Sa oled tõlkija, kirjanik, kirjutad lastele ja täiskasvanutele. Ma olen näinud sind laval. Ma olen kuulnud sind trompetit puhumas. Kuidas sa jagad ennast kõige selle vahel?

Mulle tundub see kuidagi iseenesestmõistetav jagunemine. Selline mulje on, et mina ise ei tee midagi, need asjad kujunevad ise.

Lisaks kõigele on sul ka neli last ja nemad tahavad ka kasvada isa hoolega.

Jah, igaüks tahab oma osa ja ma loodan, et saab ka.

Nii et sul ei ole praeguseks hetkeks sellist lõhestatuse tunnet, et sa pead koguaeg jooksma erinevas suunas ja midagi päriselt ei jõua?

Ei, mul ei ole seda tunnet. Mul on selline mulje, et aastatega olen jõudnud sinnamaani, et suudan ennast paremini jagada ja ei lähegi hulluks selle kõige kätte. Äkki õnnestub nii.

Tavaliselt sellises vanuses mehed tahavad triatlonile minna, see on sul ilmselt veel puudu?

Selle etapi olen ma läbi teinud. Olen käinud küll ühel ülilühikesel triatlonil.

Möödunud nädalal, kui ma sulle helistasin, olid sa Portos. Miks on Portugalist saanud üks sinu lemmikriike?

See on tõesti seletamatu. Lihtsalt iseenesest tekkinud armastus. See sai alguse kunagi Tartu Ülikoolis, kui meil oli lühikene sissejuhatav kursus portugali keelde ja selle keele muusika haaras mind kohe. Ma tol ajal õppisin põhiliselt prantsuse keelt ja selle keelega on samamoodi. Ma ei oska öelda, miks ma seda õppima hakkasin. See lihtsalt tohutult meeldis ja samamoodi oli ka portugali keelega. Kui ma aastad hiljem jõudsin esimest korda Portugali, Lissaboni, siis ma olin kadunud mees. Seal ei olnud mingit tagasiteed.

Siis ühel päeval tuli sul koos abikaasaga mõte kirjutada näidend Portugalist.

Jah, see mõte tekkis kohe koostöös Theatrumi kunstilise juhi Lembit Petersoniga, kes sattus ka käima Lissaboni naabruses, teisel pool jõge, Almada linnas teatrifestivalil koos oma abikaasa Marega. Kui me siis rääkisime sellest, mida tema seal koges ja mida ta tajus, siis me saime aru, et meil on väga palju ühiseid mõistmisi või ühiseid äratundmisi. Osaliselt just see, et Portugali ja Eesti vahel on palju ühiseid jooni. Me olime Evaga seda juba varem mõelnud. Nüüd tuli Lembit juurde ja me saime aru, et äkki siin tõesti midagi on. Siis me mõtlesime, et üritame sellest lähtuvalt hakata midagi kirjutama. Aga siis juhtus nii nagu enamasti juhtub, et sa lähtud mingisugusest ideest ja lõpuks see jääb selliseks väikeseks osaks. Näidendi ja tegelaste puhul ei ole see kõige põhilisem kandev sisu. Kahe riigi ja rahva läheduse moment on seal üsna suurel määral siiski sees.

Mis see lähedus siis on? Mis meid ühendab portugallastega sarnaseks?

Neid on väga palju. Üks on näiteks see, et te vist olete nõus sellega, et eestlased on sellised vaiksed inimesed, ei karju, ei lõuga. Samamoodi portugallased. See võib tunduda imelik, nad elavad kaugel lõunas, aga nad on üsna vaoshoitud selle juures. Võibolla emotsionaalsemad kui meie, sest nad elavad kõrge päikese all. Võrdluses nemad oma idanaabritega ja meie oma idanaabritega, meie oleme ikkagi sellised vaiksed ja vagurad. See on näiteks üks joon.

Üks asi, millest me ka näidendis kirjutame, on portugallaste saudade, mis on selline sõnatu igatsus, milles on melanhooliat, milles on isegi natuke leina millegi vastu ja see võib olla sõnuseletamatu. Sa isegi ei tea, mida sa igatsed. Ma arvan, et eestlased saavad sellest väga hästi aru, kui nad jaanipäeval istuvad lõkke ääres ja vahivad hommikuni seda lõkketuld.

Stuudios on Liisa ja Marta Pulk, kes koos luuletust välja mõtlevad. Kuidas sina koos oma abikaasaga näidendi kirjutamisega hakkama saad?

See on väga huvitav kogemus, see koos kirjutamine. Alguses näeb see välja nagu mingisuguse firma pidamine. Kõigepealt tuleb leida ühised ajad. Siis te saate kokku ja tegelete niisuguse asjaga nagu ajurünnak. Ja siis, see ei ole päris peretüli, see on normaalne loominguline koostöö. Loomulikult tekib konfliktne. Väga palju on hetki, kus on vaja oma ego alla neelata. Lõpuks, kui sa näed, et tulemus on tõesti selline, millega sa võid rahule jääda, on see ülimalt õnnestav kogemus. Ma olen siiralt veendunud, et ma üksi ei suudakski teatrit kirjutada, aga Evaga koos küll.

