Juba "Kevades" kohtame omapäraseid, lausa sürrealistlikke unenägusid (mida filmis pole). Kultusteose I osa eelviimases peatükis näeb Arno unes viiulit, mis kipub aina ja mitmel viisil purunema, näiteks lööb Lible viiuli Köögi-Liisale "pähe kinni nagu nokaga mütsi". II osa 10. peatükis Tootsi unenäos aga sõidab Kentuki Lõvi uhkesti Õssu-nimelise sea seljas: "Õssul on sadul seljas, tema, Toots, istub sadulas ja sõidab nagu keskaja rüütel, jalad kindlasti sadularaudades – teadmata kuhu." Väga originaalselt järgneb Tootsi kahestumine: unes näeb ta end korraga kahes isikus!

Lisagem, et ühes Lutsu enese unenäos oli vene kirjandusklassik Nikolai Gogol innustanud noort Oskarit "Kevade" kirjutamisel ning öelnud: "Küll sa näed, see läheb sul väga hästi korda!"¹

"Suve" I osa 13. peatükis kaebab Toots Imelikule, et Köster jälitab ja kummitab teda unenägudes "nagu luupainaja"; see ei takista küll Tootsi peagi pidamast ülevoolavat tänukõnet oma "austatud ja armastatud usuõpetajale". Lutsu loomingust leiab nii süngeid unenäolisi deliiriumiviirastusi ("Udu") kui ka helgeid-säravaid miraaž-terendusi ("Pankrot").

Unenägudest on Luts kokku seadnud ka mitmeid vesteid. Juba algaja kirjaniku üks varasemaid naljapalasid kannab pealkirja "Unenägu"², loo puänt seisneb selles, et pritsimeestel õnnestub ametipeol kõva prassingu käigus muu hulgas oma maja maani maha põletada. Hilisemas eas on rahvakirjanik kirja pannud näiteks pala pealkirjaga "Unenägu ja tegelikkus"³, mille kohta oma Lutsu-raamatus olen öelnud: "Vestet kroonib groteskne unenäoline nägemus, mille Luts on kirja pannud päris tuntava hoo ja mõnuga ning mis eraldivõetuna võiks olla koguni äranarritud ja -laastatud Eesti küla mõistukõneliseks kujutuseks."⁴

Aga Luts on aastal 1935 meile jäädvustanud ka ühe tõeliselt prohvetliku unenäovisiooni, mille teemaks, kui nii võib öelda, on Tartu ja Tallinna mõnigi kord taasteravnev vastasseis, ja mille tegevustik, kui nii võib öelda, on muutunud päriselt aktuaalseks hoopis hilisematel aegadel.

Tõsi küll, Tartu on nüüd tunnistatud Euroopa tulevaseks kultuuripealinnaks, mis võiks ehk veidi jahutada Tallinna kui "megapolise" mõõdutundetut tsentraliseerimiskirge (et mitte öelda gigantomaaniat). Nii õnnestub Tartul ehk koguni pidurdada Õhtumaa allakäiku. Igatahes võiks Lutsu järgnev suurejooneline hoiatusunenägu olla päris päevakohane ka täna. 

Oskar Luts 

ÜKS UNENÄGU 

"Kas sa unenägusid usud?" küsis mu sõber Peeter äkki, kui temaga ühel ilusal õhtul kõndisin Emajõe pahemal pervel, mis nüüd varsti muutub nii toredaks, et päris lust ja rõõm peaks ses kandis käia olema.

"Kuidas sa nii järsku tulid sellise küsimuse peale?"

"Ükskõik, kuidas, aga sina ainult ütle, kas usud või ei usu?"

"Vaata, armas Peeter," vastasin, "mina näen küll unenägusid, kuid hommikuks on nad mul kõik meelest läinud — mis sa siis enam usud või ei usu? Eks ole nii?"

"Nojaa," ümises sõber, "öised unenäod ei püsi minulgi meeles — selleks on öö liiga pikk ja uni liiga raske —, aga sa kuula nüüd, mis ma sulle jutustan. Ära pelga: ma teen ruttu."

"Kuulan."

"No vaata," algas Peeter, "see oli ühel õhtupoolikul, kui tulin töölt ja juba olin lõunastanud, siis võtsin äsjatoodud ajalehe, istusin oma vanale armsale diivanile ning hakkasin lugema...

Virgudes nägin, et olin jõudnud ainult teise leheküljeni. Minu enda arvamise järele — ja nii umbes näitas ka äratuskell mu öölaual — olin suigahtanud mitte rohkem kui viis minutit. Ja muidugi just seetõttu oligi mul nii selgesti meeles see unenägu, mille osaliseks olin saanud nii lühikese aja kestes."

"Edasi, edasi!"

"Muidugi edasi. — Näe, seisan ülikoolihoone peasissekäigu ees ja arutlen, mis mul siis nüüd õieti siia asja oli? Äkki ilmub trepile onu Simon, teretab mind, pilgutab silma ja muheleb kavalasti.

Saan tähelepanelikuks ja ootan: eks näe, mis ta siin tegema hakkab? Aga et tal on mingisugune eriline kavatsus, see on lausa näha. Ent näe, mis ta teeb. — Ta vaatab enne hüvakule, siis vasakule, viimaks otse üles. "Pole viga," noogutab pead ja naeratab nagu inimene kunagi, kes on kindel oma jõule ja võimetele, "küll me sellega valmis saame!" — "Millega te saate valmis, vana sõber?" küsin. — "Küllap näete kohe."

Ja siis sünnib niisugune hull lugu, et ma meeleldi karjuksin appi, kui ainult suudaksin seda teha. Katsu sina, sõber, unes karjuda! Kuid kõige pöörasem on just see, et kõik on nii äärmiselt selge — täpselt justkui ilmsi...

Onu Simon hakkab sirguma, sirguma ja korraga kahmab endale ülikoolihoone kaenlasse ning pistab punuma Toomimäest üles. "Ei, pastoi, Simon!" seekord kuidagi saan endale hääle sisse. "Kuhu nüüd?" — "Ikka Tallinna! Ikka Tallinna!" vastab tema üle õla. "Jumalaga, Peetrist noorhärra!" "Armas Jumal!" kohkun koledasti. "Kas onu Simon on meeltesegadusse sattunud või on tal mõni muu viga?" Järele talle! Et kas ta ikka tõesti viib Tallinna selle noosi või tegi nalja?

Aga kuis ta nalja tegi; laseb teine üles mäkke nii et põlised puud aina ragisevad. Viivuks peatub kliinikute ees, siis kahmab need teise kaenlasse — ja padavai edasi. "Pea'nd kinni, Simon!" röögin juba päris kenasti. "Pai mees, ära vii ära!"

Aga mis sellest abi — Simon on juba mine tea, kus. Komberdan niisama vaksali poole, nojaa, võib olla, et sõidab rongiga — sõidaksin ühes kas või vähemalt Volti. Ennäe, sealsamas onu Simon mulle vastu — vaata, et ei aja alla. "Raamatukogu unustasin maha," ütleb ähkides ja pühib higi laubalt. — "Kas siis selle ka ära viite?" ahastan. — "Kõik Tallinnasse! Kõik Tallinnasse!" ruttab tema edasi, kõrge nagu Ararat.

Ja kui ma aegapidi longin edasi, siis näen, et kadunud on seegi maja — Aia 46. Samuti on Maarjamõisa kliinikute asemel täiesti tühi väli. Aga ma näen veel kord onu Simonit tassimas mingisugust eset, kuid Simon pole enam see, kellena ta näis mulle enne, vaid see on keegi isik, keda kunagi nägin Tallinnas. "Ära nüüd teevad päris lagedaks meie vaese Tartukese!" mõtlen südamevaluga ja ruttan ühte kohalikku toimetusse, et teatada sellest kurbloost. Kuid mis ma näen: toimetusest tassitakse välja kaste ja kompse ja kõiksugust bürooruumi sisustust. "Kuhu nüüd?" küsin. — "Ikka Tallinnasse!" vastab mulle tuttav toimetusliige. "Kõik Tallinnasse!" — "Issa vägi!" löön kaht kätt kokku. "Mis tõbi see ometi on?" Aga toimetuseliikmel pole aega minuga jamada — ta peab kolima... kiires korras, nagu öeldakse.

Longin siis üsna kurvalt kodu poole ega mõista mitte ainult kahte, vaid ei mõista enam ühtegi lugeda. Jõuan Emajõe äärde, vaatan, vaatan ning tunnen, kuis muutun telefonipostiks, üksnes traate pole mul veel küljes. — Jõe asemel haigutab mulle vastu ainult mustendav jõesäng! "Kuhu jäi jõgi?" küsitan üht mööduvat isandat, kel oktoober peas ja sumadan käes. "Emajõgi!" teeb isand suured silmad. "Kas te's seda veel ei tea, et Emajõgi kolis Tallinnasse? Veider inimene! Ma ise ka sõidan sinna, näete: tõttan raudteejaama." — "Aga sillad?" küsin, langemas minestusse. — "Sillad?" naeratab tema halvakspanevalt. "Loomulikult läksid sillad jõega ühes. Misjaoks on siia vaja sildu, kui pole jõge?" Ütles ja läks kiirel sammul edasi nagu asjamees kunagi.

Kuidagi nihutasin enda Vabaduspuiesteele ja istusin sinna kuhugi pingile. Jumal tänatud: vähemalt Kalevipoeg on veel alles! Aga korraga raputab vägilane oma ilusat pead ja ütleb: "Ei, vaja minna! Kaua minagi siin kummuti otsas pleegin?" Ja astubki maha oma kivialuselt, võtab mõõga kaenlasse ja majesteetlikul sammul hakkab minema Suureturu poole. — "Vabandage, härra... härra Kalevipoeg," küsitelen aralt, "kuhu te siis nüüd lähete?" — "Noh," heidab minule ühe kotkapilgu, "eks ikka sinnasamasse, kuhu kõik teisedki. Lähen, võtan vana Barklai kukile ja mis muud kui Tallinna poole. Barklail, nagu teate, pole jalgu, seepärast peab vanameest veidi aitama. Muide, see ju ei tee viga: kahekesi seltsim käia. Head päeva!"

"Kes teab, mis ma veel oleksin näinud," lõpetas sõber Peeter, "aga jumal tänatud, ma virgusin. Aga nüüd ütle mulle, hea inimene, mis sa arvad sellisest veidrast unenäost?"

"Mis ma arvan?" vastan. "Jumala õnn, et see polnud ilmsi... vähemalt esialgu."

Tänapäev 1935, nr 3 (juuni), lk 104-105

1 Emajõgi. Almanahh, Tartu 1963, lk 68 [Ülev Rattur – Valentina Lutsu meenutuste järgi]
2 Toomas Oskari [= Lutsu pseudonüüm], "Unenägu" – Elu. Edumeelne kirjanduse, majanduse ja poliitika päevaleht 14. juuli 1908, nr 155, lk 1-2
3 Oskar Luts, "Unenägu ja tegelikkus" – Edasi 7. september 1951, nr 211, lk 3
4 Aivar Kull, "Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest", Ilmamaa, Tartu 2007, lk 355