Kõigest 15aastaselt esimese singli "Out Getting Ribs" avaldanud Archy Marshall on andekas ja kõrgete ambitsioonidega. Debüütalbumi plaadistas ta 19selt aliase King Krule nime all juba suures plaadifirmas XL. Hetkel on Archyl vanust 25, ta on värskelt isaks saanud ja välja andnud kolmanda sooloplaadi.

Marshall laulab, kirjutab lüürikat, mängib kitarri ning produtseerib ise. Tema iseäralikem tunnus on jämedalt sügav hääl. Selline toores baritoni poole kalduv toon ei sobi muidugi kõigile kuulajaile. Seda võiks kirjeldada grotesksema impersonatsioonina Nick Cave'ist. Lisaks omapärasele häälele on King Krule'il huvitav žanriliselt mitmekesine stiil, mida on raske mingi kindla lahtri alla liigitada. Tema saund haarab jazzi, postpunki, triphopi ja dub'i mõjud. King Krule saaks kindlasti hakkama eduka instrumentaalmuusikuna, aga praegu on ta siiski artist, kes väljendab emotsioone peamiselt laulu kaudu. Austajaid tal jagub, fännid teda armastavad ning seni avaldatud materjali on kriitikud soodsalt vastu võtnud. Võiks väita, et Krule on praegusi põnevamaid Briti artiste.

Värskel albumil on tagasi muusika tume, lausa külm tunnetus, mis koos monotoonse ja tõsise laulmislaadiga tekitab atmosfääri, mida võiks tõlgendada kui depressiivset. Lüürikas valitsevad mõtlikud teemad nagu eksistentsialism, üksildus ning mure tuleviku, poliitika ja kliima üle. Aga lugudes nagu "Underclass" ja "Please Complete Thee" vilksab läbi ka veidi optimismi. Osa lugusid oli varem kuulda Marshalli kunstipärases lühifilmis, eelmine aasta ilmunud tiiseris "Hey World!". Sealsed juhtmeta versioonid mõjuvad koos liikuva pildiga üliefektiivselt. Albumil saavutatud lõpp-produkt on muidugi kõvasti lihvitum ja vähem romantiline. Shoegaze'ilikult väänlevate kitarridega "Cellular" on albumit sissejuhatava teosena võib-olla isegi kõrghetk, järgnevad lood jagavad sarnaselt unist, aeglast, tujukat, värvilt tumehalli õhkkonda.

Selles mõttes on keeruline isegi välja tuua eredamaid momente, sest loost loosse korduvad samad motiivid. "Supermarché", "Perfecto Miserable" ja laundžiliku biidiga "(Don't Let The Dragon) Draag On" on raske bassiga, kajaefektidesse maetud instrumentidega kaootilised dub rock'i rajad. Stõunerlik "Comet Face" toob meelde maailma kuulsaima animeeritud bändi Gorillaze, mis tõneäoliselt jagab sarnaseid muusikalisi allikaid. Kergemaid puhkehetki pakuvad downtempo stiilis vaiksemalt kulgevad "The Dream", vapowave'ilik "Airport Antenatal Airplane" ja jazzilik "Theme For The Cross". Gruuvikas "Alone, Omen 3" ja toore räppimisega "Stoned Again" on palad, kus tulevad vanakooli triphopi mõjud paremini esile. Kaasaegsed hilisõhtused bluusrocki jämmid "Slinky" ja "Energy Fleets" oleksid kodused mõnes hämaras rockipubis. 

Katkendlikult veidrad lo-fi-helimaastikud täidavad muude instrumentide vahele jäävad augud ja see tekitab psühhedeelseid vaibe. Poeetilisele ja sügavamõttelisele lüürikale tähendust otsida ja analüüsida oleks tegevus, mida jätkuks pikemaks. King Krule on osav ja loominguline helimeister, selles pole kahtlust. Aga siiski, miks nii tõsine? Noore mehe maailmavaade tuleb esile ääretult pessimistlikult. Võib-olla kunagi tuleb aeg, mil tema repertuaar muutub rõõmsamaks. Hetkel sobib see album heliribaks lumeta talve sappa, kus poriloigud, sage vihm ja mudaseks tallatud muru on hõivanud vaatevälja. Ja kui ilmub soojendav päike, linnud hakkavad laulma ja taevas värvub helesiniseks, siis võib vastukaaluks peale panna näiteks João Gilberto bossanoovat, mida King Krule üheks oma eeskujuks nimetanud.