Te olete juba käinud ära ka Theatrumi etendusel. Suured meistrid laval, Eesti tippnäitlejad.

Imeline näitlejateansambel, jah.

Vaatasite omakirjutatut. Kas see, mida te nägite, oli see, mida te kirja panite?

Oli küll, sest Lembit Peterson on ju selle poolest tuntud ja need näitlejad, keda ta endaga lavale kaasa toob, samamoodi. Selle poolest, et nad on väga sõnatundlikud ja neil on väga suur respekt sõna suhtes. Aga Lembit on oma lavastuses läinud kuidagi väga sügavale teksti sisse. Kavalehel ta tsiteerib Juhan Liivi, seal on mõned luuletused, mis teda kõnetasid seoses meie näidendiga. Liivist tõukudes võib öelda, et tema on selline lavastaja, kes võtab ilust viimse ilu ja tõest viimse tõe. Ta tõesti kaevub nii sügavalt sellesse materjali, millega ta parasjagu tegeleb. See lavastus, mis lõpuks välja tuleb, on muljelt avaldavalt põhjalik ja sügav.

Hüppame nüüd portugali keele juurest prantsuse keele juurde. Sina oled Houellebecqi maaletooja, võib vist nii öelda.

Suures ulatuses jah. Oleme seda teinud põhiliselt kahekesi Triinu Tammega, tema romaanid oleme kahepeale ära tõlkinud ja praegu ongi seis võrdne. Või olen mina ühega ees. Nüüd ongi vaikiv kokkulepe, et järgmine on Triinu ülesanne.

"Serotoniin" on väga paljude lugejate ja kriitikute meelest üks eelmise aasta tähtteoseid maailmakirjanduses üldse. Kuidas sa selleni jõudsid, et see tegelikult nii kiiresti eestlaste lugemislauale jõudis?

Houellebecqi uue raamatuni ei ole praegusel ajal raske jõuda, sest enne kui see ilmub, tehakse sellest suur sündmus. Seda reklaamitakse tükk aega ette, antakse vihjeid selle kohta, millest raamat üldjoontes räägib jne. Ma kujutan ette, et vist samal päeval, kui raamat välja tuli, ilmusid ka esimesed artiklid selle kohta.

Ta võlub mind oma räige otsekohesusega. See, kuidas ta räägib meie ühiskonnast, see paneb mõtlema. Raske oleks eeldada, et ilukirjanduse autor ütleb meile tõde, aga ta mõtestab meie ühiskondliku elu väga huvitaval viisil. Tema puhul on nii, et alguses, esimeste romaanide puhul, heitsid Prantsuse kriitikud talle väga ette seda, et ta ei valda üldse stiili, kirjutab nullstiilis või kirjutada üldse ei oska. Mulle tundub, et tegelikult on ta algusest peale suundunud oma stiili ja näo poole, ja ma haakun sellega päris hästi. Ma loodan, et see tuleb ka tõlkes välja.

Prantsuse kriitikud on väitnud, et ta on suurim elusolev kirjanik. Oled sa sellega nõus?

Kindlasti on ta praeguse aja tuntuim kirjanik. See on päris kindel. Ta tõuseb esile selle poolest, et ta kõneleb väga paljude inimestega. Tema sõnum läheb väga kergesti laiali. Paljud ootavad, et meile kirjutataks meie praegusest ühiskonnast. Sellest, mis meiega praegu toimub. Ta on üks neid kirjanikke, kes seda teeb.

Kas see, et sa ühelt poolt tõlgid selliseid maailmasuuri nimesid, mõjub sulle kui kirjutajale innustavalt või vahel natuke pärssivalt? Mõtled oma töölaua taga, et äkki ma päris nii hästi ikka ei oska?

See tunduks loogiline, et see mõjub pärssivalt, aga tegelikult ei ole ma kirjutades kunagi mõelnud nende asjade peale, mida ma olen tõlkinud. Võibolla ka sellepärast, et ma olen kirjutanud väga erinevaid asju. Olen tõlkinud vähe lastekirjandust ja kirjutanud seda üsna palju. Luulet ei ole ma peaaegu üldse tõlkinud, aga kirjutanud natukene olen. Sellist traditsioonilist romaani minu sulest ei ole tulnud, võibolla kunagi tuleb, aga selle kohta ei oska ma praegu midagi öelda. Nii et see ei pärsi. Küll aga on juhtunud mõned niisugused korrad, kui ma astun sisse suurde raamatupoodi või kui ma olen kusagil raamatumessil, kus on kaheksa angaaritäit möödunud aastal ilmunud kirjandust, see paneb mõtlema, et miks ma seda siis ikkagi teen. Üldiselt olen ma üritanud küll lähtuda sellest, et ma hakkan kirjutama äärmusliku vajaduse sunnil.

Jätkuvat loomingulist indu ja ootame uusi raamatuid!

Aitäh! Tulge teatrisse ja lugege raamatuid!