Hermann Broch, Kuutõbised. Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel, toimetanud Külli Habicht. Kujundanud Mari Kaljuste. Sari "Hieronymus". EKSA, 2019. 787 lk.

Louis-Ferdinand Céline, Surm järelmaksuga. Prantsuse keelest tõlkinud Heli Allik, toimetanud Leena Tomasberg. Kujundanud Mari Kaljuste. Sari "Hieronymus". Varrak, 2019. 670 lk.

Väärtromaanide tõlkesari Hieronymus ei petnud ootusi, alustades kahe raju pommtellisega. Pommid on nad sellepärast, et mõlemad on omal ajal tõesti visatud kirjanduslahinguväljalt otse pisut mugavamasse romaanikaevikusse, pannes plahvatama žanri piirjooned, mis nii Hermann Brochi kui Louis-Ferdinand Céline'i jaoks jäid ilmumise ajal, 1930ndatel taaskord kitsaks, vaatamata Faulkneri, Joyce'i, Gide'i, Döblini, Musili jt kaasaegsete uuendustele.

Tellised on "Kuutõbised" (1932 tervikuna) ja "Surm järelmaksuga" (1936) mahult ja ka sisu raskuselt. Need ei ole kerged lugemised ega libise nende leheküljed ka ruttu, mõlema tekst on nii laetud ja psühholoogiliselt kaalukas, isegi koormav, et kumbagi ühe või kahe hooga endasse ahmida ei tahagi. Mis ei kahanda teoste nauditavust ja ainult süvendab nende kauasemat mõju lugeja mõttemaailmale.

Nii Broch kui Céline tegelevad irratsionaalse elemendiga inimeste elus, kes peavad hakkama saama pinnalejäämisega väärtuste lagunemise hetkel. Sellega kahe autori sarnasus piirdub. Ülejäänud on teosed pigem vastandid. Millega ma ei taha rõhutada, et üks (Broch) on juut ja teine (Céline) nats. Kuigi ka sellest tuleb rääkida.

Brochi "Kuutõbised" kajastab irratsionaalsust ratsionaalselt, Céline'i "Surm järelmaksuga" peegeldab irratsionaalsust irratsionaalselt. Broch kasutab kolmest eri aegadel toimuva tegevusega romaanist koosnevas triloogias erinevaid jutustamistasandeid ja -võtteid, liigub ühelt teadvusseisundilt teisele, vahetab karaktereid ja peidab neid, toob esile näiliselt tähendusetut, ning üllatab tegelaste veidrate sisekaemustega neid lahti seletamata. Näiteks mis pentsik kinnisidee tõmbab kolmanda romaani "Huguenau ehk Asjalikkus" nimitegelast esimese romaani "Pasenow ehk Romantika" peategelase major Pasenow' ligi, tehes igal võimalusel asja, konkureerides selles teise romaani "Esch ehk anarhia" nimitegelasega, moodustades analoogi armukadeduskolmnurgale. Seda veidrat kiindumust ei seletatagi lahti, sest me peame, nagu "Kuutõbiste" puhul üldiselt, selle lugejana kandma liikuvale väärtuste kaardile ja kui me mingil hetkel romaani jooksul vajutamegi näpu kogemata õigesse kaardi punkti, tabades libisevat, siis järgmisel on tähendus nihkunud ja me ei saa Huguenau motiividest ikkagi aru: põhjus pole pelgalt edasipüüdlikkuses.

Irratsionaalsus siit- ja sealtpoolt peeglit

Céline'i "Surm järelmaksuga" on Brochi irratsionaalsusepeegeldusele justkui vastand, peegli tagumine külg. Céline näitab tegelaste isiklike pisikeste elude kooshoidmise peaaegu mõttetuks kallutatud püüde kaudu ratsionaalse maailmakorra poole püüdlemist. Kõik tegelaste katsed nurjuvad aga põhjatusse irratsionaalsuse mülkasse, millele autor peakangelase Ferdinandi, autori alter ego palavikulises jutustuses igas stseenis ja eluepisoodis nii palju vinte peale keerab, et lugejal võib tekkida küsimus: mis siis ikkagi selle arstiga poisieast peale juhtus. Juhtuski see, et jutustaja ei hoia fantaasiat tagasi, kirjeldab iga olukorra lõpuni, lõpus passivad aga vastu aga grotesk ja räigused.

Kuna jutustaks justkui autori alter ego, mitte tema ise, siis ei ole teksti esitatud ka romaanina, kirjandusena, vaid purskena, kus ohverdatakse väljendusrikkuse altarile nii aeg kui inimesed ja terve linn Pariis. Kõik kallatakse üle sopa ja kõntsaga nii otseses kui moraalses mõttes, ja seda on neetult naljakas lugeda, sest kuigi Céline oligi see suur romaanikirjanik, kes juba oma esimese romaaniga "Reis öö lõppu" (1932) tõi kirjanduslikku keelde kõnekeele (kui lopsaka veel), on seda isegi tänapäeval värskendavalt ebakorrektne ning paljudele kindlasti ka šokeeriv lugeda. Roppustega ei koonerdata ja need käivad Céline'il asja juurde. Aga võtame palava päeva kirjelduse Tuileries pargist: "Ja kui mitte ühte tilka ei kukkunud, tormasid nad keskele tiiki, nad püherdasid ja aelesid, kes poolalasti, kes aluspükstes... /.../ Mina olin perseli muruses kraavis, mul polnud enam tõesti millegi üle kurta.../.../ Nüüd võideldi selle nimel, et lombi põhja lakkuda... Nad imesid kõik soppa, muda, usse, lima...". (lk 349). Vaevalt see isegi Ferdinandi jutustuse maailmas päris nii juhtus, aga annab hüperbooli kaudu kuumushullust paremini edasi kui ilma lima lakkumiseta.

Mõlemad teosed liiguvad samas ajas. 19. sajandi lõpust 20. sajandi esimeste kümnenditeni, Broch aastani 1918. Kui Broch näitab aega justkui inimeste ohvrina, siis Céline kujutab inimesi aja ohvritena: ta vihkab seda aega, mis neid inimesi muserdab ja aeglaselt tapab ning tahab aega oma rüveda romaaniga vastu piinata, "Surm järelmaksuga" on kui kättemaks oludele ja ajale, mis sunnib inimesi aina ühelt ebaõnnestunud pürgimuselt järgmisele roomama. Céline ütles endal mitte olnud kandvat ideed, ta lihtsalt elas end välja, lugejad leiavad tema teos(t)est ideid aga röögatult. Romaanil, mida ei unustata, peab olema sisemine sund, olemasolu põhjus. Céline'il tundub selleks olevat võitlus enda ja maailmaga. Kui läheneda oma karakteritele nii laastava kirega, siis sellise põleva ning naeruvääristava ja verest ja roojast tilkuva sulega saab kirjutada ainult see, kes sisimas inimesi armastab, sest ilma empaatiavõimeta jääks tema surmad ja reisid külmadeks, kuivadeks ja deklaratiivseteks.

Brochi triloogia hõlmab kolme aega, alustades aastast 1888, kui kehtib veel "vana" maailmakord, ent rahvuslikud ja religioossed aated, eetilised ja vaimsed väärtused hakkavad murenema, sest moraalidogmasid korralikus, rütmilises tiirlemises hoidev telg, masinavärgi kese, hakkab tõrkuma inimeste irratsionaalsete tungide paisu tõttu. Esimese romaani kangelane Pasenow tunneb end ühtäkki rüütlina, aga täiesti vales ajas ja kohas. Tema kinnisideeks muutub kerglane Ružena. Kõigi osaliste kujutlusi nii romantilises kui praktilises plaanis õõnestab aga esteetiline praktik Bertrand, keda Broch ise nimetas oma triloogia võtmekujuks, kuigi kehastab mõneti vaid kuradikese rolli Pasenow' õlal ning pärast esimest romaani ilmub vaid vilksamisi.

Broch ei nuta religioosset maailma taga, olnud ise usuleige, aga ta jutustab inimesi, kelle väärtused kaotavad absoluudi. Selge maailmapildi asemele tekib palju tillukesi ja ähmaseid, mis kõik tahavad end kehtestada. Mäslev, võitlev Esch ajab taga isegi teatud tüüpi naisõiguslust, maandub aga erootilistesse kujutelmadesse ja seiklustesse, nagu ta vangistatud Martini eest välja astudes satub sootuks "tõelise süüdlase" Bertrandi tagaaeda luksuslikule einele, ning kõige taustal kummub fiktsioon "Ameerika", mis peaks olema väljapääs tühisest, pisikesest elust.

Nagu kirjutab Brochi üks eeskujusid ja kirjanikuks hakkamisele suunanud Robert Musil oma hiigeltriloogias "Omadusteta mees" peategelase Ulrichi kaudu: "Me kõik oleme ju organismid," mõtles ta rahunenult, "kes ebasõbralikus keskkonnas peavad kogu jõu ja innuga üksteisest jagu saama."¹

Väärtuste konflikt on igavene

Kuutõbisust on romaanis võrreldes meie ajaga tegelikult isegi vähe. Triloogia kirjutamise aegu, 1920ndate teisel poolel ja 1930ndate alul ei kujutatud veel ette maailma, kus inimesed põrkuvad üksteisega kokku, sest on ninapidi mingis väikses aparaadis, kuhu justkui peaks olema koondunud terve lai maailm, vaatavad tegelikult aga nihkes fragmente sellest (kellegi kommentaari kellegi kommentaarile või kellegi fotot õnnestunud einegarneeringust) ning kujutavad ette osalust kõiges, andes omapoolse laigi "õigetele" nähtustele ja inimestele siin argises elus. Religioon on muutunud jõululikuks luksuskaubaks, enamiku inimeste igapäevaellu lõviosas Euroopas enam mitte kuulumata on religioon muutunud alles digitaalajastul millekski müstiliseks. Ning väidetavalt "õilsat", vanamoodsat moraali hoidvad jõud kujutavad endast tegelikult pahatihti nurjatuid populiste, kelle ainus iha on võim ning kes religioossete väärtuste sildi all tegelevad kõigi inimgruppide vaenamisega, kes ei kuulu nende agenda alla, kellelt pole lootagi valijate hääli.

Broch kirjutas ajal, mil väärtuste lagunemine viis fašismini ja ta aimas koledusi ette, "Kuutõbiste" üks peamisi väärtusi Hitleri võimuletulekuni viinud massipsühholoogia kirjeldamine, mille autor võtab "Huguenaud ehk Asjalikkust" läbivas esseistlikus filosoofilises traktaadis "Väärtuste lagunemine" kokku sõnadega "Ja hirmu tundes kohtuhääle ees, mis ähvardab pimedast välja murda, ärkab temas topeltjõul igatsus füüreri järele, kes võtab ta kergelt ja leebelt käekõrvale. korda luues ja teed näidates, füürer, kes ei käi enam kellegi järel, vaid käib ees suletud ringi senikäimata rajal, et tõusta üles aina kõrgemate tasanditeni /.../." (lk 755).

Kurb küll, aga Céline oli nende hulgas, kes füürerit igatsesid ja hiljem ka heaks kiitsid, ja sellest hoolimata on ta kirjanik, keda peaks iga kirjandussõber lugema ning haakima end seejuures lahti autori vaadetest, mis olid antipaatsed ka Mario Vargas Llosale, kes on Céline'i romaanide kohta ometi öelnud: "/.../ mind ajavad närvi tema lühikesed ja kogelevad, mõttepunktidest üle ujutatud laused, mis on täis tänitusi ja argood. Ja sellele vaatamata ei kahtle ma hetkekski, et "Reis öö lõppu" ja /.../ Surm järelmaksuga" on hämmastava veenmisjõuga romaanid, millest paiskuv rõvedus ja liialdamine meid hüpnotiseerivad, lõhkudes esteetilised või eetilised eelarvamused, mis meil nende suhtes teadlikult võiksid olla."²

Broch aimas 1913. aastal kirjutatud luuletsüklis "Cantos" Esimese Maailmasõja ja nägi "Kuutõbiseid" kirjutades ette ka Teise Maailmasõja põhjused ja tuleku.

Mõneti nägi ta just "Huguenau ja Asjalikkuse" osas ette ka praegust Euroopat, mida kirjeldab näiteks Nuccio Ordine säravalt söakas manifestis "Kasutu kasulikkusest"³: "Tänane Euroopa meenutab teatrit, mille laval astuvad iga päev üles peaasjalikult võlausaldajad ja võlgnikud. /.../ Sellel karmil taustal vastandub kasutute teadmiste kasulikkus radikaalselt valitsevale kasulikkuse mõistele, mis eranditult majanduslike huvide nimel tapab vähehaaval minevikumälu, humanitaarteadusi, klassikalisi keeli, haridust, vaba teadust, kujutlusvõimet, kunsti, kriitilist mõtlemist ja ühiskondlikku perspektiivi, millest inimtegevus peaks alati lähtuma."

Brochi "Kuutõbised" on tänu nendele suundumustele aastal 2019 eriti aktuaalne teos, lausa hoiatusromaan ka tänasel päeval, kus endaga toimetulev osa inimkonnast rähkleb ületöötamisega kujuteldava hedonismi nimel, saades samas juba aru, et hedonism ei olegi enam võimalik, sest maakera on piltlikult öeldes allakukkumise äärel.

Mis meil üle jääb? Tööga mitte hulluks minna, säilitada oma lastele natukegi maailma ja lugeda häid raamatuid, näiteks. Ning ei tasu unustada, et Euroopa väärtused on alati lagunenud, ning võibolla just tänu sellele siiani elus, hoides ühelt poolt elutervet nostalgiat kaduviku järele, teisalt aga uuenedes ja arenedes just laguneva arvelt.

Eraldi tuleb kiita tõlkijaid. Liiga sageli kohtab ilukirjanduslikke tõlkeid, mis kubisevad kantseliidist, mille tõlkijail puuduvad nõtke süntaks, kujutlusvõme (ilma selleta tõlkida ei saa) ja rikas sõnavara. Heli Allik ja Mati Sirkel kuuluvad eesti tõlkijate suurmeistrite hulka, tabades nüansse, pakkudes lugemisnaudingut ja hoides eesti keele rikkust (kui ainult kõik neid loeksid). Kuna kumbki neist ei tõlgi ka suvalist sodi, siis võib igas nende tõlkes lausa kümmelda.

1 Robert Musil, "Omadusteta mees", 2. köide lk. 24. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2006. Tõlkinud Mati Sirkel.

2 Mario Vargas Llosa, "Kirjad noorele romaanikirjanikule", lk 26. Loomingu Raamatukogu 2011. Tõlkinud Ott Ojamets.

3 Nuccio Ordine, "Kasutu kasulikkusest. Manifest". Lk. 12-14. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2019. Tõlkinud Hete Sahkai.