Arvustus. Maughami kümne tähega kirjandustaevas ({{commentsTotal}})

W. Somerset Maugham
W. Somerset Maugham Autor/allikas: Carl Van Vechten

Uus raamat
W. Somerset Maugham
"Kümme romaani ja nende autorid"
Tõlkinud Mare Lepik
Kirjastus Canopus

 

Olen juba õige mitmel korral puutunud kokku nähtusega, mida võiks nimetada kiindumuseks, personaalseks puuteks või pühendumuseks ja selle tagajärjel sündinud uue objektiga meie kultuurimaastikul, mis ilma isikliku initsiatiivita oleks jäänud unustusse. See kehtib nii isiklikumas plaanis, mida ma ei pea siinkohal sobivaks avada, kui ka üldisemalt, täpsemalt mõnede tõlgete puhul, kus ümberpanija armastus on olnud ilmne. Tundsin seda Berdjajevi tõlkeid lugedes (Hillar Künnapas, Ants Paikre), tajusin Lev Võgotskit (Enn Siimer, Peeter Tulviste) käes hoides. Samasugune tunne valdas mind ka Baeri autobiograafia puhul (Anti Lääts). Nüüd on jälle põhjust rõõmu tunda, sest ilmunud on William Somerset Maughami "Kümme romaani ja nende autorid“ eestindus. Ja tõsta esile ühe järjekordse tõsiuskliku – ilma igasuguse irooniata – misjonäri Tõnu Lemberi nime. Heledat taevatähte tähistava nimega kirjastus Canopus on Lemberi juhtimisel hakkama saanud tõelise vägiteoga, andes kümnekonna aasta vältel välja pea terve Maughami loomingu!

Minu lemmikkirjanike hulka Maugham ei kuulu ming kui ma teeksin nimekirja oma kümnest, siis tõenäoliselt, nagu ka Maughamil, leiaks nii mõnegi neist – Kafka, Prousti, Nabobovi – "saja paljulugenud ja piisava kultuuritaustaga isiku analoogilisest loetelust.“ Aga ma arvan – ja loodan – et suudan ütelda midagi, mis pole liiga erapoolik tema viimase eesti keeles ilmunud teose kohta.

Mängleva kergusega seostab Maugham kirjaniku eraelu ja loomingu. Kõik esimeses isikus kirjutatud romaanid on maha kirjutatud autori enda elust. Ning niipea kui tegelase, näiteks Dickensi "David Copperfieldi" nimitegelase puhul tekib kahtlus, kas pole ta mitte liiga kergeusklik ning sellest johtuvalt tema käitumine mõnedes stseenides ebausutav, on selles süüdi autor, kes pole suutnud iseennast fiktsiooni usutaval moel sisse sulatada: "Kummaline, et Davidi looja ei andnud talle kaasa mitte midagi oma hoogsusest, elurõõmust ja ülevoolavast andest" (lk 171).

Kuid kas saanuks hoogne ja elurõõmus poiss tekitada kaastunnet? Võib-olla oli just see kirjaniku intuitiivne eesmärk? Maugham aga paraku selle peale ei tule ja nii jääbki David Copperfield "raamatu kõige ebahuvitavamaks tegelaseks“, samas Maugham "ei suuda end sundida uskuma, et lõpuks sai temast edukas kirjanik, nagu meile temast jutustatakse." Tegelikult on taoline väide vähemalt sama naiivne kui Davidi iseloomgi. Kohe tekib küsimus, miks pidi David kirjutama oma autori teoseid. Võib-olla on ka muid viise, kuidas saada edukaks? Või lihtsalt kirjanikuks?

Paralleelmaailmade ühtimist ei saa tõsimeelselt uskuda isegi sellise teose nagu Prousti "Kaotatud aegade" puhul, kus kirjanikuks saamine ja teose sünnitamine on ainus siht. Kuivõrd kõik kipub kokkuvõttes sõltuma maitsest ehk prillidest, mida tuleb erinevate teoste lugemisel ette panna, nagu Maugham ise peatüki lõpul kenasti kirjutab, siis kas poleks hoopis õigem fiktsiooni "taevast mängumaad" maisega mitte segi ajada ja viimasest esimesele mitte toetust otsida? Eelnevast peaks ju selge olema, et erinevaid prille ei vaja mitte ainult teosed kui tervikud, vaid et neid peab vahetama suisa ositi, armastust ja vihkamist esile kutsuvate lõikude vahel. Olen siin pigem sama meelt kui Proust, kes igasugust prototüüpsust kategooriliselt eitas ning seda Saint-Beauve´ile ette heitis. Aga ta ei teinud seda mitte sellepärast, et ta ise oma karakterite loomisel elu(s)eeskujudest manti ei võtnud, vaid et talle olid vastuvõetamatud vulgaarsed tõlgendused ja arutud arusaamad.

Maughami raamatu kümnest peategelasest, kirjanikust ja teosest kolm on kirjutatud nii "teistsuguste kavatsustega, et need tuleks täiesti omaette klassi asetada. Sellised romaanid on Moby Dick, Vihurimäe ja Vennad Karamazovid; ja sellised on veel James Joyce´i ja Kafka romaanid" (lk 202).

Nende puhul langevad vähemalt osaliselt ära need väärtused, mida Maugham muidu hindab ning millest esikohal on meelelahutus: "Mõistlik inimene ei võta romaani lugemist kui pingutavat ülesannet. Ta võtab lugemist kui meelelahutust…" (lk 9). Ääremärkuse korras on huvitav mainida, et Maugham loeb meelelahutuslike teoste hulka isegi Sterne´i "Tristram Shandy“, mis lobeda looga harjunud lugejale küll kuidagi mingit naudingut ei tohiks pakkuda; isegi Nabokovile, kes pidas Dostojevskit vulgaarseks ja Thomas Manni puhitatult sotsiaalseks, jäi Sterne kaugeks. Ka "Moby Dickis" on palju sellist, mis meelelahutamist kuidagi ei soosi – pidulik stiil, ülespuhutud dialoog, lehekülgede pikkused ülevaated vaalapüügi ajaloost jms. Maugham, olles eelnevalt soovitanud lugejal taolised kohad vahele jätta, pidades tekstist üle libisemist nii halvaks harjumuseks kui ka andeks, püüab tema jaoks problemaatilistele kohtadele tagajärjetult siiski mingit seletust leida. Sama juhtub ka Flauberti loominguga, konkreetsemalt "Emma Bovaryga“. Stendhali kohta on tal öelda järgmist: "Hoolimata tõsistest puudujääkidest (või just seepärast? – minu lisandus, Toomas Raudam) on "Punane ja must" väga suurepärane raamat ja selle lugemine ainulaadne kogemus“ (lk 115).

Kandes ka ise nn "saturnineeduse" pitserit, laseb Maugham oma sõnal ja pilgul paiguti peatuda ka homoseksuaalsusel kui loometeguril. "Kirjaniku seksuaalsed kalduvused ei puutu tema lugejatesse, senikaua kui need tema tööd ei mõjuta, nagu André Gide´i ja Marcel Prousti puhul; kui aga mõjutavad ja teid pannakse fakti ette, saab selgeks palju, mis enne jäi ebaselgeks või isegi ebausutavaks“ (lk 217).

Maughamist annab päris hea ettekujutuse lõpu eel justkui pooljuhuslikult pillatud laused: "Pärast peo korraldamist, eriti kui külalised on olnud ebatavaliselt silmapaistvad, kui olete viimasegi neist koduteele saatnud ja naasete külalistetuppa, näib inimlikult võttes loomulikuna, et sina ja su naine, kui sul on naine või sinuga koos elav sõber, kui ta sul on, arvustate neid enne voodisse minekut viimast drinki juues."

Siis aga, kõikidele patustele järgmisel leheküljel ninanipsu lastes: "Üldiselt oli see hea pidu; lõpetate oma dringi, kustutate tuled ja lahkute, kumbki oma magamistuppa.“ (minu rõhutus, Toomas Raudam)
 
Nende sõnadega on paslik ka käesolev kirjutis lõpetada. Hea raamat oli. Head und.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: