Kodumaise punkmuusika ajalugu on rikkalik ja kirju. Vürst Peeter Volkonski ja Propeller, Villu Tamme ja J.M.K.E., Ivo Uukkivi ja Velikije Luki, Tõnu Trubetsky ja Vennaskond, Freddy Grenzmann ja Psychoterror. Laiemale avalikkusele on neli esimest nime küllap kergemini äratuntavad, esmalt on valminud täispikk dokumentaalfilm aga just viimasest, karismaatilisest ja ainulaadsest pungiikoon Freddyst.

Oma Freddy-lugusid on küllap rääkida paljudel. Ka siinkirjutaja silme ette värvuvad noore punkarihakatisena pealt nähtud hetked, mil maani täis Freddy Vennaskonna kontserdi ajal Kuku klubi hiigelsuurt kõlarit kallistas, kõrv õndsal ilmel vastu seda surutud. Chungin & The Strap-On Faggotsi laulja Indrek Spungin [tuntud ka sooloaristina ja gruppidest St Cheatersburg ja Rebel Angel – toim] ja seni pigem operaatorina toimetanud Taavi Arus on mitme aasta jooksul kokku kogunud hulga seiku Freddy elust ja seadnud need segamini Psychoterrori kolmanda aastakümne lõppsirget vältava karjääri looga.

Olgu kohe öeldud, et ammendavat Eesti pungi antoloogiat ega isegi detailset Psychoterrori ajalugu siit oodata ei maksa. Ka klassikalise eluloofilmi tegemine, kus käiakse läbi keskse kangelase lapsepõlved-koolid-pered, pole olnud Spungini-Aruse esmane prioriteet. Pigem peegeldab filmi vorm peategelast ennast – lipp lipi peal, lapp lapi peal, killuke siit, killuke sealt. Läbi intervjuude ja muude katkete astub vaataja ette vaat et paar tosinat erinevat Freddyt. Eks katsu siis täpselt aru saada, mis mehe mõtetes ja hinges parasjagu toimub, kui lähemad sõbradki selle selgitamisel hätta jäävad.

Olenevalt, mida oodata, võib selline kergelt heitlik vorm mõjuda nii "Enam kui elu" nõrkuse kui ka tugevusena. Animatsioon tuleb ja läheb, paiguti segunevad minevik ja olevik, vahetult kaamera ette jäänu ning planeeritult linti loetud read. Kui palju Freddyst tegelikult teada saab ja mis kõik veel varju jääb, pole päris kindel, ka laiemat konteksti siin-seal napib. Ühe erakordselt värvika tegelasena elu näitelaval on ta aga kahtlemata intrigeeriv. Enamasti ootamatu, alati kontrollimatu, voogab temast mingit säärast intensiivsust ja energiat, mis vist ei jätagi päris külmaks või millest pole võimalik külmaks jätvat filmi teha.

Freddy seiklustes on muidugi üksjagu poleemilist, mille kohta võiks edasi mõtiskleda. Arvestades kas või alkoholi katastroofilist mõju Eesti ühiskonnale ja inimestevahelistele suhtele, on paiguti pisut ebamugav tema töllerdamistele kaasa elada. Eks nendi ka kaaslased, et olenevalt kainusastmest ja meeleolust võib tegemist olla meeldiva sõbra või tüütu segajaga. "Enam kui elu" pole selles osas moraalselt hinnanguline ja küllap parem ongi, seda enam jääb vaataja otsustada.

Olgu kuidas päriselus sellise inimesega hakkama saamisega on, filmile lisavad kõik need kontrastid ainult huviväärsust. Kõigi rajude kontsertsalvestuste ja valju muusika kõrval jäävad meelde tüüned kaadrid metsa vahel vihtasid meisterdavast või Hasso Krulliga punkluule üle arutlevast Freddyst.

"Enam kui elu" on ennekõike neile, kel on huvi Eesti pungi vastu ning mõningased taustateadmised juba olemas, ent peljata ei tasuks ka ülejäänutel. Narratiivina pole film oma kaootilisuses kindlasti laitmatu, aga energiat ja värvikat materjali jagub. Loodetavasti pole see kaugeltki viimane omalaadne dokumentaalfilm Eesti pungist. Õigupoolest jõuab Peeter Volkonski lugu "Viimane vürst" vaataja ette juba selle aasta sügisel.