Arvustus. Céline'i armastuskiri kõigile inimestele ({{commentsTotal}})

Pariis, Eiffeli torn.
Pariis, Eiffeli torn. Autor/allikas: AFP/Scanpix

Ei ole vist keegi suurema raevu, põlguse ja kaastundega kirjeldanud vaesema rahva armetut elu kui Louis-Ferdinand Céline, ütleb Mudlum Sirbis.

Louis-Ferdinand Céline, Surm järelmaksuga. Prantsuse keelest tõlkinud Heli Allik, toimetanud Leena Tomasberg. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2019. 670 lk.

Kes loeb keset palavat suve 670 lehekülge paksu raamatut klassiku sulest? Olgu, lugeda on ju tore, viskad muru peale pikali ja keerad lehte (aias lugemisest määrdusid väärtkirjanduse valged kaaned küll kohe). Aga kirjutada arvustust? Suvel? Klassiku teosest, mida on kaheksa aastat tõlgitud! Ja vihmast ilma ei tule ega tule.

Häda on veel selles, et tegemist ei ole pelgalt raamatuga, ei originaali ega tõlke puhul. See on tegelikkus. Ei ole ajaviide, töö, hobi ega "kirjandus", vaid keegi, esmalt autor, on raamatut kirjutades selles elanud, lakkamatus kirjutamise voolus taasloonud maailma, mehemoodi vaeva näinud, oma aju kahekorra keeranud, et leida selleks õiget viisi, ja teiseks on tõlkija samamoodi elanud aastaid kahe keele vahel, mitmes maailmas korraga, muudkui püüdes lahendada lahendamatut – kuidas luua Céline'i elav keel uuesti eesti keeles. See ei ole mingi niisama paks teos klassiku sulest. See on elu ise. Ei mahu raamidesse ega ammugi mitte "arvustuse" sisse.

Allikad väidavad, et "Surm järelmaksuga" mustandimaht oli üüratult suurem kui see, mis lõpuks kaante vahele jõudis. Tegu on kontrollitud kaosega, näilise juhuslikkusega, kaalutud spontaansusega, puhastatud, tihendatud reaalsusega. Tõlkija Heli Allik rääkis raamatu esitlusel, et tõlkides pidi ta proovima oma mõistuse, ratio välja lülitada ja lähenema tekstile instinktiivselt, et leida orgaanilised vasted n-ö kõnekeelele.* Möödunud suvel küsisin Heli Allikult, mida ta parasjagu tõlgib. "Seitsmendat peatükki kaheksandat korda," vastas ta. Mõistuse ohjamine on raske ja pikaajaline protsess.

Kõrvalepõikena: lugesin hiljuti Mait Vaigu raamatut "Juss ja vennad". Mulle sattus kätte teine, toimetatud trükk. Niipea kui olin selle läbi saanud, tahtsin näha algset toimetamata varianti. Olen ju isegi osutanud, et Vaigu raamatud vajavad geniaalset toimetajat. Võib-olla ma enam nii ei ütleks, võib-olla osa tekste tõesti ei vaja toimetajat, lugejana tahan mõnikord saada just seda segast, musta, otse mõistuse tagant tulnud teksti. Otseühendust teise ajuga, nende lühiste, ümberhüpete, rappaminekute ja metsikute lauselohedega. Kujutlege korraks, et keegi prantsuse tõlkija võtaks ette Vaigu raamatuid ümber panna. Just neid toimetamata variante. Kõiki eksimusi keeleloogika vastu, igasse suunda laialivalguvaid lauseid, kiile, põiminguid, mustreid, omasõnu. Ja selle kõige suurejoonelisust, mis kaosest välja kasvab. Midagi sellist on Allik Céline'i tõlkides üritanud ja suutnud. Huvitav, mis saaks Céline'i teosest, kui see praegu mõne kirjastaja lauale potsataks? Kui palju kordusi sealt välja roogitaks, kui palju mõttepunkte maha võetaks … Ta ise ei lubanud muuta oma tekstides mitte midagi.

Võimalik, et "Surma järelmaksuga" arvustuse oleks pidanud kirjutama teine tõlkija, keegi, kes suudaks hoomata kõiki neid mäesuurusi katsumusi, mida eestindamisel lahendada on tulnud. Võhikuna tundub, et sellise kaliibriga proosatõlge ei erine oma raskuseastmelt luuletõlkest – see on mõnes mõttes uus teos. Jah, me loeme küll elust Prantsusmaal enne esimest maailmasõda, aga mulle kangastuvad millegipärast Nihilist.FM-i vihased autorid nagu Vana-Kreeka tragöödia koor – see on kõigi maailma noorte ja mitte nii noorte ühtlane raevukas ümin, mis ei lepi maailma sitase olemusega, mis ei kohane, mis tunneb valu, mis röögib selle valu endast välja kõige suupärasemate sõnadega, roppuste, sajatuste ja needmistega.

Siit jõuame Céline'i paradoksini. Tema teose kõnemaneer on nii intensiivne ja jõuline, nii sugestiivne, täis lõputuid kordusi ja variatsioone, üks vihapurse või manamine võib kesta lehekülgi ja ilmuda pea samal kujul aina uuesti ja uuesti välja – inimaju ei talu säärast pidevat udupasuna häält. Lõpuks on see karje nagu merekohin, ühtlane vaikselt lainetav taust, mille seest kerkib esile elu tegelik sisu – armastus.

Tegemist on raamjutustusega, mis algab vaestearstina töötava peategelase näruste tööpäevade kirjeldustest, ikka ühe hädise ja maksejõuetu patsiendi juurest teise juurde, sekka sekeldused armukeste ja kolleegidega. Äkitselt annab vana malaaria endast märku ja mees jääb kõrge palavikuga tõvevoodisse maha, kus talle palavikuhämus hakkavad kangastuma noorpõlve juhtumused. Selle unustab muidugi lugedes ära, lõpupoole mõtlesin, et kuidas see arstiks olemine nüüd kõige järgnevaga seotud oli, see on nagu siire Céline'i eelmisesse raamatusse "Reis öö lõppu", mis kronoloogiliselt, inimese elu kulgemise ajateljel peaks olema hoopis järgmine raamat, aga kirjanikul tuleb see kirjutamine ju ka nii kuidas juhtub, mitte alati nööri mööda.

Lamab Ferdinand niisiis seal asemel, ümber mingid mõttetud naised, kes teises toas keelt peksavad ja teda oma hoolitsusega tüütavad ja mõte läheb noorusaastatele …, mis ei olnud kõige roosilisemad. Kui peaks üldse oluline olema, siis väidetavalt on lapsepõlve osa autobiograafiline kuni lahkumiseni Inglismaa pansionaadist, sealt edasi algab aga pööraste sündmustega hoopis teist masti romaan. Kuni töö leidmiseni poolhullu leidurist veidriku juures on kõik üsna veniv nagu noorus ikka, täis lõputuid detaile sellest, mida kodus söödi, kes keda kõige rohkem vihkas, millise hämmastava idioodi järjekindlusega täiskasvanud on otsustanud oma elu elada: värdjas maailm, kus inimesel tegelikult muud suurt teha ei olegi kui ainult midagi müüa: asju, mingit vana kopitanud kraami, pitse surnud naiste kleidivarrukatelt, koitanud jalgadega laudu, endiste aegade hiilguse risu, iseennast, oma tööd, mida keegi ei taha, jah, juba siis, XX sajandi alguses oli müümise maailm täielikult tuurid üles võtnud – ja tüüris otsustavalt sinna, kus oleme praegu. Väikesed poed kadusid ning asendusid suurte korporatiivsete kaubamajadega, Ferdinandi emagi mõistab viimaks, et kaubakompsudega oma haigetel jalgadel mööda laatu ja turgusid ringi joosta on eilne päev, tuleb minna säärasesse kaubamajja palgatööliseks, aga issand, milline häbi! Töötada teistele …, et isa sellest teada ei saaks … Kadus vajadus käsitöö ja asjade parandamise järele: milleks on vaja pitsi- või mööbliparandajat, kui masinad teevad iga päev kantmeetrite kaupa uut kraami ja paiskavad selle turule? Céline ütleb häbenemata välja, et ei ole midagi vastikumat siin elus kui mineviku kadumine; et vanade asjade asemele tulevad uued ja teistsugused; et vaevalt jõuad millegagi harjuda ja seda armastama hakata, kui plaks, seda enam pole ja selle asemel vahib sulle vastu mingi uus narrus. Ta on ka vaesuse kirjanik – ei ole vist keegi suurema raevu, põlguse ja kaastundega kirjeldanud vaesema rahva armetut elu, nende meeleheitlikke ponnistusi selle nimel, et mitte täielikku viletsusse vajuda, aru saamata, et see viletsus on ammu kohal, nad ümber piiranud, moonutanud kõik mõtted ja teod.

Louis-Ferdinand Céline 1932. aastal, mil teose "Surm järelmaksuga" ilmumiseni jäi veel neli aastat. Wikimedia Commons

Ferdinandi vihatud isa kujutatakse täpipealt nii nagu kujutaksid oma isasid kõikide aegade lapsed: isa, see on alati midagi kivinenut, tema vaated on aegunud, ta tõmbab ennast tööga rihmaks, tema vankumatus ja kindlameelsus on haledad, ta on üks seest tühi toss, mida hoiab püsti ainult hirm, et kui ta kukub, siis enam üles ei saa. Ja see tööst ja tõbedest vaevatud isa on ühel korral mainitud kui 42aastane mees! Omadega läbi! Näost hall! Ta olevat kord kümne aasta jooksul ühe nädala puhkust saanud oma jõledast kindlustuskompaniist. Ema on ju lausa sant, jalad kukuvad alt, liipab ringi, valudes, teeb õhtuti jalale kompresse, päris mädaneb see jalg! Aga kõik tööd peavad tehtud saama! Kui hirmus valus oli lapsel seda vaadata, sest ta ju armastas neid lollakaid väga. Ja siis see teadmine, et täpipealt seesama ootab ennastki ees. Paar klassi kooliharidust ja padavai tööd otsima, siit hargneb lahti järgmine piltide rida, täis õpipoisi kibedaid katsumusi.

Kõik katsed ontlikuks saada lähevad paraku nurja kõige häbiväärsemal moel. Vanemad on meeleheitel! Ristiks kaelas ja muudkui kasvab see loikam ja kogu aeg on talle vaja uusi riideid osta, sest närudes ei saa ju uste peale koputada, välja pead nägema hea, nagu sul ei olekski midagi viga … Täitsa tipp-topp, peaks tööandja mõtlema. Tema ma võtan.

Viimases hädas saadetakse Ferdinand Inglismaale jalust ära, õppigu kombeid ja keelt. Ema vend Arthur oli see hea mees, kes muidu lootusetuks kuulutatud võsukese eest seisis ja tema kooliraha maksis. Ja ka siis, kui Inglismaa asutis pankrotti läks, sealt kõik poisid laiali jooksid ja majaemand ennast ojavees uputas ja Ferdinand jälle, paljas nagu püksinööp, vanemate kaelal istus, ka siis oli Arthur see, kes talle lõpuks unistuste töö leidis. Ja nüüd alles õieti lahti läheb. Totalisaatorid, teaduslikud loengud, litsimajas käimine, igiliikurid, habemega naine, kartulite kiiritamine, vargakooli pidamine, elu maal ja linnas, taevas ja maa peal, õhupallireisid! Aktselerandi mõttepäevikust saab järsku pulbitsev elufontään, mis purskab endast välja kõike võimatut ja võimalikku … Ja siis, viimaks, juhtub midagi, mis kogu karnevalile mõtte annab. Aga mitte kohe, enne on vaja pisarate põrgust läbi käia. Tunnistada endale, et sa oled õrn, haavatav, üksik. Et ainus, mis loeb, on sinu armastus nende vastu, kes on läinud.

Pärast viimaseid lehekülgi tasuks uuesti heita pilk esimesele ja siis võib-olla … ehk hakkab vaikselt midagi koitma.

Kellele seda raamatut soovitada? Kõigile neile, kes on kaotanud usu kirjasõna vastu, kelle meelest raamatud on kaup nagu iga teinegi, pesupulbripaki kujuline toode. Ei maksa vormi sisuga segi ajada. Mõne raamatu sees on päris elu. On iseenesest imelik ja vastuvõtmatu, et seda elu saab poest raha eest osta.

Ma soovitan "Surma järelmaksuga" noorele lugejatele, kes ehk tunneb seal ära iseennast ja oma valu. Pealegi on kõik ju väga ladnalt kirjutatud ja läheb nagu lennates! See pole mingi raamat, millest peab ennast läbi närima.

Veel soovitan seda neile, kes mõistavad olla tänulikud selle eest, et on olemas inimesed, mõned haruldased kirjanikud, kes päästavad tükkhaaval maailma olematusest.

Ja kõike, mida te Louis-Ferdinand Céline'i kohta ei saanud teada ajalehest Sirp, saate teada tema raamatutest. Head lugemist!

* Vt Triinu Tamm, Céline'i aja pits. Intervjuu Heli Allikuga. – Sirp 7. VI 2019. Palju huvitavat pakub ka teise Céline'i teose tõlkija Marusja Klimova "Minu kirjandusteooria". Tlk Ilona Martson. – Vikerkaar 2015, nr 9.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: