Arvustus ilmus algselt Loomingus nr 1/ 2020.

Poola. Poola? Poola eesti kirjanduses — kui palju on muljet avaldavat eestikeelset originaalloomingut poolakatest tegelastega? Kohe meenub mulle vaid Indrek Hargla "Pan Grpowski 9 juhtumit", rohkem paraku ei midagi, ja selleski raamatus on Poola pigem dekoratiivne element. Lavakujunduse rollis on Poola ka Mudlumi neljandas ilukirjanduslikus teoses, romaanis "Poola poisid".

Kui jätta teadlikult kõrvale ilmsed paralleelid "Poola poiste" süžee ning kultuurirühmituse ZA/UM ja Sirbis 2013. aastal toimunu vahel (vt näiteks Mikk Pärnitsa arvamuslugu), siis on Mudlumi teose puhul tegu peaaegu klassikalise Bildungsromaniga. See on ühe rühmituse ja selle liikmete äraspidise arenguloo kirjeldus: lugu millegi mõõdukalt imposantse katkemisest ja roiskumisest, hääbumisest ja suubumisest ehk siis taandarenguromaan. Kujunemislugu poola kastmes, nagu see suur priske halvaks läinud kala, kahvel püsti kõhus, mille kõrvaltegelane Ada haiglast naastes rühmituse suurejoonelise lõpu­kräu viimse tunnistajana aialaua alt leiab (lk 359—360).

Olgu kohe märgitud, et Mudlumi puhul ei ole minu meelest niivõrd oluline see, mida ta kirjutab, vaid kuidas ta kirjutab. Lugeja teab ju tema varasema loomingu põhjal, et autori keel on elav ja rikas, kuid ikkagi mõjub üllatavana, kuivõrd hästi suudab ta eri registreid, uudis- ja unarsõnu, keeligi omavahel segada, ilma et see mõjuks piinlikult kunstlikuna. Ühel leheküljel tervitab meid vanaemade sõnavarast pärit poiss-juula (lk 52), teisel ingliskeelne käibefraas "But not in a gay way" (lk 117) ja kolmandas kohas leiame lausa terve arutluskäigu: "Kahju ikkagi ainult, et ei olegi sellist sõna nagu "üsn". See võiks olla naiseliku alatooniga variant sigudikust, saatananahast. Näitelause: "Haisev ja lige mopi-üsn vedeleb kraanikausis." (Lk 195.) Nauditav lugemine.

Romaani esimesena ilmuv tegelane Adam Mackiewicz kannab tüüpilist Poola ees- ja perenime ja tinglikult võiks teda pidada kogu loo peategelaseks, kui tema karakter ei jääks mõnevõrra üheplaaniliseks, raskesti tajutavaks ja hägusaks. Adami kirjeldus on ühest küljest groteskne, kuid teisalt ehmatavalt realistlik koondportree eri boheemlikest kujudest, keda on võimalik kohata, ja sinna ta erijooned ilmselt upuvadki. Kuigi me saame palju teada tema päritolust ja tragikoomilistest (esi)vanematest, ei jõua Adami enese loomus sugugi vahetult lugejani. Raamatu alguses kõlav tõdemus "Sest kaine peaga oli Adam liiga tark, purjus peaga aga liiga loll ja selle asja vastu ei olnudki õieti mingit rohtu" (lk 11) jääb lugejat kummitama teose lõpuni, olles selle iseäraliku mandumisloo üks tunnuslauseid.

Romaani teine peategelane, teismeliste salaühing "Pł" ehk siis maakeeli "Mantlid", millest hilisemas järgus kujunebki peaaegu revolutsiooniline, Poolat ja maailma muutev kultuurirühmitus, teeb raamatus läbi mitu arengujärku.

Kookonietapi üheks lavaks kujuneb Adami perekonnale pärandatud maja. Maja kirjeldused on just nii detailsed ja painavad, nagu Mudlumi puhul on ootuspäraseks saanud, asjaolu, mida Sveta Grigorjeva täheldab juba näiteks jutustuse "Ilus Elviira" arvustuses. Maja on kõige ehtsam lobudik, millest kõige vähem hoolib põhiperemees ise: "Kõige lähemas ringis olid tuhatoosideks kohandatud ülisuured poolikud kohvitassid, sokid, raamatud ning kohati ka mingid kunstitarbed. Keskpunktist pisut eemal oli leida ohtralt harilikke nõusid (kausid, taldrikud, noad, kahvlid) erinevate toidujäänustega, aga mida kaugemale tsentrist mööda indiferentsust liikuda, seda obskuursemaks need nõud läksid." (Lk 114.)

"Poola poistes" saavutavad vaimusilmas moodustuvad pildid selle, et lugejalgi tekib üledoos ja tüdimus sellest konihaisusest võimatult räpasest lagunevast punkrist, kus kolm noort meest või pigem hilisteismelist "elasid, töötasid ja tegid sugu" (lk 124). Nagu lugematutes bändide prooviruumides, ateljeedes, tudengikorterites ja muudes loominguliseks ühiskasutuseks mõeldud ruumides enne ja pärast neid. Muidugi küllastuvad säärasest pikaleveninud bakhanaalist ka poisid ise ja liiguvad edasi, kes kodanliku elu lõksu, kes kõrgema vaimsuse sfääri.
Kolinud ümber kunstnik Wanda stuudiosse, koorub "Pł" juba liblikana — ajakirjana ja selle ümber koonduva loomingulise rühmitusena. Ajakiri on romaanis päriselt ja jõuliselt kohal, elavam kui nii mõnigi tegelane. Osa artikleid ajab haigutama, mõni on aga lausa geniaalne — nagu ajakirjade puhul olema kipub. Vaidluste või kaastöödena lugeja ette lohisevate (pseudo)filosoofiliste tekstilaamadega tüütamine õnnestub Mudlumil minu maitse jaoks natuke liigagi hästi, kuid ei saa öelda, et see ebarealistlikult mõjuks. Kuidas muidu noored ilmaelu edasi viiksid, kui seda mitte lõputult ümber ja üle mõtestades. Mudlum läheneb asjale varjamatu huumoriga, loomingulisele asumisele saadetud Adami piinu kirjeldav koomiline peatükk toob mulle silme ette Salomon Vesipruuli, Ludvig Sanderi ja Leo Saalepi koondkuju Jüri Krjukovi esituses.

Kui "Pł" teele satub saatana käsilane Abram Goldovski (kelle prototüübi üle võib igaüks ise spekuleerida), hak­kab peadpööritava kiirusega juhtuma igasuguseid asju ja raamatu seni üsna laisk tempo kasvab märgatavalt. Riigi rahastatud kultuuriajakirja "Ż" (kaugel see rukis sirbist on, eks) ülevõtmisega on lõpp alanud. Stagneerunud kultuurinomenklatuur versus kultuurirevolutsionäärid, kes jääb peale? Mis saab under­groundist, kui see väljub põranda alt? Siis selgubki, et kookonis oli peidus üsna tagasihoidlik suru, kes päevamaailmas erilist vaimustust ei tekita ja silmailu ei paku. Rühmituse hing Sulisł Zawisza tõdeb: "Poola kultuuri tegemine on kõigile ühtemoodi. Kui sa juba tähelepanu saad, siis sind sõimatakse ka ilgelt [---] Kade ja vanameelne rahvas." (Lk 358.)

Tegevust pole romaani põhiliinis just väga palju. Või õieti ju toimubki üht-teist ka päriselus, mitte vaimukõrgustes, kuid lugeja tähelepanu nihkub või juhitakse osavalt viimasele. Inimelus tavaliselt olulisena tunduvatest sündmustest, sündidest-surmadest jutustab Mudlum üsna emotsioonitult üle libisedes. Nii näiteks on põhisündmuste taustal jooksev paljude vallaslaste saaga (Adami isa Jakubi vallaslaps, Jakubi vallaslapse ema mehe vallaslaps, Adami vallaslaps, Adami elukaaslase vallaslaps) raamatusse pikitud John Irvingut meenutava kiretu huumoriga, igatahes mitte traagiliselt ega agooniliselt: "Sest kas selliseid asju ilmas vähe juhtub ja kõik nendes asjades on alati ühtemoodi ja mitte kuigi huvipak­kuv." (Lk 64.)

Ometi just kõrvaltegelastest naiste puhul ilmutab Mudlum peale särava keelelise võimekuse ja ekstensiivsete kirjelduste veel üht talle iseloomulikku joont: sooja sarkasmi, kui seda nii võib nimetada. Kõlab oksüümoronina, kuid tegu ei ole kuivapoolse irooniaga, nagu näeme meeste kirjeldustes, vaid pisut kibestunud tooniga, millele autori läbitunnetatud elukogemus lisab leevendavat mõistmist ja soojust. Ja seda kuidagi pehmemalt ja lootusrikkamalt kui "Ilusas Elviiras". Ei tea, võib-olla on meeslugejatel seda erisust raskem märgata, kuid mina leidsin "Poola poisse" lugedes Mudlumilt nii mõnegi mõtte, mis paneb kaasa noogutama. Tervikuna on eriti tore ja eluline poolhulkurlikku eluviisi harrastavale Zawiszale varjupaika pak­kuva Pani Zofia lugu (lk 165—182). Ei ole naiste elu kerge.

Teine samasuguses hoolitseja rollis naishing Ada on aga arvukate kõrval­osaliste seas üldse kõige rahulikum ja tervemõistuslikum ning tasakaalustab üksinda peaaegu kogu seda raama­tust läbi kulgevat pajatsite, kergatsite, naiivitaride, traagikute ja autistide kam­pa. Elukogenud Ada eluterve ja lihtne nending "Maailma ringi tegema kanged. Head nõu ei kuula. Ütlesin ju, et kui tahate midagi muuta, siis tuleb seda teha salaja ja märkamatult" (lk 360) võtab toimunu kenasti kokku. Poisid (ja mõni tüdruk) kasvasid suureks ja Adam, kes leidis oma kutsumuse paigalseisus, jäi ikka Adamiks.

Mudlumi esimene romaan ei tekita katarsist, kuid ei aja lugejat sisu poolest ka masendusse, lugemiseks kulunud aeg ei ole raisatud. "Poola poisid" on ladus lugemine, meeldiv ajaviide inimesele, kes naudib keeleliselt head teksti.