Actressi nime (või nagu allpool juttu tuleb, siis pigem kontseptsiooni) taha peitub Darren Cunningham, kes on alates 2008. aastast stabiilselt paariaastaste vahedega avaldanud kuus albumit. Mahajäetud tööstuslinnakule sobivalt võiks Actressi muusikat kirjeldada tumeda ja masinliku techno'na, nagu ka albumite pealkirjad "Hazyville", "Ghettoville" ja "RIP" reeta võivad. Eelmisel aastal ilmunud "AZD" vanast rajast täielikult ei eemaldunud, aga tõi Actressi muusikasse rohkem mängulisust ja tantsitavust. Sellel kevadel ilmus Actressil koos London Contemporary Orchestra'ga uus plaat "LAGEOS", millest tundus sobilik vestlust alustada.

Kuidas jõudsite koostööni London Contemporary Orchestra'ga?

"LAGEOS" oli pikk, umbes kaheaastane protsess. Alguses suhtlesime kahe London Contemporary Orchestra dirigendiga ning arutasime üleüldiselt projekti võimalikkust, mis kombineeriks minu loomeprotsessi nende omaga. Alustasime üksikute muusikutega töötubade tegemisest. Mu muusika tonaalsus on tume, ma ei taha öelda, et mu muusika on iseenesest tume, aga selle tonaalsuses väljendub teatav pimedus. Seega valisin esimesed instrumendid ise: tšellod ja kontrabassid. Seejärel oli vaja spektrumit kergemaks muuta ning mängu tulid klarnetid, viiulid ja vioolad. Ükskõik, millist muusikat teen, tahan, et see oleks korraga tume, ilus, vägivaldne ja transgressiivne, aga et inimesed tunnetaksid ka selle hinge. Kasutasime ka klaverit, harfi ja löökpille. Tegime väikese kammerorkestri, et helidel oleks teatav kvaliteet, mis kõlaks nagu minu muusikas.

Akustiliste muusikariistade suhe Actressi muusikaga tekib puhtalt neid läbi orkestri sünteesides. Kõik, mida teen, on endiselt elektrooniline, täpsemalt elektriline – arvutid, moodulid, kordused ja järgnevused. Saan oma andmebaasidest valida sobiva helipaleti. Orkestriga esinedes oli ainukeseks ettevalmistatud asjaks noodilehed orkestrile, aga ka nemad võisid improviseerida, mina improviseerin lihtsalt andmebaasiga. Muidugi harjutasime ka enne kontserte.

Ma ei anna just väga palju intervjuusid. Inimesed näevad esinemisi ja tulevad kontserdile, aga see on viimane asi, mille pärast muretsen. Muretsen sõnumi, protsesside ja iseenda õpikogemuse pärast. Mulle meeldib millegi kohta õppida ja seda oma muusikasse panna. Esinemine peaks olema kõige lihtsam osa, muidugi ka kõige põnevam, kuna selle vastuvõtmine ei ole enam minu kontrolli all.

Kuidas Actressi looming muidu, väljaspool koostööd orkestriga sünnib?

Ma ei arvanud kunagi, et minust saab elektrooniline muusik. See ei olnud mu valitud elukutse. Seega ei alustanud ma kõige paremalt stardipositsioonilt. Õppimine on kõige tähtsam. Mitmed inimesed peavad headust kvantiteedinäitajaks ja küsivad näiteks, kas su viimane album on parem kui eelmine? Kvalifitseerin "paremat" selle kaudu, kuivõrd olen suutnud oma protsessi lihtsamaks teha, et ma ei peaks hommikul kell kuus ärkama. Mu protsess on korraga automatiseeritud ja holistiline, matemaatiline ilma matemaatikat mõistmata. Mu matemaatikateadmised on üpris halvad, mulle lihtsalt meeldib, kuidas matemaatika välja näeb.

Loon pildi korraga sellest, kuidas miski kõlab ja kuidas see välja näeb. Ma ei tunne, et olen muusik, kuigi olen käinud paaris klaveritunnis. Mulle meeldib, kuidas teatud asjad kõlavad ja naudin arvutitega töötamist. Arvutist saab näha, kuidas muusika muutub, kui lõike mujale copy-paste'ida, näeb grid'i, erinevate osade ajalist kestvust, grid'e saab omavahel ümber tõsta – kõik see on lõputult põnev.

Ma ei saa näiteks kasutada Logic Pro'd, kuna see näeb kohutav välja. Kasutasin varem Pro Tools'i, mis on suurepärane programm, aga ma ei suutnud sellega tööd teha. Ableton on mu lõuend. Olen selle enda jaoks mugandanud ja lahti hammustanud, pannud paika kõik õiged värvid. Programmide paindlikkus on minu jaoks tähtis.

Kui juba programmide välimus nii tähtis on, siis ilmselt on väga tähtis ka plaadikujundus ning kõik muu visuaalne, mis puutub üleüldisesse kontseptsiooni?

Ma ei näe mõtet asjade poolikult tegemises. Kõik lood korraga on nagu raamat. Lood eraldi on nagu kiired pildid, aga sa ei tea, mida tegelikult lood, kuni oled juba poolel teel. Olen pikka aega liikunud oma tööprotsessi automatiseerimise suunas. Tahaksin jõuda sellisesse seisu, et kirjutan valmis valemi, mis otsib mu loodud andmebaasist sobivad helid, loob valemist erinevad iteratsioonid ja suunab valemi lõpliku teose poole. See ongi üleüldine kontseptsioon sellest, mis Actress on.

Minult küsitakse tihti, kust ma selle nime – Actress – võtsin. Vaadake sõnaraamatust, mida actress (inglise keeles näitlejanna – S.U.) tähendab. Seejärel tuleb sõnaraamatust leitud definitsioonid ja minu muusikast kuuldu kokku panna ning üleüldine arusaam sellest, mida nimi tähendab, ongi käes. See ongi mu kontseptsioon.

Ma pole teinud just palju ametlikke videoid, vist ainult ühe. Mu live-esinemised on selle hinge manifestatsioon, mis muusika loomisesse pannud olen. Kujutan ette, et see hing näeb välja nagu kroomist tulnukas, kes on masina hingeks. Loominguline leidlikkus tulnuka vormis.

See on muidugi väga dramaatiline kirjeldus, mida võib uskuda või mitte. See võib olla ka lihtsalt lugu, mida ma räägin. Seda kunst teebki, näiteks koomiksiraamatud. Akadeemiline koolkond võtab asju tõsiselt, aga kui asju teha pooleks – pooleldi tõsiselt ja pooleldi fiktsionaalselt, avab see asja kirjastajate ja väljaandjate jaoks. Ei saa olla lihtsalt muusik, noh, muidugi saab, aga minu jaoks peab seal olema midagi veel. Mulle meeldib luua kulminatsioonina kunstiteost.

Kas Actressilt võiks siis kunagi näiteks raamatut oodata?

Usun, et kirjutan raamatut juba aegamisi oma peas, pean lihtsalt keskenduma ja maha istuma. Ma ei ole keegi, kes looks muusikat ja avastaks, et on selle kõrvalt järsku raamatu valmis saanud. Mulle meeldiks raamatut kirjutada, aga muusika võtab kogu mu aja ja raske on leida ruumi, kus ma saaksin kirjutada. Puhtalt muusika läbi kirjutan iga päev lugu, mida inimesed saavad läbi salvestuste kogeda. Olen pigem huvitatud kõlast ning sellest, kuidas helisid huvitaval viisil järjestada.

R&B, soul ja elektrooniline muusika tervikuna on väga palju seotud soo, võrdse kohtlemise ja rassilise võrdsusega. Muusika teeb erinevaid asju ilma neist otsesõnu rääkimata. Asju lahtiseks jättes saavad inimesed arutleda, ise seda arutlust kuidagi juhtimata.

Rääkisite enne, et teie unistus oleks muusikaloomise võimalikult täielik automatiseerimine. Kas muusika autoriks jääks siis üldse inimene või ongi sel tähtsust?

See ongi mind käivitav esimene küsimus. Näiteks osa Autechre loomingust kõlab, nagu arvutile oleks midagi ette antud ja muusika oleks selle valemi vastuseks. Autechre on seepärast negatiivset tagasisidet saanud, aga ma pean seda huvitaks. Kui kord eksperimenteerima hakkad, ei olegi sa enam täielikult inimene. Võib-olla ei saagi inimese ja masina vahele piiri tõmmata. Kuulajad ei suuda seda alati hoomata, inimestel on teatud ootused, mistõttu peab muusika esiplaanil alati olema inimene.

Inimene on mõnes mõttes tõlkijaks. Arvutil peab olema midagi, mille seast valida, ta ei loo ise andmebaasi. Mina pean talle algandmed andma. Kui istun klahvide taga, loon meloodia või heli. See on loominguline protsess, nii-öelda holistiline tehisintelligents. Mu käed viivad selle protsessi läbi. "AZD" kaanepildil on omavahel sõlmitud inimese ja küborgi käed. See on omamoodi nagu Michelangelo maal Sixtuse kabelis, kus inimese ja jumala sõrmed kokku puutuvad. Michelangelo tuletab meelde, et ei ole kedagi jumalast kõrgemat.

Muusikud on arvutiga töötades omamoodi jumalad. Sa ütled arvutile, mida teha. Ilma sinuta ei tee arvuti midagi. Kui arvuti poolt tehtava tulemuseks on miski, mis mulle ei meeldi, ei avalda ma seda sellisena kunagi. Kui arvuti teeks sajaprotsendiliselt midagi, ei annaks ma seda Actressi nime alt välja. Mulle meeldib arvutile anda juhiseid, kuulata, mis juhtub, ning selle põhjal lugu valmis teha. Ma ei pea istuma tundide kaupa, et ise midagi potentsiaalselt huvitavat valmis teha.

Station Narva toimub Eestis päris huvitavas kohas – vanas puuvillamanufaktuuris. Nii et ka esinemispaik on väga palju seotud tehnoloogiaga, küll pisut teistsugusega.

Olen praegu nõus mängima mitmetes kohtades, kus mängimisest ma näiteks kaks aastat tagasi poleks huvitatud olnud. Ma saan nüüd sünteesist aru. Ma ei tunne, et saan endast aru, aga muusikaga üritan end järele aimata ja aru saada, mis toimub. Olen kirjutanud kuus albumit ja jõudnud erinevatesse punktidesse, iga album on eraldi piiri ületamine.

20 aasta parimaks osaks on, et saan nüüd töötada nii, nagu ei kunagi varem. Ma polnud kunagi sellisteks asjadeks valmis või vähemalt neist inimestega rääkimiseks. Elektrooniline muusika põhinebki avastamisel. Enda kohta võib niimoodi palju asju avastada.

Station Narva peaesinejad Echo & the Bunnymen ja Tricky on koos Actress'iga on omamoodi briti tumedalt kõlava muusika saadikud. On teil mõne teise Station Narva esinejaga isiklik side?

Ma kasvasin Tricky muusikaga üles. Aga mu visioon ja vaatepunkt pole enam sama kui üheksakümnendatel ja varastel nullindatel. Actressi ei koti midagi – me oleme kaks eri entiteeti. Iseendana naudin igasuguse muusika kuulamist ja mulle meeldib ka sotsiaalmeedia, ma neelan seda. Hoian end muusikaga kursis ja ostan plaate. Actress on täiesti teistsugune, tema ajus on nullid ja ühed, ta võtab asju küborgi perspektiivist.

Ükski festival pole muidugi selline, nagu see minu kujutluses olema peaks. Esinesin Pariisis – alguses oli seal vaid seitse inimest, 20 minutit peale minu esinemise algust juba täismaja. Aga mulle meeldis see algus ainult seitsme inimesega. See hetk oli täiuslik. Iseenda ego nimel tahad, et asjad oleksid lihtsad, aga ego ei ole tähtis, vaid võib olla hävituslik.

Mulle meeldib mängida veidraid asju vaid paarile inimesele, kes neist teavad. Madridis mängides polnud seal palju inimesi, aga see meeldis mulle, kahetsesin, et rohkem muusikat kaasa ei võtnud. Muusika on tänapäeval rohkem seotud, kõik baseerub algoritmidel ja kuulajalt on kontroll ära võetud. Spotify playlist'id ja muu selline ei ole sinu maitse, vaid su maitse on ette ära loodud. Mulle meeldib teatud olukordade elutus, nagu need eelnevalt kirjeldatud esinemised.

Festival Station Narva toimub 21.–23. septembril, põhipaikadeks Kreenholm ja Ro-Ro klubi. Loe lähemalt siit.