Arvustus. Maitsemoos mende ({{commentsTotal}})

Jaan Malin
Jaan Malin Autor/allikas: PM/Scanpix

Uus raamat

Jaan Malin

"Maa ja ilm. Romaan I"

;paranoia 2015

158 lk



Näivalt on Malini "Maa ja ilm" vaid vimka, kirjanduslik koerustükk, milliseid on tehtud nii meil kui mujal, tegelikult aga, nii nagu mina seda tajun, on teose teravik suunatud kõige selle pihta või isegi vastu, mis on meie keeles – nii räägitavas kui mõeldavas – tavalist ja endastmõistetavat. Kartke seda teost, telediktorid, ajakirjanikud, reklaamigurud, mitmesugustele instrumentidele, külmkappidele, arvutitele, tolmuimejatele, ravimitele jms kasutusjuhendite koostajad! Eriti peaksid "Maad ja ilma" ja mõistagi Malinit (kelle nimes peidus ka raamatu nimi) pelgama poliitikud, kelle foorumjoviaalsed "olgem ausad" tähendavad alati tülgastavat valetamist.

Raamatu ees on autor öelnud: "Semantika? Ta oli väljamaal esinedes nii sageli ilma semantikata hakkama saanud – miks mitte nüüdki?" (Lk 7)

See ei saa küll kuidagi nii olla. Sest kui ta seal kellegagi samas või sarnases keeles rääkis, kui raamat kirja on pandud või ka lihtsalt niisama kätega vehkis, nagu tumm leilis, siis oli arusaamine ikkagi rohkem või vähem olemas, sest inimene on tõlgitsusmasin, mis ka surnumaskist märke välja loeb. Väga hästi on näha, kui inimene räägib üht, aga mõtleb teist. Peab pime olema, et seda mitte märgata. "Olgem ausad."

Mille muu kui mitte Joyce´i "Finnegans Wake´iga" Malini "Maad ja ilma" võrrelda. Joyce´i selle teose puhul, mis ju näivalt sama mittekeelne, olen alati arvanud, et kui teos mõnest sobivast arvutiprogrammist läbi lasta, ülesandega vabaneda mitmekihilisusest ning paljastada palimpsesti taga kumav algtekst, siis oleks tulemus lihtne ning seisaks lugeja ees vast liigagi alasti. Selgituseks toon ühe meelde jäänud fraasi.

Joyce´i jaoks kõlas venekeelne "Moi malenki maltshik" inglise keeles nagu "My melancholy male chick" ning ta otsustas selle teksti sisse panna. Samasuguseid kõlalisi kajamisi leidub ohtralt ka Malinil. Enamusel juhtudel leiab aset teksti rikastumine. Ehk siis "väiksest poisist" saab "kurb kukehakatis". See aga haakus hästi kogu ülejäänud kontekstiga, meheks saamise ja muuks muutumiste rikkaliku paletiga. Lõppkokkuvõttes viis taoline re-re-rekombineerumine välja selleni, et kõik sobis kõigega ning Joyce võis iga väiksemagi kraaksatuse (vares Pariisi kohvikuterassil) lugeda enda omaks.

Malinil on imetabane oskus sättida sõnu sellisesse järjekorda, mis tunduvad tabavat kirjeldatavat objekti (juhul, kui selline on olemas) ülitäpselt, kuid kui tahta toda tabatud miskit n-ö oma sõnadega ümber öelda, siis ei tule sellest midagi välja, sest, nagu juba ülal viidatud, tulemus võib olla liiga lihtne. Näiteks lause "Peeter (=Olesk) jõi õlut" on see, mis ta on, "… õluth veedunes sport, kurnevonel protestineon, kadmnnestrilitneve kooper lobesso." (lk 14) on aga midagi märksa enamat, eriti kui sellele järgneb "Tue Tiito, Peeter." (samas).

2012. aastal ilmus Malinil teos "Meile" (Luul, Tartu 2012), kus iga kirjanike liidu liikme kohta oli kirjutatud üks luuletus. Vaevalt, et leidub kirjanikku, kes eitaks enda puhul toda umbes-täpselt märki tabamist tolles toredas teoses.

"Maa ja ilm" räägib lugu, mis kulgeb rahulikult, tõttamata, eesmärgis ja küllap siis ka tabamises kindel olles. Teen selle järelduse kirjavahemärkide põhjal. Kui tekst sõnadest vabastada, jääb järele tavaline eestikeelne märgimuster, kus leidub nii punkte kui komasid, kooloneid ja semikooloneid ning jutu- ja küsimärke. Mis aga pea täiesti puuduvad, on hüüatused! See aga ei saa tähendada muud kui jutustaja sügavat sisemist rahu.

Punktuatsiooni osas on mul mõningaid kahtlusi. Nimelt algavad mõned absatsid väikse tähega, mis mõjub hooletusena, sest valdavas osas ütleb raamatureegel vastupidist. Ja ma ei usu, et looja meeles mõlkus anarhia. Pigem vastupidi, igast sõnast õhkub vastutustundlikku lähenemist, absoluutset sõna-kuulmist.

Ei saa öelda, et Malinil võõrkeelsed sõnatuletised päris puuduksid, näiteks tundus mulle õige mitu korda, nagu jalutaksin Nõmme suusasilla alt läbi ja loeksin sillakaarele söövitatud – vist kuldseid? – sõnu "Mente et manu". Vähemalt esmapilgul tundusid need sõnad Malini lausekonstruktsioonis küllalt tähtsal kohal olevat. Kuid jäägu armetu tõe väljaselgitamine pigem mõne arvutiprogrammi hooleks.

See võis olla läinud sajandi viiekümnendatel. Me käisime õhtuti jõukama naabri juures telerit vaatamas. Lapsed istusid laua all. Soome saate ajal meeldis meile sõnadega mängida. Liitsime kokku kuuldud sõnu ja kihistasime naerda. Mul on meeles:

"Kaksikud jäid mutta kinni, nibiti-nabiti kinni ja pisteti puuri."

Taolist lapsemeelset mängulusti kohtab tihti ka Malinil:

"Masturbaro voi e gaggeldus no äpar-värsasil goel. Lug-lug-lugemie maaaaaal." (lk 26)

"Maa ja ilm" on esimene osa. Jäägem järjeks.  

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: