"Raamatut ei tee ükski auhind ei paremaks ega halvemaks," leiab Mudlum. "Paistab, et see ei tee isegi seda, et keegi seda rohkem märkama hakkaks."

"Poola poiste" kirjutamine romaanivormis erines tema sõnul absoluutselt sellest, mida ta varem on teinud.

"Seda oli nii palju raskem teha. Lühijutuga on selline asi, et sa isegi ei mõtle, et sa hakkad midagi kirjutama või et sa teed mingisugust tähtsat tööd, vaid see lihtsalt tuleb. Üks päev ja see on valmis ning sa unustad ta ära. Aga romaaniga läks üle kolme aasta."

Romaani kirjutamisega alustas ta 2015 ja pärast seda, kui ta oli viis peatükki valmis kirjutanud, sai ta aru, et see on nii keeruline ja raske ülesanne, mille ta on endale võtnud.

"Ma panin ta kõrvale ja tegin ühe jutukogu veel vahepeal. Ma muidugi mõtlesin kõik see aeg selle romaani peale ja kui ma teda reaalselt tegema hakkasin, siis ma kirjutasin ta poole aastaga valmis. Aga settimisperiood oli hästi pikk."

Mudlumi sõnul on see koodiga kirjutatud raamat. Aga seda koodi lahti muukima ei pea. "Seda, kes selle lõpuni lahti muugivad, on niivõrd käputäis inimesi."

Mingisugust Poola-kogemust tal tegelikult endal polegi. "Ma pole seal isegi käinud reisil, ja kas nüüd enam sinna kunagi saab -- seda ei tea. Kuigi ma oleks tahtnud eelnevalt näha, kuidas ta päriselt on."

"Poola poisid" räägib noortest. Mudlum tõdes, et ta on kippunud varem kirjutama ennekõike vanadest inimestest. "Ma tahtsin elu lõpu juurest tulla kuskile, kus on veel lootust. Kuskile, kus kõik teed on veel lahti," sõnas ta.