Katkend:

Polikliinikus, kus ma töötan, Fondation Linutys, on mulle mu lugude pärast juba tuhat ebameeldivat märkust tehtud… Mu onupoeg
Gustin Sabayot ei keeruta selle koha pealt: ma peaksin stiili vahetama. Ta on samuti arst, aga teisel pool Seine'i, La Chappelle-Jonctionis. Eile ei olnud mul aega ta juurde minna. Ma tahtsin temaga nimelt madame Bérenge'ist rääkida. Ma jäin selle asjaga hilja peale. See arstiamet on üks sitane värk. Tema, Gustin, on kah õhtul omadega täitsa läbi. Enamik inimesi käib sulle kaela peale oma lõpmatute küsimustega. Ei ole mingit mõtet üritadagi kiiresti teha, neile tuleb retsepti pealt kõik kakskümmend korda uuesti ära seletada. Neile meeldib sind rääkida lasta, sind lõpuni välja kurnata… Nad ei tee mitte midagi nende hüvade nõuannetega, mis sa neile annad, mitte kõige vähematki. Aga nad kardavad, et sa ei piina end veel piisavalt, nad pressivad peale, et ikka kindel oleks; nad tahavad kuppe, röntgenipilte, vereproove… et käperdatagu nad pealaest jalatallani läbi… Et mõõdetagu neil kõik ära… Vererõhk, ja nende kohutav lollus… Gustin, tema on La Jonctionis töötanud juba kolmkümmend aastat. Ma arvan, ma saadan oma idioodid ühel ilusal hommikul La Villette'i tapamajja sooja verd jooma. Ma ei tea enam, mille muuga nad mu rahule jätaks…

Ühesõnaga, üleeile oli mul plaan Gustini juurde minna, talle koju. Tema kant on minu juurest kahekümne minuti tee, üle Seine'i. Vastik ilm oli. Ma hakkan sellegipoolest sättima. Ma mõtlen, ma lähen bussiga. Ma tõmban vastuvõtule kiirelt joone alla. Ma jooksen läbi traumapunkti. Mingi eit haagib siis end mulle külge ja enam lahti ei lase. Ta venitab rääkides sõnu, täpselt nagu ma isegi. See tuleb väsimusest. Lisaks ta hääl rägiseb, see on alkoholist. Siis hakkab ta vinguma, tahab, et ma temaga koju läheksin. "Oh, tulge, tohter, ma palun teid!… mu väike tütreke Alice!… Me elame rue Rancienne'il!… see on siit kiviga visata!…" Mul polnud kohustust minna. Põhimõtteliselt, vastuvõtuaeg on lõppenud!… Eit halab ikka… Nüüd oleme väljas… Mul on põdejatest kõriauguni… Ma olen täna pealelõunal kolmekent sitavedajat putitanud… Ma ei suuda enam… Köhigu! Rögastagu! Peksku üksteist vaeseomaks! Keeraku üksteisele ahtrisse! Lennaku õhku, kolmkümmend tuhat gaasi perses!… Raisk mul ükskõik!… Aga see pisaralita hoiab must kinni, ta viskab end mulle kaela, ta hingab mulle näkku oma meeleheidet. See haiseb punase veini järele… Mul pole jaksu vastu hakata. Ta ei lase mind käest. Kui me rue des Casses'ile jõuame, mis on pikk ja kus pole ühtki lampi, võib-olla virutan talle jalaga perse… Ma annan niisiis jälle alla… Ma löön jälle pasaks… Ja jälle hakkab ta oma halleluujaga otsast pihta. "Mu väike tütreke!… Ma palun teid, tohter!… Mu väike Alice!… Te teate teda?…" Rue Rancienne ei ole kuskil siinsamas lähedal… See teeb mulle suure ringi sisse… Ma tean küll, kus see on. See on pärast kaablitehast… Ma kuulan teda läbi udu… "Meil on ainult 82 franki nädala peale… oma kahe lapsega!… Ja mu mees on minuga nii toores!… See on selline häbi, härra tohter!…"

Ma teadsin väga hästi, see on jama. See haises kibeda suu ja gastriidilima järele…

Me jõuame nende sara ette…

Ma lähen üles. Lõpuks saan ma maha istuda… Väike plika, prillid ees.

Ma sean end tema voodi kõrvale. Ta mängib vaevu oma nukuga. Ma lõbustan teda tsipa. Ma oskan naljakas olla, kui ma tahan… Plikal on õnneks lootust… Ta hingab vaevaliselt… Seal on põletik, see on selge… Ma ajan ta naerma. Ta hakkab kõõksuma. Ma rahustan ema. See, lits, kasutab juhust, et ta mu sinna urkasse sai, ja laseb mul ennast kah läbi vaadata. Tal nimelt on oma kintsudega mure, ta on kõvasti peksa saanud. Ta tõstab seelikud üles, tohutud vorbid ja sügavad põletusjäljed. See on ahjuroobist. Vaat siis seda tema töötut abikaasat. Ma ütlen midagi tarka… Ma võtan nöörijupi ja teen lapsele tema nukunäru jaoks väikese kiige moodi asja… Nukk kõigub üles-alla, voodist ukselingini ja tagasi… see on parem kui rääkida.

Ma panen kuuldeaparaadi, seal ragiseb kõvasti. Aga see pole surma­haigus… Ma rahustan ema. Teist korda täpselt samade sõnadega. Korrutan teist korda täpselt sama asja. See ongi see, mis mu tapab… Tüdruk hakkab naerma… Tal ajab uuesti lämbuma. Pean etenduse lõpetama. Ta nägu on sinine… Ega meil siin äkki mingit väikest difteeriat kõrval pole? Peab vaatama… Analüüsid?… Homme!…

Saabub isa. Oma 82 frangiga ei saa nad muud kui siidrit juua, veiniks neil enam raha ei jätku. "Ma panen otse putlist," teatab papa esimese asjana. "See raisk ajab kõvasti kusele!" Ja võtab otse pudelist lonksu. Ta näitab mulle… Rõõmustame kõik, et väiksel plikal pole midagi hullu. Mind lummab nukk… Ma olen liiga väsinud, et täiskasvanute ja diagnoosidega tegeleda. Täiskasvanud on värdjad! Enne homset ei või ma enam ühte kah näha.