Ma poleks elades uskunud, et sündipopp võib mulle istuda. Mingilgi moel. Pole kunagi tundnud sujuvate joonte ühtesulamist koduloomapoe poistega ega Gary Numaniga, kelle autod mõjusid kõhedusttekitavalt hoolimata loo soojast ja sügavast bassiliinist. Ja kodumaine sündikraam rusus veel kordades rohkem, sest külma sõja keerises kangastus jube võimalus istuda koleroheliseks värvitud seinte ja läppunud õhuga varjendis ning kuulata krapist vokaalinstrumentaalansambli Nemo lugu "Kadakad". Brrr!

Popidiot lepitas pisut. Eriti teades, et tegelased selle muusika taga on nn hullud professorid, kes igapäevasest teadusrutiinist väljatulekuks süntesaatoreid tarvitavad. Neid kuulates tajusin isegi mingit masohhismisegust heldimust. Eriti kui puhtas emakeeles lubatakse, et seda muusikat just mulle mõeldes mängitakse/mängitakse/mängitakse.

Nüüd sain pimedal novembrikuul kokku järgmise professoriga, kes on sündimaailmas poppi tegemas ja kes sarnase popidiootliku järjekindlusega juba ligi paarkümmend aastat külmas Minnesotas oma asja ajab. Lisaks uskumatu detail, et Minnesotaski on linn nimega Austin ja seal see mees elab/filosofeerib/mängib/laulab. Peale selle oli tal California kunstiinstituudis ühine koolipink mehega, kelle artistinimi on Ariel Pink.

Saage tuttavaks: filosoofiadoktor John Maus – laulja/helilooja/filosoof/keemik/elektroonik – inimene, kes ehitas endale viimased paar aastat oma kätega uut modulaarsüntesaatorit. Ometi oli ta viimatist albumit “Screen Memories” tutvustavas intervjuus sunnitud ohkama, et sellele suurele tööle vaatamata ei erine ta muusika heliliselt kahjuks kuigi palju varasemast.

Mis teha – kui ei erine, siis ei erine. Sellest hoolimata on huvitav. Mitte küll päris kõik ja lootusetult, aga paljuski. Üllatusega leidsin, et laulja tämber – mis on John Mausil madal ja sametine – võib sünteka küünistusi tublisti leevendada. Paha/kõhe ei võta kõrvadest valusalt kinni, kui vokaalpartii kannab endaga pehmendavat seerumit. Ja tõesti võib sellest duaalsusest välja tilkuda vägagi komplitseeritud muusikateksti, klassikalist barokki ning gregooriuse laulugi.

Ülimalt minimalistlik sõnapool toetub pigem kordustele kui lugude jutustamisele/tunnete ja olukordade kirjeldamisele. Küllap on lüürikas ka irooniat, kui näiteks laulus "Pets" loitsitakse, et kord nad kõik surevad. Ma ei saa üle allusioonist, et selline tõdemus puudutab seda menubändi, keda sissejuhatuses puudutasin.

Jah, tõesti, ega ta päris traditsiooniline sündipopp ju olegi. John Mausi maailm on midagi muud, on teistsugune. Pigem Grünberg kui Kontor. Pigem lõks kui eletrooniline tantsusaal.