Toomas Raudam. Kärbes kõnes
Olen oma pikale veniva elu jooksul näinud ja kuulanud küllap tuhandeid kõnesid, aga eranditult alati on nad olnud igavad, kirjutab Toomas Raudam.
Olen oma ajaloolastest sõprade käest uurinud, kas näiteks Pätsi kõnes, kui ta meid venelastele maha müüs ja sellest ka raadios teada andis, oli tunda mingit erilist häälevärinat, aga pole saanud vastust, pigem ei kui jaa. Ega see asja muidugi ei muudaks. Kaup jääb kaubaks ka siis, kui ühel lepingu alla kirjutanul silmad märjad. Dubceki kõnes, kui ta vene vägede tulekule dobroo andis, olla midagi kuulda olnud. Kontrollida ei viitsi, võib olla oli, võib olla polnud. Aga isegi siis, kui ei olnud, oli ikka, ja see mis oli, on ilmne – kõnes polnud kärbest.
Kärbest polnud ka meie oma presidendiaia kõnedes. Ma otse ei kuulanud, sõber helistas, ütles, et kuula. Ma siis kuulasin. Kaljulaid ja Lõbu (pean silmas presidenti ja ETV saatejuhti) on alati mulle meeldinud. Lõbu laubale on nende aastate jooksul, kui mina tal silma peal olen hoidnud (ja ükskord vist ka päriselt näinud) küll rohkem kortse tekkinud, aga see ei kahanda karvavõrdki minu imetlust, armastan nii siledat kui vagudega nahka. Kuid kummalgi laubal pole ma näinud kärbest. Ma ei tea, kuidas nad reageeriksid. Kas ehmataksid? Ja kui ehmataksid, siis kuidas? Kas rehmaksid käega? Või puhuksid huultega puhh-puhh ja kärbes lendaks minema.
Võib isegi juhtuda, et kärbes jääb peale, teda ei lõigata välja isegi siis, kui Kaljulaid kiljatab ja Lõbu jookseb "Ringvaate" stuudiost välja. Või hoopis jookseb kohale Margus Saar, käes kärbsepiits, ja teeb kärbsele tuule alla. Ei, maha lööma ta tülikat putukat kindlasti ei hakka, selleks on isegi (mõtlemis)kurdudega nahk liiga väärtuslik. Saateajast rääkimata, kes selle kinni maksab, ikka meie, maksumaksjad, noored ja vanad, naised ja mehed, looted ja veel eostamata mehemõtted.
Minu jaoks on kärbes tõe kriteerium. Olen näinud tuhandeid kõnesid. Mul on see eelis. Olen vana, vanem kui keskmine Eesti intellektuaal või Kohtla-Järve kaevur. Esimeses olen kindel, teises mitte nii väga. Ma nägin Brežnevit ja Hrustsovi. Isegi Castrot nägin. Ta pidas kolm tundi järjest Moskvas Punasel väljakul habeme lehvides kõnet ja see oli ka põhjus, miks ükski kärbes tema näost platsdarmi ei teinud. Ei näinud, kuidas Nikita kinga vastu ÜRO kõnepulti peksis, aga kärbest seal olla ei saanud, see on loogiline. Brežnevi peale kärbsed lihtsalt halastasid, nägid ära, et mees teeb oma tööd nii kuidas jõuab, miks peaksime me teda segama või tema üle irvitama, neid leidub ilma meietagi miljoneid.
Ma ei tea, mida teeks kärbes Sveta Grigorjevi näol. Võtaks vist valveseisu. Sest asi on tõsine. Ja läheb veel tõsisemaks, kui teda, Eestit, naeru või muigega ei praavita. Kärbes, teadagi, ju naeruhammas. Aga ta võib ka põske pugeda, suhu ronida, kui hommikul norinal magad, sest uni on hea, ja kärbes on kärme seda ära kasutada. Minuga Paide kodus mõnikord nii juhtus. Neelasin all. Sülitasin välja. Kord nii, kord naa. Sveta kohta ei tea öelda, võimalik, et meil on piir vahel ja piiril seisab piirivalvur, Lukas nimeks ja räägib, mis isa ütleb ja maa käsib.
Mikk Pärnitsa näol ei maanduks ükski kärbes, isegi mitte porilane, kes elab prügikastis ja õgib valimatult kõike, mis ette juhtub ja mäda välja ajab, isegi iseendast ei ütle ära. Kõik kärbsed on kõrgelt haritud, loevad Kafkat ja Kalle Kasemaa tõlkeid, armastavad laulu ja pidusid, neid on seal paksult koos, on nii omi kui võõraid, isegi venelasi ja juute leidub.
Seda, kuidas peaks välja nägema kärbse ja inimese omavaheline suhtlus, teadis Samuel Beckett. Ta ütles:
"Käed liiguvad? Käsi. Sõrmed kokku ja lahti. Raske õigustada. Tõstetud kärbse peletamiseks. Aga kärbseid ju pole. Miks mitte lasta olla. Kiusatus on suur. Ja saagu kärbes. Ärapeletamiseks. Elus kärbes peab teda surnuks. Teadlik oma veast, uurib uuesti. Milline seltsiline temast saaks! Elav kärbes, kes eksib, pidades teda surnuks. Aga ei. Ta ei aja kärbest ära." (Samuel Beckett, "Eikuidagi edasi")
Nonii. Ma saan aru, et asi läheb liiga keeruliseks. Ei ole enam lehelugu. Paneb mõtlema. Aga lehelugu polnud ka ERR-is ilmunud Eero Epneri "Preemiad, kõned, kleidis mees ja besee", mis kandis mingis variandis alapealkirja essee, aga oli arvamuslooks tembeldatud. Kui seda tagurpidi tagasi lugeda ja püüda olnut restaureerida, siis see ei õnnestu. Ei ole Kaljulaidi, ei ole Grigorjevat, isegi Pärnitsat mitte. Miks? Kas sellepärast, et selle kohal ei lenda ükski kärbes või et neid on seal liiga palju, seda ma ei ütle. Ei tea, ei oska.
Üht tean ma kindlalt. Ainuke kõne, mida ma oma elus olen kuulnud ja kogenud ning kus oli ka kärbes, oli üks Obama kõne. Kärbes lendas tema kuuevarrukale, ütlen ettevaatlikult, ei mäleta täpselt, kuhu. Mäletan, et ta püüdis kärbse kinni, katki ei muljunud, viskas Valge Maja luksusvaibale, kus too jalgu siputama jäi, kaamera vappus operaatori naerust.
Kuidas saab olla, et Valges Majas on kärbsed? Nii olevat sarnases olukorras öelnud Trump.
"Poor fellow," ütles Obama ja jätkas pooleli olevat vestlust.
Nii nagu Beckett soovitas – ära aja kärbest minema – Ameerika president küll ei teinud, kuid sellest hoolimata on selles žestis nii palju inimlikkust, et ma ei saa muidu kui pean teda armastama.
Kahju, et roosiaias kärbseid ei olnud.
Toimetaja: Kaspar Viilup