Louis-Ferdinand Céline'i "Surm järelmaksuga" on ilmselt aasta üks kõvemaid tõlkeraamatuid ja ka vapustavamaid lugemiselamusi. Heli Alliku töö pea sajandivanuse teksti tõlkimisel on suurepärane - romaani lugedes kaob ajaline ja kultuuriline piir 19. sajandi lõpu Prantsusmaa ja 21. sajandi Eesti vahel, tekst mõjub vahetult, lugejaga räägib mitte kahe sajandi tagune murdeeas nooruk, vaid raske saatusega sõber kõrvaltänavast (nihilist.fm). Teksti ekspressiivsuses (eksklamatiivsuses) ja kokkusurutuses on oma võlu, mis ei lase 670 lehekülje paksust raamatut naljalt käest panna, fragmentaarsus mõjub sealjuures eksitavalt, tekitades mulje nagu saaks teksti lugeda ka lühikeste lõikude kaupa, mõttekatkete all on peidus aga hoopis kandvam hoovus.

Ühtaegu on tekst võõristav - neilt lehekülgedelt vastu vaatav maailm on kohati üpris rõve, kohati isegi tülgastav, tekitades tõrjuvat vastumeelsust. See on sedavõrd kange kraam, et seda korraga palju tarbida pole füüsiliselt võimalik. Muidugi sõltub palju isiklikust vastupanuvõimest, mida võimalik arendada ja ka mõningatel puhkudel ületada.     

Põhjakihist välja püüdlev nooruk

Céline kirjeldab 19. sajandi lõpu Pariisi põhjakihist välja püüdva noore inimese elu ausalt ja naturaalselt. Ilu selles on räpane, vulgaarne, ekspressionistlik, meenutades kohati Bukowskit, mingi servaga ka de Sade'i ja Prousti. Philip Roth ongi nimetanud Céline´i oma isiklikuks Proustiks ja tuleb tõdeda, et Prousti heietused tõrjuski Céline'i tekst korraks lugemislaualt. See, mis Proustil on marginaalne, on Céline'il üle paisutatud, meelde tuletatud reaalsus antakse edasi paksudes värvides, mõtisklused ja kollasevõitu seltskonnakroonika, mis on Prousti meenutustes lahutamatu osa, puuduvad Céline'il hoopiski. Céline on räme, Céline on ropp, Céline on jäme, Céline on popp. Céline on nii nagu elu on teda vorminud.

"Surm järelmaksuga" on autobiograafiline romaan nagu ka paar aasta varem, 1932. aastal valminud "Reis öö lõppu" (eesti keeles 2011, tõlkija Heli Allik, kirjastus Varrak). "Surm järelmaksuga" räägib minajutustaja varasemast minevikust, lapsepõlvest ja lõpebki noormeheks sirgunud Ferdinandi sooviga minna armeesse. Seeläbi annab "Surm järelmaksuga" tõuke uuesti üle lugeda "Reisi öö lõppu", tekitades ühe maailma ajakristalli, mida saab vaadelda taas uutest nurkadest. 

Céline'i uuenduslikkus ja köitvus on ka valitud vormi tulemus. Elliptiline stiil, katkendlik lausestus, kus üks fraas vaheldub teisega kolme mõttepunkti kaudu, edastab ülihästi peategelase läbielamisi ja tundeid. Filmikunstis võib seda võrrelda nobeda montaažiga, mis annab tempo, tihendab tegevustikku ja kuhjab emotsioone. Meeleolu ja õhustik peegeldatakse minimaalsete vahenditega, järgmine fraas täiendab eelmist, lisab vaatepunkti või muudab rakurssi. Hetkedest moodustuvad pildid kasvavad avaramaks mentaalseks portreeks või maastikuks. See on ootamatu karussell läbi 20. sajandi esimese kümnendi, prismaks inimhinge tumedam pool.

Maksihaiku Õhtumaa allakäigust

Mahu poolest võib seda nimetada ka maksimalistlikuks haikuks Õhtumaa allakäigust läbi inimvihkajaks kasvava nooruki silme. Lugeja saab juba algul aru, et midagi head ega ilusat teda ees ei oota, ehkki ta säilitab koos peategelasega läbi elu sopa liikudes lootuse helgemale tulevikule. Kuskilt justkui aeg-ajalt immitseks nõrka valgust, kuid ootamatult katab selle taas mõni läbimatu vari ja saatuselöök virutab tagasi porri. Louis Ferdinand Céline balansseerib nende kahe eesti keelde tõlgitud romaaniga normaalsuse piiril, normatiivsuse noateral, mille ühel pool on ohtlik maniakaalsuse kuristik, teisel kirjandusliku geniaalsuse oaas.  

Céline määris oma mainet 1930ndate teisel poolel, hakates flirtima natsidega ja avaldades antisemiitlikke tekste. Neist romaanidest me juudi- ega võõraviha ei leia, küll aga küllaga misogüünsust ja homofoobiat. Céline'i eluprismal on oht lugeja pähe kinnituda, seetõttu tuleb end aegajalt korrale kutsuda ja peeglisse vaadata tagamaks, et sealt ei vaataks vastu võidunud pikkade juustega teksatagis sadistlikult maailma üle irvitav lõust.