King Krule'i tänavuse albumi suhtes olid ootused kõrgel. Juba 2013. aastal ilmunud debüüt “6 Feet Beneath The Moon” näitas, et tüübil on sisu ja tõsiseltvõetavust, kuid nagu ikka, kipuvad eduka debüüdi järgsed albumid sageli ootamatult pälvitud tähelepanu tõttu aia taha minema. Samas võta nüüd kinni, milline plaat see järjeks mõeldud oli – kas 2015. aastal Archy Marshalli nime all ilmunud ja peamiselt eksperimentaalset hiphoppi sisaldanud album “A New Place To Drown” või tänavune?

Selguse mõttes käsitleks King Krule'i kui projekti siiski eraldi nähtusena ja sel juhul võib öelda, et “The OOZ” pingest tingitud läbipõlemise käes ei vaevle. Vastupidi - uus plaat on debüüdi (aga ka soolokaga) võrreldes palju detailirikkam, eri žanre ühendav meistriteos, mida paari kuulamisega täielikult endasse haarata on pea võimatu. Seda võiks võrrelda ka köielkõnniga - tasakaalu meistriklassiga, kus sageli pealtäha vastuoluline enda kasuks tööle pannakse. King Krule läbib selle teekonna mõistagi komistamata ja peaaegu perfektselt. Nii põimuvad albumil tervikuks vanamoeline bluus, lärmakas ska, kõmisev dub, vildakas jazz ja hiiliv ambient.

Kindlasti on neid, keda häirib albumi pikkus (19 pala), kuid selle kirjutaks ma siiski keskmise kuulaja üha kasvava süvenemisvõimetuse, mitte albumi venivuse arvele. Tõsi ta on, et kuigi tegu on laiemas mõistes popmuusikaga, pole see ehk lihtsamate killast kuulamine. Samas ei leia ma albumilt ühtegi ebaloomulikku pingutust publikule meele järele olla, mistõttu on poos sundimatu ja vaba ning minek ladus. Just seetõttu ei makskaks “The OOZi” sügavsinist melanhooliat panna ühte patta juba tüütuseni toodetud külma depressiivse kaamos-popiga. King Krule'i viljeldav bluewave on orgaaniline ja hingav elusolend, mitte pelgalt intellektuaalsest ponnistusest sündinud produkt.

Albumi skelett koosneb ohtrast bassist ja Marshalli madala tämbriga lauluhäälest, mis nooruslikust rohmakusest hoolimata väreleb meeldivalt nüansirikkalt ja kohaneb ühtmoodi hästi nii sügavast hingevalust sündinud bladerunnerliku ballaadi (“The Cadet Leaps”) kui enesehävituslike protestilauludega (“Vidual”, “Half Man, Half Shark”). Albumi keha täitvad hiiglaslikud ookeanilained, suitsurõngad ja väänutatud kidrasaundid loovad tunde, mida võib kogeda pärast vette sukeldumist, mil muu maailma tegemised justkui pehmesse vatti kaovad ning alles jäävad vaid mina, tema probleemid ja suur sinine. 

Plaadi nabaks ja minu isiklikuks lemmikuks kujunes sosinaid ja kaugeid karjeid muusikaks muutev “Midnight 01 (Deep Sea Diver)”. Pealtnäha tagasihoidlik ja vaikne lugu, milles lakkamatu sajuvesi kuulaja märkamatult, kuid jäädavalt Londoni allmaailma rentslitesse kannab. Lähima paralleeli “The Oozile” leiab tõenäoliselt hoopis kirjandusest. Säärasel hulgal kontrollitud kaost, musta maagiat ja unenäolist Londonit olen kohanud vaid ühes oma lemmikraamatus - Neil Gaimani “Eikusagil”. Nüüd on siis ka muusikas vääriline vaste olemas.