Katkend. Mudlumi "Poola poisid" ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Made Luiga
Made Luiga Autor/allikas: Sirp

Kirjastuselt Strata ilmus Mudlumi romaan "Poola poisid", mis räägib lagunenud majades pesitsevast sõpruskonnast. Avaldame katkendi romaanist.

MAJA

 

Kui keegi oleks Podróżny uulitsale majja nr 8 ette hoiatamata sisse astunud, oleks talle avanenud umbes selline pilt: kohe trepil tervitab tulijat määratu konilasu, neid on kõikjal, lõvikäppadega kivist tündris, harilikes klaaspurkides, laia langina ümber trepimademe, samuti on trepiotsale kogutud hea patarei kohvikruuse, kõigil rammus kohvipaks sees. Natuke maad eemal seisab jämeda torujupi peal vana televiisor, mille hallikasrohelise kineskoobi peale on kleebitud manitsev silt: "loe raamatut, ära televiisorit vaata!" Tegelikult algab semantiline mäng peale juba värava avamisega, sest väravale naelutatud postkasti katab üleni tihe, peenike ja pea loetamatus käekirjas tekst, mis ütleb vabas tõlkes midagi sellist: siin majas elavad eriti lahedad ja intelligentsed vennad ja sina, tulija, ei küüni neile ligilähedalegi.  Vaene postiljon pidi seda ikka õige tihti lugema. Päeval on majas kohal ainult Adam ja Sulisław, Teofil käib tööl ja teenib raha, tema on läinud vastu töömehepäevale, Võimla uks on kinni. Külmkappi on vaja ju täita, kõike eluspüsimiseks vajalikku kraami ei saa vanemate juurest kohale tassida. Maja on keskmiselt jahe ja rõske, on hommikupoolne aeg. Sulisław pole veel üles tõusnud, Adam pole veel magama läinud. Ta istub oma toas põrandal, mis on ikka üks eriti külm koht, kuigi kuskilt on hangitud tervet põrandat kattev vaip, see pole juba ammu enam teab kui puhas. Nurgas on tõepoolest voodi, aga madrats on selle pealt põrandale tõstetud ja kaetud mingi kuhjaga, kõige otsas lösutab sõjaväesinel. Toas on kaks tumerohelist kasti, samuti militaarset päritolu, nende sees on Adami riidekraam ja mingid muud asjad. Tervet seina täitva peegelustega seinakapi uksed on irvakil ja sealt imbub vaikselt välja sokkide, lipsude ja kaelarätikute jõgi. Kapi peale on laotud alkohoolsete jookide tühjad pudelid, sellised kenamad, neid ju koguti, kui keegi oli kümme aastat tagasi kuskilt Beefeateri kätte saanud, siis võis paksude punaste sukkadega Yeomen Warderi panna kapi otsa vahti pidama, sest midagi nii ilusat ei visatud iialgi ära. Veel on kõikjal riiuli servadel, pealsetel, alustel, laudadel ja mistahes vabadel pindadel topse pintslite, pliiatsite ja täiesti käsiteldamatu träniga, on vanaaegseid mängukaarte, vürfleid, tinasõdurite juppe, kuivatatud lilli, aafrika trumme, Birma varjuteatri puust nukud, kelle hiigelpikad siluetid on istutatud veinipudelite otsa, hästi palju mustvalgeid fotosid tundmatutest inimestest, kes on oma portree kunagi kellelegi pühendusega kinkinud, neil on vesilokid ja leebed silmad, nad on kõik ühtemoodi poolpöördes ja natuke ettesuunatud peaga, nagu sirutuksid helgesse tulevikku. Seina peal on 1940. aasta saksakeelne kalender, maailma kõige üksildasema rohekat tooni talvepildiga, memento mori, pirakas rist peal, 31. detsembri oma. Pildi all ütleb peenike kiri: Sylvesterabend auf dem Rigi; dez Jahres letzter Sonneruntergang. Seinte peal on veel pilte, need on Adam ise teinud, kuskilt kola hulgast leitud kenad ümmarguste nurkadega vineertahvlid olid musta-halli-valge kriidiga täis sikerdatud keemialabori kolbe, universumi mudeleid ja tuvastamatute religioonide sümboolikat. Ümmarguse, ühe nikerdatud postjalaga laua peal on äkitselt täiesti ootamatult karikakardega tikitud ja pitsiga ääristatud laudlina, see pidi küll olema ema Ewa poolt salaja kotti topitud, aga võib-olla oli ta selle sisse keeranud seenepurke või muud õrnemat toidukraami. Lina pitsid olid mõnest kohast õmblustest lahti rebenenud ja kaunis kunstvärk asjandus hakkas sulanduma üldisesse atmosfääri. Põrandal Adami kõrval on emailpott eilse või üleeilse tatrapudruga, lusikas püsti sees. Kuskilt on kohale veetud sangpommid ja keset mistahes tegevust võis Adam kandadelt püsti karata ja hakata pommidega vehkima nagu tuulispask. Toa ainuke tool on tegelikult samuti treeningpink, selle peal tegi ta imelikke kõõlumisharjutusi, mis pidid lihaseid venitama.

Sõbrad nimetasid Adami tuba Epitsentriks. Selle kese oli see punkt, mida Adam parasjagu asustas, ehk täpsemalt, kus paiknes voodiks nimetatav koht ruumis. See võis ka aja jooksul liikuda, talvel rohkem siseseina äärde, suvisemal ajal akna alla, või oli see vaja mõne suurema loigu teelt eemale lohistada. Sellest punktist väljapoole hakkas kiirgama nähtus, mida nimetati "kihiliseks indiferentsuseks" või terrifant'iks. Kõige lähemas ringis olid tuhatoosideks kohandatud ülisuured poolikud kohvitassid, sokid, raamatud ning kohati ka mingid kunstitarbed. Keskpunktist pisut eemal oli leida ohtralt harilikke nõusid (kausid, taldrikud, noad, kahvlid) erinevate toidujäänustega, aga mida kaugemale tsentrist mööda indiferentsust liikuda, seda obskuursemaks need nõud läksid. Liuad, mõõtekopsikud, kastmekannud... võis, ja võis ka mitte olla, aga tõenäoliselt oli, et ühel korral leiti peaaegu Mackiewiczi toa ukse juurest hakklihamasin, kust seest oli vispliga nuudleid söödud.

Seda tuba aitasid sõbrad kangelaslikult paar korda aastas koristada – Adam ise oli peaaegu võimetu seda tegema. Hea oli muidugi see, et asjade hulk ühelt poolt justnagu vähenes – kõik vähegi õõnsat nõud meenutavad esemed oli Adam kohvi tehes kuuma veega puruks kupatanud. Aga ega tegelikult tuli nagunii kuskilt mingit jama kogu aeg juurde. Teatavas mõttes on ju purunenud vaas nagu mitu asja, ta on paljunenud.

Maja iseloomu kasvatas ka see, et kõik tegid pidevalt sees suitsu. MEGA palju suitsu. Tuhat pakki päevas. Kõikjal üle maja oli jõhker konilebra – aga keegi neist ei tulnud tollal selle pealegi, et see oleks mingi probleem… nad ei tundnud ise mingit haisu.

Kööki pidasid maja elanikud kokkuvõttes päris hubaseks kohaks. Seal olid kahel pool riiulid ja kapid ning keskel maas soe vaip. Ideaalne rätsepaistes ringis kohvi ja SUITSUSUITSUSUITSU tegemise värk. Eriti hästi oli veel tollal, kui pliit-ahi ka toimis, aga ühel jahedamal talveõhtul, kui keegi idikast sõber (suure puldanist postiljonikotiga, pikk mantel, mustad poolpikad juuksed, mõtles kogu aeg ainult tüdrukutest) toda asjandust armutult kivisöega küttis, mis ei olnud hea mõte, sest midagi seal ahju sees läks lõhki ja edaspidi said kangelased vaid elektriga sooja teha… see oli lõpu algus.

Nõudega oli nii, et kui midagi vaja läks, siis mindi vannituppa ja otsiti vastav ese mustade nõude hunnikust välja, pesti ära ja jäeti siis peale kasutamist uuesti sinnasamma vedelema. Kohvimasin oli pidevalt sees. Ka siis, kui kann oli tilgatumaks joodud. Masin jäi sisse. Ja ärge arvake, et seda kannu keegi pesi – eip, uus vesi sisse ja läks.

Oma murrangulist eluetappi ei osanud poisid muud moodi kasutada kui täiel rinnal elu põletades. See võis pikapeale päris vaevarikkaks tööks osutuda. Muidugi oli uhke värk, et sinna kolides ei olnud nad enam kolm ema keldris elavat luuserit, vaid lahedad semljakid, kellel on oma maja. Aga peamine eluvorm seal majas oli pikk ja piiritu pidu. Ärgati tavaliselt hilja. Kindlasti mitte enne ühtteist. Adam oli sageli vastupidises tsüklis ja läks alles kuskil seitsmest hommikul magama. Aga vahel ta ärkas hommikul veidikeseks üles, et kohvi teha, ja kukkus siis uuesti kotile. Suvel tehti neid hommikukohvisid hoovis akende alla veetud puust platvormi peal. See oli ülimõnus ja kestis sageli oma kolm-neli tundi jutti. Tavaliselt lõppes kohvijoomine sellega, et päev oli pooles lõunas kui mitte juba kaugemalgi ja poisid hakkasid arutama, kuidas uut pidu välja meelitada. Kuigi alguses olid tüdrukud majast ja poistest suures vaimustuses, hakkasid ajapikku siiski kogu värgi aktsiad kiiresti alla käima. Pikas plaanis see, mis neile lõpuks enam nii väga ei meeldinud, oli tõik, et kutid (tõsi, Sulisław ehk õige pisut teistest vähem) olid sirge jalaga teel alkoholismi. Sest kui on üks asi, mida majas Podróżny 8 ohjeldamatult tehti, siis see oli viina joomine. Filek arvas ükskord, et nad on vähemalt tsisternauto täie viina ära joonud. Ühel hetkel muutus lihtsalt viina joomine veidi nagu... tuimaks või nii, ja et oma tajusid vähe ergastada, hakati joomiseks otsima igasuguseid teistmoodi paiku, mingeid huvitavamaid kohti hoovis ja majas. Mitte et nüüd midagi väga erilist oleks saanud ses suhtes ette võtta. Aga erinevad puuriidad, garaažide katused, raudteeperroon, eriti talvel lumega oli see müstiliselt ilus koht, istud niiviisi perseli hanges, käes on viin, vaatad, kuidas kuu paistab ja puhud suitsu üles tähtede poole... pööning, naabri aed...

Ükskord jõid Adam ja Filek viina duširuumis. Selles, kus olid pesemata nõud. But not in a gay way.

Ja ükskord sügisel korjas Filek lähedalasuvast metsast kärbseseeni ja terve trobikond inimesi sõi neid endale sisse ja läks raudteeperroonile valgustust saama. Valgustust ei tulnud, lihtsalt imelik ja palavikuline oli olla. Lõpuks kõik oksendasid. Üks tüdruk tegelikult mitte, kuna ta keeldus seeni söömast, aga panustas üritusse sellega, et tema praadis need seened pannil ära. Järgmisel hommikul kõik rääkisid, et tohutu ilusad ja värvilised unenäod olid olnud...

Viina aitas juua läheduses asuv bensiinijaam, mis oli ööpäev läbi lahti. Seda rada tallasid kamraadid ikka üksjagu. Tollal müüdi veel öösiti bensukas viina. Suitsud ja pakitud võileivad olid ka teema. Sest kohalik toidupood oli peaaegu kogu selle õndsa aja remondis, kui luuserid maja asustasid, ja nende toit koosnes suures osas bensuka kraamist, ühesõnaga, see oli kuiv, maitsetu ja rasvane. Seal töötas üks hästi nunnu prullakas tüdruk, Pola, kes neid alati sõbralikult, ehkki veidi nukralt teenindas. Sageli sai seal bensukas käidud peenraha eest. Enamasti vist isegi. Kallata letile ilge hunnik va kõlisevat ja küsida pudel viina – polnud probleemi. Ja suitsude puhul oli see pigem reegel kui erand.

Sulisław oli neist kõige asjalikum ja käis vahetevahel päriselt ka kuskil mingeid asju tegemas. Ülejäänud töllerdasid suurema osa ajast niisama. Ja ülejäänud – see tähendab igasuguseid erinevaid inimesi. Adamil oli terve rodu "normaalseid tüüpe" ja "tüdrukuid, kes kätte ei anna", keda ta ikka aeg-ajalt külla kutsus. Muidu oleks olnud nukker ja poleks viitsinud isegi ülesse tõusta. Peale selle elas majas erinevatel aegadel erinevaid manukaid, kõrgajal kokku vist umbes seitse-kaheksa tükki.

Jerzy Niemec, kaotajate kuningas, oli nende hulgas hooajaline nähtus. Ta tuli, võttis ise ühendust ja oli olemas vahest paar kuud – ja kadus siis jälle pooleks aastaks ära. Tol eluperioodil jõlkusid temaga kaasas veel mingid tüdrukud, kelle saamiseks ta ei pidanud väikest sõrme ka liigutama, kuid kahtlemata oli neil tüdrukutel teatav seos Niemeci aktiivsusperioodidega. Marcelina... Wiola… üks tüdruk, kellel oli veretõbi... ja siis Natalka... oh sa püha püss! Natalka…

Selline võis umbes olla üks argipäevahommik talvises majas, vaikne, tardunud hetk kesk muidu nii kiire kapakuga edasi kihutavat maailma. Adam läitis viimast või eelviimast une-eelset suitsu ja puges varsti madratsi peale kuhja alla põhku, Sulisław aga oli peaaegu ärganud ja plaanis minna oma esimesele hommikukohvile, tal oli laua peale valmis pandud kolm sigaretti, täpselt nii palju neid ühe suure kohvitoobi juurde kulub ja siis ongi suitsud otsas ning tuleb linna peale jahile minna. Tekki ümber hoides loivas ta köögiks kutsutud räpasesse nurka, puud olid muidugi otsas ja neid tuli mõne naabri käest juurde varastada, vett tuli seevastu otse kraanist ja varsti tõmbas vägevas kruusis kange kohviollus, kuhu kühveldati sisse kenake hunnik suhkrut, suitsud mõlema kõrva taha, üks kätte ja ukse peale tobile, sest Sulisław oli selline esteet, kes ei tõmmanud suitsu oma toas, kui ei olnud just koerailm, siis ajas ta end ikka värskesse õhku. Niimoodi täiesti kõrval, tegelikkusest eemalolev elu produtseeris hämmastavaid unenäolisi maailmu, sest kui saabus õhtu, Teofil väsinult, kuid rahulolevalt koju naasis, mõnes järgiolevas puhtamas potis uus puder keema lükati ja Adami tuppa kokku koguneti, siis algas pinev ja lustakas mõttetöö. Kõik siin ilmas muudeti ringi. Noor Zawisza istus hariliku pliiatsiga valge paberi taga ja joonistas uue maailma kaarti, samal ajal loopisid Filek ja Adam üksteise võidu fakte ja faktikesi riikide, valitsejate, ühiskonnakorra ja muu taolise kohta, kuni põlluharimisriistadeni välja, teineteist pidevalt täiendades, üle trumbates ja üksteise mõtteid edasi arendades sai sellest keerukas, tõeline, läbini olemasolev maa ja riik, mitte selline ebaõnnestumine nagu see Poola, kus nad kogemata kombel elama juhtusid.

Sest mitte miski ei ole noorte inimeste mõistuse jaoks liiga raske ja kõige tähtsam on, et nad näevad võimalusi. Nad näevad neid minevikus ja praeguses hetkes ja tulevik on neile üksainus suur terendav miraaž, kus hõljub viirastuslik õnnemaa. Pole vahet, kas tahad ehitada vendluse riiki või pääseda kapitalistlikku paradiisi, kus sinu talenti vääriliselt hinnatakse, kas tahad olla kuulus rokkstaar, filosoof, luuletaja või autoremondilukksepp, see kõik on absoluutselt võimalik, ja ainsad takistused inimkonna ning üksikisiku õnne teel on vanad, kopitanud süsteemid, oma aja ära elanud mõtteviis. Kuigi see muinasmaa, mis nende ühistegevusest sündis, paiknes tuvastamata kohas, võib-olla isegi väljaspool aega, selles sisaldusid elemendid feodaalajast, viiekümnendate heleroosast Ameerikast, seal maal tegutsesid korraga nii rüütlid, võlurid, anarhistid kui ka pollarid, kõik, mis kuskil tundus äge ja silmapaistev, poogiti fantasmagooriale külge. On raske aru saada, mille poolest see väljamõeldud ulm tegelikust erines, sest kui nüüd järele mõelda, on igal ajahetkel kõik ägedad elemendid maailmas olemas, aga võib-olla on neid siin liiga hõredalt ja kõigile ei jätku, seepärast võib sellist loodust pigem vaadelda kui väljajättelist maailma, kust on eemaldatud kõik tühine, igav, hall ja harilik ja õigupoolest on niiviisi tekkinud midagi, mis on küll kirju ja värviline, kuid väga piiratud. Loomulikult ei tasu sellise arvamusega lagedale tulla vapra kolmiku ees, milleks purustada illusioone. Need saavad õhku lastud nagunii, ja kiiremini, kui keegi arvab. Sest pärismaailmad on üles ehitatud lõputule ebaõnnestumiste reale, mis võivad tunduda meelevaldsed, ülekohtused ja julmad, kuid kes teab? Võib-olla just need viivad meid lõpuks õnnemaale.

Maja õnnis idüll seevastu tüüris vääramatu lõpu poole. Põhimõtteliselt elati maja lõhki. Ühe suve jooksul juhtus hästi palju asju. Muist algasid juba varem, eelmisel sügisel ja pea kõigel oli tegemist tüdrukutega. Mis tähendas, et mõnda kutti oli vähem näha, ta virvendas alul tüdruku ja maja vahet, hiljem aga sai maja tüdrukuid täis ja Adam, kes kogu seda karusselli finantseeris (millest, see on omaette teema) muutus – mõistetavatel põhjustel – üsna kurjaks. Temal ei olnud tüdrukut. Mingil hetkel läks ta Sulisławile lausa kallale, täiesti lambist, umbes sellisel ettekäändel, et habemeajamisriistad on kadunud. Ei olnud enam hea see õhkkond seal. Filek oli samal suvel isaga reisil ja jäi kõige hullemast puutumata, aga kui ta tagasi tuli, siis avastas, et majas on asjad kuidagi katki läinud. Adam ise viibis üha rohkem kodust ära, kuni kadus täiesti – keegi ei teadnud, kuhu või kellega. Ja ta oli oma toa Jerzy Niemecile välja üürinud. Selle üüriga olid üldse segased lood, kõik olid kõigile korraga sees ja ilge arvutamine käis, ühesõnaga, raha keeras suhted omakorda tuksi.

Jerzy Niemeciga oli alguses tüüne. Ta tuli, elas, tegi sees suitsu. Tekitas mõnusa meeleolu. Aga kuna enamik paarikesi veetis ööd ja päevad teineteise embuses, siis võis ka Jerzy tunda end natuke üksildasena. Kuidagi see kooslus ikkagi veel toimis. Vahel harva andis ka Adam ennast näha ja saatis mingeid sõpru majasse ööbima. Lõpuks juhtus selline asi, et neil lükati vesi välja, kuna keegi polnud selle eest maksnud peale seda, kui see neile tagasi sisse sai. Mingil põhjusel arvasid maja elanikud, et nüüd on neil tasuta vesi. Võimalik, et arvet ei tulnud kunagi, sest see saadeti kurat teab kuhu ja kellele. Või lihtsalt ei pööratud eluproosale piisavalt tähelepanu. See oli muidugi eriliselt loll asi, mida mõelda, sest majasaaga algas ju mäletatavasti samast punktist. Sulisławi töö ja vaev Mackiewiczite utiilse kraami mahamüümisel oleks nagu tuulde lennanud.

Esialgu siiski võeti nõuks rihma pingutada, litter sisse võtta ja kuidagi ära maksta – sedakorda kamba peale – et jagame siis kolmeks. Just sel ajal tegi Niemec parasjagu "Mentaalse eksperimendi" illustratsioone. Ja oli kaks tähtaega üle lasknud, kõik ootasid, et ta need valmis saaks, et siis rahad kokku panna ja arvepask maha maksta. Järgmised poolteist kuud olid täpipealt samasugused nagu Sulisławi esimene – vett veeti ämbrite ja pudelitega naabri juurest. Aga Jerzy, kes iga päev ütles, et tal on nüüd kohe valmis, vedas tegelikult kõiki ninapidi ja ei olnud "Mentaalse eksperimendiga" üldse alustanud!

Siis kolisid Nikola ja Lilianna ülemiselt korruselt minema. Pööningule hakkas sestpeale üha sagedamini Adami saadetud suvalisi tüüpe siginema.

Filekil polnud suuremat aimu, mis ümberringi sünnib, jah, vahel oli Jerzy juures näha Natalkat, nad olid vist ära leppinud, aga maja elanikud omavahel enam ei suhelnud, vaid elasid nagu korterinaabrid, kes ei tea, kas kõrvaltoas üldse keegi on. Sest viimase poole aasta jooksul oli Filekil silmi, kõrvu ja südant tegelikult ainult oma Regina jaoks – kõik muu, mis taustal toimus, oli nagu mingi uni. Ta teadis, et seal on midagi, aga ei leidnud endas tahtejõudu sellele keskenduda ja nii jäid tema mälestused maja lõpuaegadest hüplikeks. Igatahes kui selgus, et Niemec pole "Mentaalse eksperimendiga" pihta hakanudki, mingit raha sealt ei tule ja üldse on kõik perses, siis sai ka see paarike lõpuks aru, et tuleb välja kolida ja nad lahkusid rõõmsalt käsikäes vastu oma elu järgmisele ilusale perioodile.

Niemec pidas veel mõnda aega vastu – keegi täpselt ei mäleta, kui kaua, aga kui majas lõpuks ka elekter välja lülitati, siis läks ta tagasi ema juurde ning vahetult pärast seda katkestas kõik suhted sõprade ning välismaailmaga. Viimane mälestus Jerzyst on selline, et ta on keset talve mitteköetavas, ilma vee ja elektrita majas, selles pimedas esikus, kus on kuus ust.

Peale maja lagunemist saatis Adam Filekile uljalt kõigi ühiste sõprade nimel sõna võttes Résiliation de l'amitié kirja, kus needis maapõhja Teofili abielu ja ennustas ette selle peatset kokkuvarisemist.

Üks asi, millest on kahju... Võib-olla keegi leidis kunagi hoovi koristades ühe sileda marmortahvli kuskilt? Sinna peale pidi tulema kiri: "Selles majas elasid, töötasid ja tegid sugu Adam Mackiewicz, Sulisław Zawisza ja Teofil Wiatrak."

 

[1]              "Implausibly wealthy, intelligent, physically attractive and free of doubt while arrayed against antagonists who are weak, pathetic, full of uncertainty, and lacking in talent and imagination". Väidetavalt tsitaat ühest arvustusest Ayn Randi raamatule "Atlas kehitas õlgu".

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: