Liias selgitas, et raamatu idee sündmuseid korduvalt läbi mängida tuleb nn taktikalise otsustamise mängust, mida sõjaväelised juhid harrastavad. "Mängus tuleb teatud ajapiiranguga pakkuda välja lahendused, kuidas sa selle olukorra lahendad, aga kunagi ei ole elus ühte lahendust," mainis ta.

"Mulle tundub, et ka see on osa sõduri tööst, et sa mõtled läbi mitte ainult mahajäämise, vaid ka erinevad ohusituatsioonid, millises olukorras sa kasutad relva, millises mitte ja nii edasi," tõdes ta ja mainis, et sel hetkel, kui see hetk tuleb, siis sa enam ei kõhkle ega mõtle, vaid tegutsed. "See oli osa sõduriks olemisest, et sa mõtled võimalikud ohud läbi."

Taavi Liias soovis värskes raamatus avada sõduri mõttemaailma rohkem kui oma debüütromaanis "Talibani pojad". "Kui esimeses raamatus püüdsin näidata, mida võis mõelda ja tunda talib, siis seekord tahtsin näidata, mida võib tunda sõdur ja mis on need asjad, mis teda mõjutavad," sõnas ta ja lisas, et teda huvitas ka, kust jookseb piir, millal sõdur teab, kuidas käituda ja kuidas ta saab oma käitumist õigustada ja mis hetkel enam mitte.

Missioonil olles tal raamatule aega mõelda polnud. "Ma tegin seal nii palju, kui suutsin, et oma kompaniid toetada, missiooni mõtestamine ning mõtted, tarkused ja tundmused jõuavad kohale hiljem," tõdes ta ja lisas, et ta kirjutas selle raamatu 2020. aasta märtsis ehk seitse aastat pärast missioonilt naasmist.