Valner Valme. Punk läheb eest ära
Punki määratletakse, sellest kõneldakse tihti metafoorides. Esimene levinud kujund: punk on nagu viirus, mis ei lahku kunagi organismist, aga lööb ajuti välja. Pungi kujutamine tõvena haakub pungi dekadentliku tunnetusega, kuid kui punkar on haige, siis ühiskond on alati veel haigem.
Punk on juba algselt tähendustega ülekoormatud sõna: prostituut, kõdu, mäda, nolk, huligaan. Praegu kiputakse pungiks nimetama kõike, mis veidi normist kõrvale kaldub. Näiteks on nimetanud korraldaja pungiks eelarvamusfestivali pealkirja "Ilm on hukas": "Praktilise poole pealt saan kinnitada, et pea igas meiega tehtud intervjuus on tehtud juttu eelarvamusest. Seega – heas mõttes huvi tekitajana töötab festivali pealkiri hästi ja ongi sellisena üsna punk," sõnas Ott Rätsep.
Punk kui (elu)stiil. Kui 1980ndate punkarid tõid halli tänavapilti glamuuri oma julgete juuksevärvide, läikivate neetide ja kireva fantaasiaga, siis nüüd on vastupidi. Pungiesteetika väljendab trotsi: mina olengi kole. Kuna pungis aga parteipileteid ei jagata, võivad end punkariks nimetada ja punkarina tunda kõikvõimalikku stiili viljelevad inimesed. Eristatakse näiteks moepunkareid, kes kannavad disaintagisid ja kalleid bändisärke. Vahel peetakse kõige pungimaks käia riides võimalikult tavaliselt. Sedasi jõuame viimaks mõiste enda tühistamiseni: kui kesksel kohal on vastuhakk, siis on kõige pungim, tõeliselt olemuslik punkar lahti öelnud igasugusest välisest pungiesteetikast. Kui rääkida "päris" punkaritest, siis nemad astuvad siiski ühiskonnast välja ja ühiskonna vastu.
Elustiili juurde käib lahutamatult muusika. Mis muusika see punk on? Kas teatud võbisev viil 1970ndate rockmuusikat ja selle alt kujunenud alajaotused? Kindlasti ka. Psychoterror on punk, sest see on punk. Kuid kas mõni X bänd, mis matkib The Damnedit, Sex Pistolsit, UK Subsi, Exploitedit või mida iganes, on punk? Määratluse järgi ei saa punk olla koopia. Punk peab olema originaal. Originaal saab olla lihtsalt: tehes ja tahtes. Nii võib praegu pungist pungimaks pidada mõnda raju elektroonilist getobiiti või ennekuulmatuid helireise süvakosmosesse või kodukootud luuseripoppi.
Punk kui liikumine. Kunagine individualismi ülistav, ent seejuures tugevalt kogukondlik eneseväljendusviis, paljudele noortele lihtsalt põnev, teistest erinev elustiil kasvas edasi ühiskondlikuks jõuks, sest niisugune eneseväljendus oli paratamatult sotsiaalne, nii 1970ndate Inglismaal kui ka 1980ndate Eestis.
Loomulikult aitas Eestis punk kui vabaduse jõud kaasa riigi vabaduse saavutamisele, aga me ei tohiks tagantjärele asja ilustada. Kuigi punk ja anarhia on kaks eri nähtust, puutuvad nad mõnes osas kokku ja paljud punkarid olid 1980ndatel ja on ka nüüd igasuguse riigi vastu. Kahtlemata söövitas punk Nõukogude Liitu, sest punk on värdjate süsteemide vastu. Punki ei tasu siiski üle politiseerida. See ei olnud 1980ndatel eesmärgipärane liikumine vaba riigi loomiseks. Punk tähendab eelkõige vabadust iseeneses ja see iseeneslikkus kandus tollal võimsalt ühiskonda.
Kõige sotsiaalsem oli punk Eestis just 1990ndate esimesel poolel vabanemise järel, kui kehtestati end taas anarhia, romantika, riiklikust teistsuguse vabaduse kaudu. Pungi omailma loomisele, millele aitasid teiste seas kaasa Psychoterror ja Vennaskond, on järgnenud kapitalismikriitika, ületarbimise, bürokraatia, riigi ja muu silmakirjalikkuse vastased meeleolud.
Osalt on XXI sajandi punk etableerunud, osa punkareist on lihtsalt napsuvennad, leidub ka äärmuslasi, kes kehastavad pungi sildi all pigem pehmes vormis kukluxklanlasi.
Punk kui turundus. Punk peaks Facebooki põlgama kui korporatiivset "kõiki ühendavat", läilat, kommertsiaalset verbaalse läbu keskkonda. Imelikul kombel on paljud punkarid hoopis Facebookis üpris aktiivsed, seal elab ka umbes 1000-liikmeline kogukond "Eesti punk". Lehekülje tutvustuseks kirjutatakse: "Punk-ideoloogia traditsioonilised elemendid on anarhism, anti-autoritaarsus, anti-militarism, anti-kapitalism, anti-rassism, anti-natsionalism, anti-homofoobia, keskkonnakaitse, veganism, loomaõiguslus, DIY eetika, otsene tegevus ja isiklik vabadus." Laiahaardeline ja niisugusena täpne määratlus. Aga kohe sama lehekülje impressumina leiab "Islam is the Most Evil, Violent, Hateful Far Right Ideology in History".
Palju toredaid elemente, islamivaen tühistab aga neist paljud. Huvitav on seejuures, et kõige rohkem jagatakse leheküljel infot loomakaitsmise kohta ning mingil määral on asjal juures propagandahõng.
Punk ei ole äärmuslus. Äärmus on kitsalt oma serva peal vangis: ühel pool kuristik, teisel pool normaalne ala, kuhu võiks minna, aga ei, äärmuslane jonnib. Ta kükitab oma ääre peal, on õnnetu ja tige ja passib seal. Siunab teisi. Mida punk teeks seal serva peal? Ta kas hüppaks alla (mida äärmuslane ei julge, sest on arg). Või läheks sinna, kuhu tohib, peamisele peavoolualale, aga käituks seal nii, nagu ise tahab. Arvestades, et tal on mõistus peas ja ta (eriti) ei kahjusta teisi.
Kuidas hõlmata XXI sajandi punki? Punk on endiselt nähtav tunnetuse ja kreedona. Tänavapildis ja subkultuurina ei torka punk enam nii jõuliselt silma ja vaevalt kedagi enam šokeerib oranži harjaga tüüp tänaval, aga "punk" kujundina, meelsusena, omadussõnana, ventiilina on kasvanud ühiskonna sisse ja väljendub kunstis, kirjanduses, tolerantsuses, isegi arvamusartiklites. Mitmed piirid on pungi abil avardunud. Pungist on saanud ka ametliku kultuuri osa, seda tunnustatakse muusika ja kunsti kõrval ka kirjandusena: mullu sai Mait Vaik 2016. aasta proosapreemia kahtlemata punktunnetusega teose eest, tänavu on nomineeritud Freddy. Punklaulupidu on viinud liikumise suisa rahvapeo mõõtmeisse, mis paljudele originaalpunkaritele ei sobi.
Punk otsib alati tõde, aga tõde on element, mida ei saa kätte. Kohe, kui saad ta kätte ja loobud tõeotsingutest, istud dogma otsas. See on üks põhilisi inetusi, mille vastu punk on. Nii kui defineerid pungi ära, pole see enam punk. Punk on stiihia, punk on panetunud kodanikele alati üllatus.
Punk on elu mahl. Noorena peab mässama. Endale tuleb ruumi teha. Vanana pole vaja enam perutada, aga ei ole mõtet ka täielikku saepuru hakata suust välja ajama, tuleb säilitada teatud teravus. Üldiselt valitsevad meie saja-aastast vabariiki tõsidus, edukultus ja kohutav asjalikkus. Kuna ora on perses, siis keeravad kõik ümberringi räigelt kruvi… Siis me solvume, läheme põlema.
Vahel küsitakse meedias mõnelt pungi esindajalt: aga mille nimel teil praegusel ajal enam võidelda on? Vabadus on ju käes. Nõukogude Liit on puru. Enam ei võta miilits välimuse pärast kinni. Vabalt saab laval punkrokkida. Meil on sõnavabadus (igaüks võib kommentaariumides kõike vihata).
Punk on vastu. Punk on kivistunud tobedate hoiakute vastu. Liigse tõsiduse vastu. Bürokraatia vastu. Robotkeeles rääkimise (nõukakantseliidi ja uusdebiilse excellism’i segu) vastu. Jäiga ebainimliku suhtumise vastu üksteisesse. Ühese topeltmoraali vastu. Ksenofoobia vastu. Läbipõlemise vastu. Ületöötamise vastu – meil on vaja süveneda. Aju sandistavate reklaamide ja töllakate teleseriaalide vastu. Arutu tarbimise ja leiblikultuste vastu. Arguse ja silmakirjalikkuse vastu. Nõrgematele liigategemise vastu. Mõttetu gurmaanitsemise vastu. Aga mitte liiga palju kõige vastu, muidu jookseme tupikusse ja see on see, mida punk ei taha, sest punk on vabadus. Punk on eelkõige poolt, sest kõike võib teha, mis ei kahjusta (eriti) teisi.
Kas punk on ainult vastu? Ei ole. Punk on eelkõige elurõõm, mitte niivõrd viha. Kui ei lasta elust rõõmu tunda, siis see tekitab loomulikult viha. Siis punkarid seda ka väljendavad. Nimetatakse ka protestiks. Teine tähtis faktor on õiglusjanu. Mis on punkaritel sageli (vähemalt oma arust) ilgelt hästi arenenud. Muidugi on punkarid seejuures eelkõige egoistid, täpselt nagu kõik teisedki inimesed. Paljud Eesti punkarid on vanemaks saades ühiskonda sulandunud ja enam nii abstraktselt ei mõtle.
Punk on isiklik asi. Kohe, kui öelda, et see on punk, ei ole see enam punk, kaob see kättesaamatu, õnnis, romantiline, mäslev, elav, nurjatu, tõpralik, püüdmatu, rõõmus ollus õhust ja pungisäde silmist.
Punk on üks silmapilk.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Sirp