Arvustus. Toomas Raudami unenäoline maailm

Uus raamat
Toomas Raudam
"Aeg, mis oli 1. 11 lugu"
Eesti Keele Sihtasutus
216 lk
"Mitte miski ei ole siin tavaline," teatab Toomas Raudami uue novellikogu "Aeg, mis oli 1" tagakaas. See pole hoiatus, kuigi võib nii mõjuda, vaid sedastus, mida saab tegelikult laiendada kogu Raudami loomingule. "Aeg, mis oli 1" on järjekordne rännak ühes eesti kirjanduse iseäralikumas omailmas, kus näilise endassesuletuse varjus üritatakse üksikus universaalset tabada.
See on maailm, kus ebanormaalsus on norm ja nihestus asjade loomulik olek, kus kõik on justkui tuttav ja ometi võõras, võõristust tekitav. Raudami tekstidel on nii palju ühist kunstnik Juss Piho maalidega, mille reprod raamatut ehivad (või õigemini ehiksid, kui nende trükikvaliteet pisutki parem oleks) ja millele on pühendatud kogumiku viimane pala "Pime nägija".
Raudam alustab seda mõlgutusega Leonardo da Vincist, keda vaevanud terve elu küsimus, miks on taevas sinine ning jätkab: "Ühe Erwin Panofsky .. kuulsa ütluse järgi .. ei tekita tänaval mööduja meis mingit küsimust, vajadust tema nagu taeva kohta midagi teada saada. Vajadus tekib siis, kui mees tõstab kaabu. Kaabu tõstmine on taeva sinine. [---] Juss Piho pildid on kõik sellised. Pole pilti, kus ei tõsteta kaabut. Kaabut tõstavad isegi kaktused. Peab olema .. mingi liigutus, mingi liikumine, mis pole tavaline, mingi ese, mis ei kuulu mitte just ilmtingimata pildil kujutatud tegevuse või seiskumise juurde .. . Need kummastavad detailid võiksid olla sürrealistlikud, kuid samas on nad niisama kodused kui tolmulapp või laelühter või punase varrega pürst pliidi ees. Neis pole midagi eriskummalist. Kohe on aru saada, mis on mis" (lk 209–210).
Raudami juttudes tõstetakse samuti kaabut ja nagu Piho maalidel, pole see, mis koos kujundliku kaabuga lugeja kulmud kerkima paneb, siingi mitte mõni imeelukas, vaid kirjandusliku kõverpeegli ette asetatud tavaline ese või isik. Kord on selleks ellu ärganud sammumõõtja ("Sammumõõtja"), siis iseteadlik pintsak ("Pintsak"), kord varje mõõtvad kaksikud ("Julm lugu"), siis jälle mees, keda pöörane mõttetulv kontrollimatult higistama ajab ("Higi"). Tulemuseks on mitte niivõrd fantastilised, kuivõrd unenäolised, täpsemalt unenäoloogikat järgivad ehk tavaloogikat eiravad ja oma sisemisele seaduspärale toetuvad lood.
Sarnaselt unenägudele pole Raudami tekste võimalik lõpuni lahti seletada, kuigi rikkalik kujude ja kujundite galerii sellele ahvatleb. Ületõlgendamise eest hoiatab autor isegi, täheldades Piho loomingu üle mõtiskledes: "Kujund ei taandu kunagi mingile ühele elemendile või isegi teemale, vaid on alati ja ilmtingimata rohkem, enam. Ja see kehtib nii kunstis kui ka kirjanduses, pildis ja loos" (lk 212). Lisaks seisneb ju osaliselt just teatavas äraseletamatuses, tekstuaalses hämaruses Raudami juttude mõjujõud, tema loomingu võlu.
Tema mis tahes teksti "peamine sõnum ei peitu mitte ideede ega ka süžee tasandil, vaid pigem .. kirjutamises endas",* oma sise- ja välisilma pidevas (kõver)peegeldamises, mille käigus toimuvate välgatuste valgusvihus paljastuvad õnnestumise korral (ja juhtub harva, et Raudam ebaõnnestub) nendesamade maailmade toimismehhanismid. Taas on paslik kirjaniku enda sõnu kasutades tõmmata paralleele Piho maalidega: "Piho loomingu mõtestamisel on võtme- ja võlusõnaks Looming ise. Eneseküllane looming, mis väidab nii enda poolt kui enda vastu, valetab värvides ja värvidega ning vihjab monokroomsele tõele. Ning mis kõige tähtsam – küsib lakkamatult, uudishimulikult, vahel rõõmsalt, vahel isegi traagiliselt. Nii enda, teiste kui ka sinise ja kaabu kohta" (lk 213–214).
Nii Piho kui Raudami loomingut kannustab soov inimese ja maailma olemusse tungida või vähemalt elu pealispinna alla piiluda. Ebamugavus, mis Raudami novelle lugedes (aga ka Piho maale vaadates) tekib, sunnib lugejat (vaatajat) selle põhjuseid otsima ning pinna alt, vahel suisa inimese seest välja tulevale otsa vaatama ja nähtu üle järele mõtlema, olgugi et järelduste kui selliste tegemine näikse toimuvat enamasti poolteadlikult, ehk isegi alateadvuses.
Lõpetuseks pisut Raudami äärmiselt poeetilist keelest. "Aeg, mis oli 1" rabab raudamlikult omapäraste, ent tunnetuslikult väga tabavate võrdlustega, mis on omaette naudingu allikaks. Olgu toodud mõned näited: "peopesa kahvatu nagu varjuline tagahoov, kus ripub kirju pesu ja karjub kukk" (lk 34), "Ei oli lühike ja kategooriline, jaa seevastu lai nagu lagendik" (lk 104), "Ma ei õmmelnud riiet, vaid nahka. Sooja nahka, mille all oli soe ihu. Lõikasin sealt tükke, sobitasin neid kaenlaalusega, mis oli külm nagu kelder, kus elas kääbus" (lk 142), "Käsi oli soe nagu köiesõlm, kust on just äsja välja võetud poodu kael" (lk 206).
Toomas Raudamit tasub lugeda kaasneva pingutuse kiuste ning just selle tõttu. See rikastab. Et kõiki rikkusi alati sõnadesse panna ei õnnestu, pole tingimata halb. Vastupidi, Raudam tuletab meelde, et tunnetus võib kirjandusteose mõtestamisel olla sama oluline, vahel tähtsamgi kui teadmine ning seeläbi saadav lugemiselamus oma tooruses tavalisest märgatavalt võimsam olla.
* Kaarel Veskis "Toomas Raudami proosa struktuuridünaamika põhijooni". – Keel ja Kirjandus 2004, nr 2, lk 110.
Toimetaja: Valner Valme