasist. Lugu on kirjutatud nii soojalt ja inimlikult, et tekib tunne, justkui seisaks Vana Hõbe isiklikult lugeja kõrval ja muheleks.

Jaak Juske “Lood unustatud Tallinnast”. Pegasus. Jaak Juske ajalookirg on ajaloohuvilistele juba interneti avarustest ilmselt tuttav. Küll aga on selle raamatu kaante vahele koondatud põnevamad lood Eestimaa pealinnast ning selle kujunemisest ja kasvamisest. Jaak Juskel on tõeline oskus jutustada ajalugu paeluvalt. See on justkui kaks võitu – lugemisnauding sümbioosis õppimise ja uute teadmistega. Erilist väärtust annavad kogu loole haruldased kaadrid paikadest, mis on praeguseks ehk tundmatuseni muutunud. Lugedes tekib mõte, et peaks ehk isegi aktiivsemalt linna üles pildistama, sest ajahammas pureb üsna halastamatult, muutes ümbruskonda tundmatuseni. Ka täna tehtud kaadrid muutuvad ju kunagi piltideks unustatud Tallinnast.

Mart Sander “Lugusid suurtest heliloojatest”. Pilgrim. See on maiuspala kõikidele neile, keda paelub muusika lugu ja see, kuidas sündisid igihaljad heliteosed. Mart Sander on tabanud viisi, kuidas kirjutada lühidalt, kuid samas informatiivselt ja haaravalt olulisimad faktid ja lood heliloojatest, kelle peale ajahammas ei hakka. Seejuures on tegemist raamatuga, mis kujutab legendaarseid heliloojaid lihast ja luust inimestena – võlude kõrvalt ei puudu inimlikud valud.

Valner Valme

(kuna ma olen viimane, siis panen seitse)

Joris-Karl Huysmans „Äraspidi“ (tõlkija Leena Tomasberg). Sari "Ajavaim", Koolibri
Dekadentsi ilu. Maailmasalgamisest saab esteetiline ühemehekuningriik.

Roberto Bolano „Metsikud detektiivid“ (tõlkija Klaarika Kaldjärv). Sari "Ajavaim", Koolibri

Kirjandus kui elu ja seiklus. Maksimalismi eklektiline manifest.

J. M. G. Clezio „Karantiin" (tõlkija Triinu Tamm). Sari "20. sajandi klassika", Varrak

Selleks, et näha asju selge pilguga, tuleb kõrvale astuda. Eriti hea, kui sind seal kõrval kinni hoitakse. Kristalne teos.

Jari Tervo "Layla" (tõlkija Jan Kaus). Sari "Moodne aeg", Varrak

Soome must huumor kohtub kurdi-türgi neetud saatustega. Jäägitult haarav ja valusalt puudutav. Iial ei tasu alahinnata vana head loojutustamise oskust.

Michel Houellebecq "Kaart ja territoorium" (tõlkija Indrek Koff). Sari "Moodne aeg", Varrak

Inimpõlgur humanismi radadel: omal nihestatud, dekadentlikul kombel leiavad põhitegelased oma täiusliku koha päikese all, muidugi teistest eemal.

Rein Raud "Mis on kultuur?". Tallinna Ülikooli kirjastus

Ajal, mil laiem üldsus tänu Sirbi juhtumile (ja ehk ka EHI humanitaarkonverentsile, tuleb idealistlikult mõelda) jälle aru sai, et kultuur peab olema, tulebki taas lahti võtta ja uuesti kokku panna mõiste "kultuur". Peaks olema kohustuslik ka mittehumanitaaridele igal astmel.

J. G. Ballard "Crash" (tõlkija Olavi Teppan)

Postmodernismi tähtteos oma õõvastava estetismi lummaga. Prohvetlik nii otseses (autod on tõepoolest muutunud peaaegu seksuaalobjektideks) kui kaudses mõttes (inimene taandab end ja masinast saab jumal).