Kord läinud ühe väikese lapse vanemad õhtul teatrisse ja et võsukesel igav ei hakkaks, panid nad grammofonil mängima muinasjuttudega vinüülplaadi, et salvestatud hääl lapsukesele unejuttu loeks. Kui isa ja ema kolme ja poole tunni pärast teatrist tagasi koju jõudsid, kajas üle korteri lapsukese hüsteeriline kisa: "Ma tahan! Ma tahan! Ma tahan!" Jooksnud lastetuppa, kuulsid nad grammofonist kostvat häält: "Tahate, lapsed, ma räägin teile ühe muinasjutu... krõks... Tahate lapsed, ma räägin teile ühe muinasjutu... krõks..."

See armas, kuid läbinisti jube juhtum on üks näide selle kohta, mida hirmsat kõik võib juhtuda, kui hakata heas usus ja üdini heasoovlikult mõnd inimest kirjanduse juurde juhtima.

Alati ei pruugi muidugi grammofoninõel alt vedada, sageli veab alt hoopis see, et lugeja või kuulaja aju teeb: "krõks" ning ta ei saa mõhkugi aru sellest, mida talle soovitati ning tal ei jää jällegi muud üle, kui hüsteeriliselt korrata: "Ma tahan! Ma tahan! Ma tahan midagi lugeda, midagi, millest aru saan, midagi, mis kõnetab just mind just sellel konkreetsel ajahetkel, midagi, mis "paneb mind naerma, paneb mind nutma, mis muudab mu elu," nagu ütles Bernard Ludwig Black seriaalis "Black Books"!"

Miks lugeda?

Miks lugeda? See on, nagu öeldakse, miljoni dollari küsimus. Lugemine pidi targaks tegema. Aga kui loed lolli raamatut, ja neid on oi-oi kui palju, mis siis saab? Muutud ise ka lollimaks? Arvata võib, sest vastasel juhul poleks ju maailmas tasakaalu, aga tasakaal peab olema. Ja kui loed keskpärast raamatut, siis muutud keskpäraseks? Veel keskpärasemaks? Kohe eriti keskpäraseks, sest kõige rohkem on maailmas just keskpäraseid raamatuid?

Paneks mõne fundamentaalse küsimuse eelnevatele veel lisaks, sest õigupoolest on kogu kirjandusilm olemuslikult üks suur küsimus ja samal ajal ka vastus. Vahel õige küsimus, aga vahel vastus täiesti valele küsimusele, mille teadmine on teadupärast täiesti kasutu.

Fundamentaalseid küsimusi veel siis. Aga palun: miks üldse selle kirjanduse ja värgiga jahmerdada? Selleks, et aega surnuks lüüa? Jah, tore, siis lähme ajaga tülli ja kell on alati kuus ja peame katkematult teed jooma. See on hullumeelsus. Pealegi pole The Hatter (või lausa Mad Hatter) meil siin ja praegu enam sugugi see, mis 154 aastat tagasi.

Ühesõnaga, raamatud ei pruugi inimesi targemaks teha, aega on niigi vähe, raamatuid osta ka ei kannata, sest need on nii jube kallid ja kui ostadki, kuhu sa need siis paned? Kodus pole enam kassil ka sabaga vehkimiseks ruumi, kõik kohad on raamatuid täis.

Sisekujunduslikult sobivad riiulisse ehk hoopis mulaažid, nägin selliseid ühes disainipoes – raamatuselgadest koosnevad servadega blokid, seest tühjad. Paned riiulisse ja need paistavad välja nagu raamatud, aga tegelikult moodustavad hoopis väikese salapanipaiga, milles saab hoida midagi väärtuslikku... näiteks häid raamatuid.

Tegelikult, vaata kust tahad, ei ole ühtegi loogilist põhjendust, miks peaks raamatuid lugema. Edukas inimene loeb raha. Ettenägelik inimene loeb päevi, mis tal veel elada jäänud. Ahaa, nüüd hakkame kuhugi jõudma. Vaat inimene on sageli edukas või ettenägelik just siis, kui ta on enne raha või päevade lugemist mõne raamatu läbi lugenud.

See ei vasta muidugi sajaprotsendiliselt tõele, miski ei vasta, aga natuke vastab ja see on piisav. Kirjandus on maailmas see "natuke", mis muudab inimesi natuke ja need inimesed muudavad maailma natuke. Vahel öeldakse, kui midagi ei saavutata, et natukene jäi puudu. Kui jäi puudu, siis jäi tühik ja tühikusse sobib alati üks raamat. Kui väike tühik, siis paks raamat, kui suur tühik, siis kõhn raamat. Paradoksaalne, aga töötab.

Aga ikkagi on eelnev natuke kunstlik jutt, tüüpiline ülespuhutud väljenditega loba, millel pole reaalsusega mitte mingit pistmist ja... oih... läbi võltsi enesekriitika suutsin ühe lausega kogemata üheksakümmend protsenti raamatutest ära kirjeldada. Patsutan endale õlale ja võtan vastu õnnitlusi.

Küsimus "miks lugeda?" on aga ikka veel vastuseta. Nüüd tuleb siis kontekst appi. Kontekst on muidugi kirjandusfestival HeadRead.

Kirjandusfestival on hea selles mõttes, et sinna tuleb kokku paras posu kirjanikke, nii kodumaiseid kui välismaiseid ja mõned neist on päris kuulsad. Näiteks Paavo Matsin on väga kuulus.

Tulevad siis kirjanikud kokku, ronivad lavale ja räägivad oma jutu ära, aga teie, head lugejad, istuge saalis (muidugi mitte teie, härra Paavo Matsin, te olete kuulus kirjanik ja istute muidugi loožis, kus teile serveeritakse jahutatud šampanjat ja värsket kaaviari nagu kõigile kuulsatele kirjanikele (välja arvatud Jan Kaus, kes ei ole kaotanud sidet lihtsate inimestega)).

Ühesõnaga, teie, head lugejad, istuge saalis, kuulake kirjanike jutt ära ja siis paluge enda kätte mikrofon ning esitage lugupeetud esinejale seesama lihtne, kuid fundamentaalne küsimus: "Miks lugeda?" või isegi spetsiifilisemalt: "Miks teie raamatuid lugeda?". Kuulame siis, mida neil enda õigustuseks öelda on.

Mida lugeda?

Oletame etteruttavalt, et HeadRead külalised annavad põhjalikud ja argumenteeritud vastused lihtsale, kuid fundamentaalsele küsimusele, millest eelmises peatükis juttu oli, ja me teame täie kindlusega, miks lugeda ja oleme kohe hakkamas.

Hakkamas oleme küll, aga seisame ootamatult või oodatult vastamisi järgmise lihtsa, kuid fundamentaalse küsimusega: "Mida lugeda?"

See on paras peavalu, umbes nagu päris peavalu, kui ei suuda otsustada, mida lugeda, kuigi hirmsasti tahaks midagi lugeda. Lapsepõlves oli lihtne, sest sellist küsimust ei tekkinud. Isegi kui hakkas tekkima, võtsin riiulist Ondřej Sekora raamatu "Sipelgad ei alistu" ja hakkasin seda lugema. Kui "Sipelgad ei alistu" läbi sai ja ma ei osanud jälle midagi lugeda, siis võtsin riiulist raamatu "Sipelgad ei alistu" ja hakkasin seda lugema. Nõnda lapsepõlv möödus, kuni sirgusin suureks ja hakkasin Hermann Hesset lugema. Üleminek oli sujuv.

Sekora ja Hesse on nüüdseks omandatud, aga valik, mida nende asemel lugeda, on hirmutavalt suur ja lõppeks oledki koduse raamaturiiuli juures, raamatupoes või raamatukogus nagu õgard külmkapi või edev daam riidekapi ees, vaatad pealtnäha lõputut valikut, vastavalt kas sööke, riideid või raamatuid, ning ohkad otsustamatusest kurnatuna: no ei ole ju midagi süüa/selga panna/lugeda.

Kunagi olin sellega kohe väga-väga hädas. Täpselt samal ajal, kui mul ei olnud midagi süüa (hea küll, peale külma pitsa, kapsa, porgandi ja vorsti ning leiva... ja spagettide) ega midagi selga panna (hea küll, peale kahe ülikonna, dresside, kolme paari teksade ning kümne pusa... ja villase pontšo), ei olnud mul midagi lugeda.

Hoidsin siis käepärast paberit ja pliiatsit, sest nutitelefone ja internetti polnud siis veel Amazonase džunglist avastatud, ning palusin kõigil tuttavatel vastutulijatel kirjutada mulle umbes kümnest ühikust koosneva soovitava kirjanduse nimekirja. Töötas kusjuures äärmiselt hästi.

Nüüd on nutitelefonid, internet ja sõpru ning tuttavaid pole enam vaja. Intenetis on selle eest tuhandeid nimekirju laadis "Sada raamatut, mida peab elu jooksul lugema", aga enamik neist nimekirjadest on paras pahn, milles on nimetatud küll Lev Tolstoid, aga mitte Leelo Tungalt, mis demonstreerib ilmekalt, et neid ei saa tõsiselt võtta.

Ja abi on meil sellele küsimusele vastamisel taas hoopis kontekstist. Festivalil HeadRead näeb kirjanikke ja nende raamatuid ja nad enamasti soovitavad oma raamatuid lugeda. Kusjuures sageli pole kirjanik ise üldse meeldiv inimene, aga tema looming võib olla seejuures võrreldamatult võrratu. Näiteks Mait Vaik, Maarja Kangro ja Andrus Kivrähk on taolised, ainult selle väikse vahega, et nad on tegelikult väga meeldivad inimesed.

Kuda lugeda?

Teate, lugege, kuidas tahate, lugege, mida tahate, lugege millal tahate, peaasi, et loete, sest inimesed, kes loevad, on ilusad, maailma kõige ilusamad, ja see on nii alati olnud, on praegu ja on tulevikuski. Käige festivalil ära ja siis: marss lugema! Ja kes ei mõista lugeda, selle õpetame lugema! Kohtumiseni kirjandusfestivalil HeadRead!