Arvustus. John Maus: piinatud geenius või eksinud filosoof? ({{commentsTotal}})

John Maus
John Maus Autor/allikas: Youtube

Uus plaat

John Maus

"Addendum" (Ribbon)

5/10

CVs on kirjas John Maus. Doktorikraad poliitilises filosoofias ja hobideks muusika, mis rikub piire, kuid otsib tõde. Üks parimad sõpru on Ariel Pink, kes Mausile ka muusikat loonud, ja kelle bändis Maus alustas. Maus väidab, et tema loomingus pole 80ndate popiga midagi pistmist, kuid ometi kostub seda arvustajale vähemalt igast teisest palast ja värske albumi "Addendum" eelviimane lugu kannab nime "1987", kus baritonihäälne Maus laulab AK47st, seksist ning sellest, et ta jääb vanemaks ning juuni on kohutav kuu, mil elada. Olen kindel, et mõnigi päikseküpsend eestlane vaidleb talle siinkohal vastu – vähemalt kuni vihmase jaanipäevani.

Kusjuures, mis puudutab muusika sõnalist väljendust, siis filosoof jääb filosoofiks – lihtlausete taha on peidetud sügavad mõtted ja tõlgendusruumi on laialt. Näiteks "Outer Space" ehk esimene lugu albumil tõmbab tähelepanu keskpunkti erinevad karakterid, kes elust midagi ei tea. Samuti ei pruugi elufilosoofiat jagada sõbrad, sest neid lihtsalt pole olemas ja Mausi lüürika põhjal oleme igavesti üksi. Tahes-tahtmata kerkib mõttesse Eesti noore räppari Eiki hääl, mis kordab: "See on mu melanhoolne muusika, see on melanhoolne muusika," sest lüürikas Maus liigse optimismiga just ei hiilga. Teisalt ei lase haaravad diskorütmid masendusse langeda ja madalast tämbrist tingituna jääb Mausi viimistletud lüürika sageli tagaplaanile, alludes gooti sugemetega elektropopile.

Muusik, kes on laval tuntust kogunud ilmekate grimasside ning ekspressiivse eneseväljendusega, on veetnud ka aastaid isolatsioonis – taolistes mõõtmetes kulgeb ka tema muusika ja kohati tekitab see segadust eelkõige muusikalise väljenduse osas – mida siis Maus lõpuks kuulajale öelda soovib? Küsimus ehk polekski nii aktuaalne, kui "Addendumi" näol poleks tegu jätkualbumiga mullusele "Screen Memoriesile", millega justkui üks lugu juba jutustatud sai. Sarnasusi on nii lugude temaatikas kui meloodilisuses, küll ehk selle vahega, et "Addendum" ei kõla nii läbimõeldult ja lõpuni viimistetult.

Vähemalt iga kolmas lugu uuelt plaadilt meenutab siil Sonicu videomängu saundträkis kasutatud käike – kui lisada tugev doos kõige üle kahtlemist. Eriti jääb see kõrva pala "Dumpster Baby" puhul. Kusjuures videomängude huvi kohta info puudub, kuid Maus olla multifilmide austaja, mis ehk toobki välja muusiku mängulisuse. Mees ei karda katsetada, kuid teisalt jääb truuks turvalistele sündikäikudele. Mugavat klahvidel kulgemist kostab näiteks palas "Second Death", mis toob kõrvu Mausi ühe hiti "Hey, Moon".

Mõnevõrra üllatavalt võtab albumi kokku viimane lugu "I Want To Live", mille põhjal võiksime siiski eeldada, et mees ei suundu peagi tagasi isolatsiooni ning rõõmustab fänne taas mitmetahulise muusikaga.

Kuulake.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: