Arvustus: Mount Kimbie tekitas hämaraid võnkeid

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Mount Kimbie Autor/allikas: Jazzkaar

Jazzkaar

Mount Kimbie

26. aprillil kell 22.00 Merepaviljonis

Koosseis:

Kai Campos – elektroonika, kitarr jm

Dom Maker – elektroonika, kitarr, bass, elektroonilised trummid jm

Tony Kus - trummid

Briti elektroonikagrupp Mount Kimbie pakkus Jazzkaarel klubimuusikagruuvi, selline on klassikaline arusaam kaasaegsest elektroonikast lähtuva grupi esinemise puhul Jazzkaarel. Et ikkagi nagu pole päris jazz ja pigem sobiks kuhugi tantsuks, ja kui tantsuks, siis polegi nagu täisväärtuslik muusika, liiati osa heli tuli kompuutritest.

Aga nagu tõestas ka Portico Quartet, nagu tõestab alati ja igal pool ka Pat Metheny jne, Jazzkaar ei ole (enam ammu) konservatiivne festival. Jazz tähendab vabadust ja kuigi legende ja gurusid on igale jazzifestivalile vaja ja Jazzkaarel on neid kõik need 25 aastat ka käinud, on Jazzkaar viimastel aastatel üha enam kutsunud kohale ka uuendusliku iseloomuga tippnimesid erinevatest areaalidest, sealhulgas elektrooniline muusika.

Mount Kimbie tegi Jazzkaarel niivõrd sisukat muusikat, mängides laval seejuures kolmekesi nii intensiivselt erinevaid instrumente, et ega keegi ei tantsinud. Vaadati, kuulati. Ei tasugi ehk segi ajada tantsulisust hüpnootilisuse ja haaravusega, gruuv võib käia ka läbi südame, ilma, et jalad liikuma hakkaksid. 

Mount Kimbie kohta öeldakse enamasti post-dubstep, aga see on odav viis läheneda briti elektroonilisele andergraundile: kõik on varsti post-miski, enamus sellest post-dubstep, seejuures varsti ei mäleta keegi, mis see dubstep ilma postita oli. 

Oluline on isikupära ja seda Mount Kimbiel jagub. Neil oli laval tihe masinapark ja kasutavad nii plaatidel kui kontsertidel luupereid, sekventsereid, sämplereid, kompuutrit, lisaks kitarri, bassi, elektroonilisi ja akustilisi trumme, süntesaatoreid. Lisaks on neil Native Instruments Maschine, mis manab esile müstilisi helisid.

Tallinna kontsert oli orgaaniline segu elektroonikast ja traditsiooniliste pillide mängust, elektroonika ei tule ju tänapäeval (vähemalt parimatel tegijatel) lihtsalt n-ö "lindilt", vaid laval pannakse pusle värskelt kokku, ehitatakse klotsidest uus maja, see on omaette virtuoossus, alistada masinaid, kasutada neid laivis. "Päris" pillid aga tahes tahtmata järgivad elektrooniliste kudede loogikat, nad pannakse segistisse, aga suudavad sellest hoolimata tooni anda.

Ma ei liigitaks Mount Kimbiet ühegi kitsa žanri alla, nad kasutavad paljusid tantsumuusika rütmiskeeme, ent panevad need oma pilli järgi tantsima. Harva tuksub neil 4/4-biit, pigem ikkagi erinevad rütmiread seostuvad omavahel üpris irratsionaalselt, tunnetuslikult, tekib rütmide dialoog, paljuhäälsus, eesmärgiks muidugi hullutada, aga sellisel salapärasel moel. Nende eklektika tähendab erinevate mõjutuste, ambiendist soulini, jungle'ist moodsa lirtsuva neohouse'ini, art-popist postpungini, allutamist oma agendale, põimimist millekski iseloomult unikaalseks, ehkk tulemuse allikad ise seda pigem enam ei ole. Postmodernsuse teel luuakse uus kvaliteet, selle järele ju 21. sajand igatseb.

Tallinna kontserdi fookuses olid teise albumi "Cold Spring Fault Less Youth" lood, mille puhul jäi vaid plaadil kõlavat King Krule'i vokaali igatseda, aga tegelikult täitis Kai Campos selle lünga ise päris kenasti.

Lugudesse kasvatasid nad kihte ja bassid võnkusid plastiliselt. Ka valgus mängis filigraanselt kaasa. Kel kuulates ja vaadates hinge lumm ei tekkinud, sai kogemuse võrra rikkamaks ikkagi. Tund ja viis minutit Merepaviljonis jättis paljud lisapalu igatsema, aga ma arvan, et grupp oskab doseerida. Nad ei ole superstaarid, vaid introvertsed ja ultramoodsad linnaöö saadikud, kes tulevad ja kaovad. 

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: