Lolli tegin, et Mudlumi raamatu arvustada võtsin. Mida öelda, kui raamat on hea? Väga hea? No mine õige…

Aga ei saa ma ju raamatut tagasi saata. Ükskord saatsin, aga siis oli tegu grafomaaniaga, pealegi veel sellisega, mis paistis välja muudmoodi ütlemise oskusega, nii et ma ei saanud enam aru, kus ma viibin ja kas ikka peldikusse pääsen, peaks mul raamatu mõnes toas häda peale tulema. Pealegi oli raamatut ikka õige mitu aastat kirjutatud, kuidas ma siis ütlen, et ei kõlba kuskile. Õnneks leidus keegi, kes julges ja oskas ja teos ei jäänud retseptsioonita. Kasutan siin Mudlumi eelissõna, millest ta Sirbis (3.11.2016) rääkis, ka vastuvõtul poleks viga, kui vaid haiglas samuti vastuvõtt poleks, aga võib olla just see ongi õige, nii oled ühel hoobil haigete kirjanike ja kriitikute hulka vastu võetud. Ilma retseptsioonita raamat on null-raamat, Tuglas on kuskil seda maininud. Ja kurb on tal ka. Vaid ühes pole ma Mudlumiga päri. Ükski arvamus, olgu ta nii subjektiivne ja subtiilne kui tahes, on väljendatu ja välja öelduna ka absoluutne tõde, milles loodad veenda ka teisi – just nii õige! – ja parandada maailma. Või muidu poleks olnud mõtet sellega välja tulla. Pelk arvamus on sisutühi mõiste.

Kui mul oleks mingi kindel filosoofiline vaatepunkt või veendumus, oleks mul kergem Mudlumiga maha saada ja tema vastuvõtt haigemajja oleks siis põnevam kui tavaline retseptsioon. See käiks nii, et Mudlumit ei oleks huvitav lugeda mitte tema enda pärast, vaid et minu vaimne tuletorn oleks nii kõrge ja kirgas, et sealt langeks mingi valguslaik ka Mudlumile. Ja ma ei pane pada. Kui Maurice Blanchot teistest autoritest ja raamatutest kirjutas, siis oli see täiesti ilma kriitikata, puudutades ainult probleeme, mida loetu temas tekitas. Olen ka ise selle poole püüelnud ja selle nimel palju lugenud. Kaugele pole kahjuks jõudnud.

Minuga on lihtne. Kui raamat mulle meeldib, siis peab seal olema temperatuur. Külma teost ma üldjuhul ei armasta; ainus erand on Kafka. Nagu ka külma tuba. Sooja raamatut külmas toas lugedes võib juhtuda, et tuba läheb soojaks. Liiga soe ei ole ükski raamat. Sooja raamatut soojas toas lugedes ei lähe tuba liiga soojaks, vaid jääb parajaks. Panen nüüd järgemööda, peatükk peatüki kaupa kirja kõik temperatuurid, mida Mudlumi juures tundsin.

1. Närviline inimene. 18.
2. Labürint. 18, 2.
3. Etüüd viie naise ja lestakalaga. 19, 4.
4. Archibaldi uni. 18, 1
5. Majaehitaja. 18,3.
6. Agaape kummardus. 20.
7. Õuduse allikad. 18.
8. Linnu silmad. 20.
9. Naiste saun. 19.
10. Kuradi kodu. 18, 9.
11. Ilma alguseta, ilma lõputa. 19, 2.
12. Antropomorf. 19, 5.
13. Saippua-kauppias. 18.

Kraadid on kõik tselsiused. "Linnu silmi" võinuks ka reaumuurides mõõta, nii oleks saanud mõista anda, et lugu on pealkirjaks õigesti valitud. Aga see oleks teistele lugudele liiga teinud; mul on meeles üks armas réaumur-kraadiklaas, rippus peldikuukse kõrval, oli pruun, oli pisike ja keegi ei teadnud, mida ja kuidas sellega mõõta, vanaisa olla selle Pariisist toonud… Lisakraade said need lood, kus oli sisse toodud ka teisi tegelasi peale minajutustaja.

Komakohad on lisatud vaid seetõttu, et ka huumor on mu meelest (kuis küll vältida mina-värdja erinevaid, keelde sulatatud vorme?) plusspunkt, ilma milleta ei tahaks lugeda ühtki lugu. Et neid iga loo järel ei seisa, on tingitud vaid sellest, et nii sain märku anda sellest, et püsisoojus pole soovitatav ning et kirjandus on nagu börs, kus kõikumine on seadus ja iga päev lõpeb naerusuise käteplaginaga ja on tunne, et kõik on hullud

Minuga on lihtne. Pruugib mul teoses kordki kohata sõna "üksi", kui ma heldin. Näiteks:
"Teivashüppaja oli staadionil üksi." "Üksi" asemel loen mina mõistagi "ihuüksi", karvad seljal lähevad püsti nagu Tanja Mihhailoval "Su nägu kõlab tuttavalt" saates ja loen raamatu lõpuni ja andestan kõik vead, mida seal näen (ka selle, kui ei jõua õigel ajal peldikusse), sest tean, et kuskil on peidus ihu – värisev, lõdisev…

Toda teivashüppajahirmu "Linnu silmades" kindlasti pole. Üksi(ndus) on läbiv teema. Või kui tahta end tahtlikult trafaretselt väljendada, siis manaks esile punase joone ja see joon pole selline, mida üks mu sõber (ta oli kunstnik) lapsena ütlust kuuldes raamatutest taga otsima hakkas ega leidnud…

"Vähemalt oma viimase sammu teed sa käsikäes teisega. Sa pole üksi." (lk 164)

Sellega võiks lõpetada. Aga ei saa. Üks asi on veel jäänud. Üks teema. Unetus. Unetus on too teine punane pael, mis Mudlumis (pigem vist -l?) otsimatagi silma kargab. Tervikuna on sellele pühendatud esilugu "Närviline inimene". Pudemeid, suuremaid tükke leidub mujalgi. Kui keegi ei saa magada, siis kõige muu kõrval on küllaltki tõenäoline, et tema või mõni tema mutatsioon on kirjanik, laiemalt loomeinimene. Seks puhuks on paslik kohale kutsuda unetuse kroonprints Kafka. Tema jaoks pole unetus kirjutamist segav tegur. Otse vastupidi, unetuseta ei kujuta Kafka kirjutamist üldse ette. "Võib-olla on ka teisi kirjutamise vorme, aga tean vaid seda üht; öösel, kui hirm ei lase magada, vaid seda ma tunnen." (Franz Kafka kirjast Max Brodile, 1922). Kas kirjutamisega või ilma, igal juhul on unetus haigus ning kahjustab tervist, mis Kafka puhul on ilmselge. Kafka looming on ajukoore ärritusest tekkinud ja tekitatud unetuse metafoor.

Huvitav on mainida, et Kafka enda tegelased ei kannata ei unetuse ega peavalude all; tõsi, sageli on nad ilma igasuguse põhjenduseta väsinud ning iga hetk justkui jalalt unne vajuvad, kuid see ei tohiks olla sama mis öine ärkvelolek (nagu ka Proustil). Mida ma sellega öelda tahan, on see, et Kafka kõrval oleme me kõik oma kurtmiste ja literatuurse lobaga köki-möki. Ja selle üle on põhjust rõõmu tunda, mitte kurvastada.