Arvustus. Öine ratsasõit

Uus raamat
Juhan Jaik
"Tundmata palu. 1920–1948"
Kaarnakivi Selts
341 lk
See juhtus käesoleva aasta algul M. vallas Jõgevamaal, kauge maanurga kõige tagumises sopis, mis veel hiljaaegu hoopis Virumaa alla oli kuulunud. Pakane oli külarahva, kelle võis varsti kahe käe sõrmedel kokku lugeda, tuppa kolde ette ajanud, kus nüüd igaüks isekeskis oma kojakeses nokitses. Ainult kirjanduskriitik J. pikutas ahju kõrval sohval ja vahtis kurvalt pimedusse. Sellal, kui tema linnas koolitarkust kogumas oli käinud, oli kodutalus muutunud muudki peale aadressi: ette olid saanud uhiuued kriitvalged plastaknad, mis tähendasid ühtlasi lõppu jäälilledele, mida oli igavledes olnud huvitav uurida.
J.-i oli juba mitu päeva vaevanud kummaline rahutus. Pärast pikka ja põhjalikku kaemust oli ta jõudnud otsusele, et see sai olla tingitud vaid ühest: ta oli midagi tähtsat unustanud. Kuid mida, ei suutnud ta kuidagi meenutada. Nii ta lamaskleski oma soojal asemel ja otsis jäälillede asemele uut silmarõõmu. Kriitiku pilk libises üle seinte ja lae, seisatas korra kardinapuul tolgendaval ämblikuvõrgul ning peatus lõpuks kirjutuslaual, mille taga polnud keegi juba õige mitu päeva istunud. Ei vaadanud sealtki midagi põnevat vastu: ainult sülearvuti, ohtlikult looka vajunud kuhi täiskritseldatud pabereid, mõni pastakas ja raamat, ilus sinikollaste kaante ja kuldsete kirjadega köide.
J. hüppas püsti, otsekui püssist lastud. Raamat – muidugi! Ta oli ju toimetajale arvustuse lubanud! Ta haaras kibekiiresti oma märkmiku. Nii oligi! Juhan Jaik "Tundmata palu" – tähtaeg… homme lõuna! Kriitikul käis külm jutt südame alt läbi. Lugu oli täbar. Alles jäänud ajaga jõudis küll teose läbi lugeda ja arvustusegi kirjutada, ent mõlemat mitte. J. võttis raamatu ja vajus raske ohkega tagasi sohvale. Ta jõllitas nõutult kogukat köidet ja kirus oma kurja saatust. Häda aga teadupärast väsitab ning ei läinudki kaua, kui J.-i silm hakkas ärevuse kiuste kinni vajuma. Juba ta suigataski…
Koputati. Kriitik võpatas ärkvele. Mis nüüd? Ta ajas end uuesti jalule. Kes küll nii hilja tuleb, sellise ilmaga pealegi? mõtles J. pahuralt ja tatsas, raamat endiselt pihus, ukse juurde. Vaevalt oli ta jõudnud seda paotada, kui juba seisis tema vastas esikus paksus kasukas ning külmast punaste põskede ja ninaga mees. J.-l läksid silmad suureks.
"Lauri Somm–?" piiksatas ta, ent ei jõudnud lõpetada, kui too tal käest krahmas ja J.-i ukse poole tirima hakkas.
"Ruttu nüüd, hobune ootab," sosistas mees, kähe hääl ootamatult elav. Kriitik, keele alla neelanud, kobas meeleheitlikult sealsamas nagis rippuva mantli järele. "Seda pole tarvis," vastas aga võõras ning tõukas J.-i uksest, mis oli vahepeal muutunud samblarohelisest sinikuldseks, pikema jututa välja. Kriitika karjatas –
– ja leidis end lumehange asemel valgete lootoslillede keskelt. Ka polnud enam pilkane talveöö, vaid ainsagi pilveta taevas tukkus meekarva kesksuvepäike. Paari sammu kaugusel näkitses rohtu sinine hobune, äsja karussellilt maha karanud. J. astus loomale ettevaatlikult lähemale. Ratsu tõstis pea, pursistas korra puiselt ja lasi kriitikul, kes tegutses kui nõiutult, endale selga ronida. Sedamaid algas sõit, missugusest pole veel kuuldud.
J. jõudis vaevalt meelde jätta kõik sel teekonnal nähtu. Esmalt kihutati läbi sünge põlismetsa, mööda kustuva lõkke ümber konutavast jahisalgast, kõrvus kajamas hirmust segase koera ulg, mis tõi kriitikule kananaha ihule, kuni jõuti välja hallile külavaheteele, kus neile traavis vastu ei miski muu kui ellu ärganud viljapeksumasin, nii et J.-l jäi suu lahti ja ta oleks peaaegu hobuse seljast maha kukkunud. Siis kadus maa üldse jalge alt ning kriitik lendas sinise ratsu seljas üle tumeda vetevälja, mille voogudest hüüdis kellegi ebamaine hääl vaarao järele. Ning – oh õudust! – hetk hiljem kiskusid nähtamatud käed nad tormis mäslevatesse lainetesse.
J. klammerdus hobu potisinisesse lakka ja vandus endale, et ei võta enam kunagi ühtegi raamatut arvustada, kui märkas kauguses valendamas veteema lossi heledaid torne. Muinasjutulist vaatepilti ei jätnud aga kauaks, sest juba tõusid nad taas veepinnale. Tagasi kaldale jõudnud, hakkas maa ratsu kapjade all kiiresti kerkima. Kriitiku ninna tungis väävlilõhn ning enne, kui ta arugi sai, seisid nad Vesuuvi harjal. Viivu hinge tõmmanud, sööstis hobune aga kohe edasi. Kusagil õhkas armunu akna peal öhhe, kuskil koputas rähn, järgmise käänaku taga püüdis kirjanik jõe ääres kala ning veidi eemal oli kaabu ja viiskudega kass püsti pannud … kaubamaja! Kriitik ahmis üllatusest õhku ja pistis naerma.
Korraks põigati sisse isegi vanglasse ja ekseldi pisut kaevikuis. Üks kuulipildujakuul juhtus sinist hobustki riivama, ent õnneks ei teinud see muud kahju, kui lõi ratsul saba küljest paar pindu ja veidi värvi lahti. J. pääses vaid ehmatusega. Järgmiseks tehti tiir Võrus, käidi Kubja järve ääres ja tõusti Suure Munamäe tippu. Siis vahetus Lõuna-Eesti maastik aga jälle Vahemere ümbruse omaga: uuesti külastati Vesuuvi, astuti sisse Pompeisse, kaeti Napolit ja Etnat ning tuhiseti läbi Tripoli. Roomas nägid rändurid koguni paavsti ja Mussolinit!
Kui Soome kaudu tagasi kodumaale jõuti, oli seal jälle sõda puhkenud. Käidi Tartus ja Tallinnas purustusi kaemas ning korraks Pihvkaski. Kriitikul kiskus silme eest kirjuks ning pea hakkas lõhkuma. Hobune kandis ta vahelduseks Võrumaa talviste metsade vahele, kus kohaliku ajalehe meespere parasjagu küttepuid teha vihtus. Peavalu andis järele, kuid kui nad seejärel jalgpalliplatsi äärde lärmaka rahvahulga sekka sattusid, tuli veel õelamana tagasi. J. oli nüüd juba päris kurnatud ning ka ratsu samm oli muutunud töntsiks.
Äkki jäi kõik vait. Taas liiguti tuttaval rajal, koduteel, ent mitte J.-i omal, kuigi ta selle ära tundis. Värvid ümberringi näisid tuhmimad kui varem. Siis hakkas kostma kellegi tasane, veidi väsinud hääl, mis ei kõnelenud enam armastatu, vaid emaga, rääkis haigusest ja surmast, kodumaaigatsusest. See polnud hädine halin, vaid kõneleja sõnades oli võitlusvaimu, trotsigi, ehkki ei saanud olla kahtlust, et ta aimas, et lõpp on lähedal. "Ei inne maa päält tulõ hüvästejättü / Kui kodomaa vabadus uuõstõ nättü / [---] / Sis istu võis lootsikun õnnõn ja rahun / Kui Vas'kna pääl korki liigutas ahun / Ja kui piätki ütskõrd tuu olõma nii / Sis Munamäelt taiva ju lühemb om tii," kõlas veel kaugusest (lk 311), kuniks hääbus viimnegi helin.
Jäi vaid sinise hobuse kapjade meloodiline müdin, mis tundus surmväsinud J.-i kõrvule kui lapsepõlvemälestustest plehku pannud unelaul. Jällegi muutusid ta laud raskeks … Hämardus. J. tundis oma näol midagi pehmet ja külma. Sadas lund. Ratsu sinine lakk libises kriitikul sõrmede vahelt ning ta langes …
Uuesti ärgates lebas J. oma asemel, sinikollaste kaantega raamat kaisus. Tuba oli tühi. J. tõusis aeglaselt istuli ja hõõrus unesegaseid silmi. Akna taga koitis. Siis meenusid toimetajale antud lubadus ja öine ratsasõit. Ta pigistas raamatut käes, kargas üles ning tõttas hammaste pesemisele ja hommikusöögile aega raiskamata kirjutuslaua taha ja lõi lahti arvuti. Tekst seisis kriitikul sõna-sõnalt vaimusilma ees, jäi üle see vaid kirja panna. Kas toimetaja selle ka trükki lasi, seda teab lugeja aga juba paremini kui jutustaja.
Toimetaja: Valner Valme