Arvustus. Uitajatele ja muiduboheemidele, südamlikult ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mudlum
Mudlum Autor/allikas: Madli Lippur

Mudlum

"Poola poisid"

Strata Books, 2019

Mudlumi värske ja (kirjastuse sõnul) salapärane romaan toob lugeja nõukaaegsesse Varssavisse. Esmalt kohtume peategelase Adamiga keset räpast tuba, mida ehivad võidunud madrats, pesemata nõude virnad ja intensiivne suitsuhais. Mida enam lisandub peategelasele sõpru ja tüdrukuid, seda vängemaks muutub toas suitsuving. Kamp poola poisse elab ja loob, kannatab õilsalt ja vahel veidi vähem õilsalt ning üritab keset sügavat nõukaaega maailma (või vähemalt Poolat) parandada.

"Poola poisid" on sissevaade sellesse, kuidas kujuneb boheem-intellektuaal, kellele materiaalsus ei loe (kuigi keegi võiks ju arveid maksta), kelle jaoks on peresidemed ahistavad (kui ema just süüa ei tee, aga ta ju alati teeb), monogaamne paarisuhe igand (OMA tüdrukut muidugi kellegagi ei jagata) ning kellele lähevad korda üksnes Looming ja Suured Ideed. Teismelistest sõpradest Adamist, Sulisławist, Teofilist, Jerzyst, kes teevad kooliskäimise asemel suitsu ja on õppimiseks liiga andekad, sirguvad aja jooksul Varssavi kunsti- ja kirjanduselu (ning seeläbi ka suurt poliitikat) mõjutavad noored mehed. Nad loovad loomerühmituse ja radikaalse kultuuriajalehe Płaszcze ning üritavad suurtele ideedele truuks jääda. Mõni rühmituseliige annab väikekodanluse tõmbele kiiremini järele, mõni aeglasemalt, mõni ei vannugi alla ja jääb pidama armastatud kaootilise elukorralduse juurde, kus soe vesi ning suitsu- ja söögiraha saamine on igavene mäng vedamise ja mittevedamise vahel.

Mudlum on oma tegelaste kultuurirevolutsiooniliste ambitsioonide suhtes ainult pehmelt irooniline, andes kohe mõista, et need ei teostu. Tema kaastundlikkus nakkab ning ka lugejal on kahju, kui loomingulised kriisid ja päriselu reeglid ei lase maailma loomingu kaudu paremaks muuta ja mitte ükski tegelastest ei pälvi igikestvat kuulsust (ega rikkust või naisi).

Autor on väga nauditavalt keskkonna koleduse üles tähendanud. Iga toa rõskus, niiskus ja muidugi suitsulõhn lausa tungib lugejale ninna. Et asi oleks selgemast selgem, on lõhna olemasolu vahel esile toodud lausa trükitähtedega: "Maja iseloomu kasvatas ka see, et kõik tegid pidevalt sees suitsu. MEGA palju suitsu. Tuhat pakki päevas." (lk 115) Raamatu lõppedes tekib ka mittesuitsetajal tunne, et peaks suitsetama minema (ja vist ongi sigaretihõng raamatu kaudu juba ka riietel küljes …). Seega lastele ja rasedatele mittesoovitatav. Aga ka need kirjeldused, mis nii-öelda koledusest välja jäävad, on värvikad – kuidas maaliks Edgar Degas "puitunud juurika sarnaste sääremarjadega priimabaleriini" (lk 32) või kujutaks aiandustegelane ette "naadijuurikatega läbi kasvanud teadvust"? (lk 170)

"Klassikalisele" ilukirjandusele kohaselt sisaldab teos võõrkeelseid sõnu ja tsitaate. Mudlum näib eeldavat, et haritud lugeja teab põhilisi märksõnu Poola ajaloost – ja algtasemel prantsuse keelt oskavad ju kõik erudeeritud inimesed. Joonealustele märkustele pole raamatus aega raisatud. Haritud lugejad kas teavad, teevad näo, et teavad, või otsivad igaks juhuks välja, mida mõni poolakeelne sõna siiski tähendab. Näiteks kultuuriajaleht Płaszcze on eesti keeles "mantlid" ning ajaloolised isikud on segamini ilukirjanduslike tegelastega. Esmalt võib tekkida pettumus, et lool puudub ajalooline taust, kuigi pealkiri ja sisu justkui meelitab seda eeldama. Aga pole ju autor kuskil öelnud, et see oleks ajalooline romaan … Ei olegi tähtis, kas Adam ja Mantlid päriselt eksisteerisid või mitte, vaid tähtis on, kuidas toimus (toimub?) üldine dünaamika ühes loomingulises (vasakpoolses) noorte pundis.

Teos annab põhjuse koos raamatukangelastega elu tõsiasjade üle mõtiskleda. Ühelt poolt torgivad tegelaste käredad ja mugandumist eitavad ideed: "Nii ütles Adam Teofilile otseti välja, et perekond kui selline on tema meelest niihästi jälestusväärne kui ka mõttetu ning alandab inimväärikust" (lk 150). Teisalt küsib Mudlum jutustajapositsioonilt rõõsa rahuga, nii muuseas, "miks inimesed tegelikult koos elavad ja ühist voodit jagavad, kui suurim rõõm on see, kui teise higist keret enam kõrval ei lama" (lk 37). Ja vastab sellele kohe järgmises lauses: "[N]ii lihtsalt on ja pole meie asi selle üle pead murda." Samuti mõtisklevad autor ja tema tegelased nooruse, loomingu ja loomise, suurte ideede ja suhete luhtumise ning lastesaamise üle.

Nimelt kuuluvad poola poiste kõrvale ka poola tüdrukud ja naised. Naiskõrvaltegelasi leidub raamatus omajagu, iga meestegelase kohta mitu. Nad jagunevad naisteks ja tüdrukuteks, viimaseid on hulga rohkem. Osa neist on nimega, osa nimetud või korra vaevu markeeritud. Naised on tihti nii vanad ja koledad, et kõlbavad ainult söögitegemiseks ja pesupesemiseks. Tähtsamatel ajalehe väljaandmisega seotud tüdrukutel-kaastöötajatel on aga nimed ja nemad kaunistavad pidusid ka intellektuaalselt, neil on meestegelastest lausa erinevaid mõtteid.

Noore naisterahvana on pereloomisega seotud teemadest kummastav lugeda. Need teemad on kängitsetud peatükki "Kuidas saadakse lapsi", kuid tegelikult jooksevad need läbi terve raamatu. Vabameelne armastus ja suguelu ilma rasestumisvastaste vahenditeta on naistele teadagi tülikam kui meestele. Kuna abort oli tollal ainus viis lapsi mitte sünnitada ning kättesaadav üksnes vaimust vaevatutele (ja neilegi tundus see mõeldamatu), näeb raamatu tegevuse käigus ilmavalgust mitu uut ilmakodanikku. Iga kord on mehed raseduse üle üllatunud ega oska midagi ette võtta. Iga kord saavad tüdrukud (enamasti on nad ka nime saanud) hakkama ja sünnitavad – nii muuseas, vasakule ja paremale, abielu sisse ja välja, just nõnda nagu meestel juhtus. Mis seal ikka, meestel oli vaja suitsetada ja viina juua ja loomingut teha ja maailma muuta (või mitte muuta). Lugu areneb aga hoogsalt edasi ning Mudlum ei jäta aega haletsuseks, kogu kirjeldatav olmeline viletsus on muhe. Teisalt on kogu päriseluvalu siiski hoolimata elujaatavast hoiakust tajutav. Näiteks minul resoneerus teema eelmise aasta tugevaima essee-elamusega, Kärt Hellerma juunikuises Loomingus ilmunud mõtisklusega "Minu põlvkonna naised"[1], kuidas naised – nätaki – hakkama said. Kui kitsaste oludega tuleb rinda pista, pole asi detailides, vaid tahtejõus ja kohusetundes. Nagu elus, nõnda ka raamatus – kõik tulid kuidagi toime.

Raamat käsib tõmmata mõttelisi paralleele teiste, päriselt eksisteerinud ja eksisteerivate rühmituste ning ajalehtede ja ajakirjadega. Mihkel Kunnus põrutab ERRi kultuuriportaalis ilmunud arvustuses[2] otse ja talle omaselt pikalt teist autorit tsiteerides, et teoses kujutatakse ­ZA/UMi hingeelu, kuid temal oli selle rühmituse liikmete eraelu detaile ära tundes raske teost lugeda ning ta loodab, et äkki on seda kergem lugeda kellelgi, kes on õndsas teadmatuses juhtunud asjust. Oma arvustusega pakungi vastukaaluks ühe "väheminformeeritud" inimese siira arutluse. Sest paralleele saab tõmmata peale ZA/UMi veel teistegagi. Igal lugejal – vanusest tulenevate teadmiste ja mäletamise piires – kas mõne omamaise nõukaaja lõpus tegutsenud luuletajate pundi või alles hiljuti suure põmmu ja kaasaelajate imestuse saatel tegutsemise lõpetanud alternatiivkultuuriklubi Üheteistkümnega. Muidugi-muidugi – ma ei salga, et ka mulle tuli raamatut lugedes meelde, kuidas Anu Saagim käis Sirbi-skandaali otse-eetris leheputkast Sirpi nõutamas. Võib loota, et keegi kirju elukäiguga inimene end raamatus ära tunneb ja avalikult solvuma asub, et veelgi lõbusam oleks.

Kui näpuganäitamine, et kes kellega ja kuidas, korraks sinnapaika jätta ning mõelda "tulevastele põlvedele ja teistele väheminformeeritud" inimestele, siis kes võiksid raamatut lugeda? Vanemad ja nooremad boheemid ja loomeinimesed. Esimesed, et meenutada olnut, ja teised, nägemaks, et teistelgi on olnud sarnaseid muresid maailma paremaks muutmisel ja noor olemisel. Kui just ei ole käsil väga värske koosseisuline lahkuminek aadete baasil, mõjub Mudlum toetavalt ja aitab ka kunsti mõtestamise probleemide puhul. Nagu öeldud leheküljel 293: tuleb aga pihta hakata, küll see kontseptsioon ka lõpuks järele tuleb.

Arvustus ilmus algselt Värskes Rõhus nr 64. 

[1] Kärt Hellerma. "Minu põlvkonna naised" – Looming nr 6, 2018, lk 821.
[2] Mihkel Kunnus. "Mudlumi poisid" – https://kultuur.err.ee/1009471/arvustus-mudlumi-poisid. 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Värske Rõhk

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: