Arvustus. Mööda mahedaid laaste
Uus raamat
Ivar Sild
"Näita mulle päikest"
LauaPealne
60 lk.
Et tegu on Ivari kolmeteistkümnenda raamatuga, oli kohe selge, et tuleb igasugu segadust. Värisevi käsi pani luuletai minu, karmi ja ebaõiglase arvustai tarbeks raamatu kõrvale ja, kartes isiklikku kohtumist, usaldas selle ühe jalaväelane reservis auastmes isiku kätesse.
Kes viis selle koju ja keeras magama.
Mispärast pidi südame asemel raipetükki kandev mina läbi needuse poeedi peale röökima: ei huvita, kuidas tekst minuni jõuab, aega on pool tundi, muidu teen lugemata maha!
Laulik puhkes nutma ja pani asja maili.
Ma ütlen, nende igasugu värsioperaatoritega teisiti ei saa, udune rahvas.
Arvutist on ikka üsna kehv lugeda.
Isegi head asja.
Oleks miski pealkirjapreemia liikvel, võiks juba selle Ivarile ära anda. Kasvõi ühe õlle näol. No kaunis on. Tegelikult on lahe mõelda näiteks miskist raamatust, mis on otsata halb, no nii halb, et anna olla, näiteks naisõiguslik hoiatusromaan, aga pealkiri on hästi välja kukkunud ja premeeritud.
Sinane ep ole luulekogu, mida kogenud poeedilt oodanuks. Ivar ise nimetab koostisosi luulaastudeks, Urr nüüd teab, kas paneb kokku luule ja laastu või siis tekitab elavama kujutlusvõimega kodanikus kohe ette mõningase valutunde.
Paljalt sõna laast tarvitamise eest võiks Ivarile kah ühe õlle teha. Kardetavasti paljud, isegi ennast kirjanikeks nimetavad isikud, ei teagi, et selline vorm ülepea olemas on. Üks jutt puha. Laast on – vaat, ostke see raamat ja saategi aimu kätte. Niisugune lühike sõnavälgatus, mis võib pika loo ära rääkida.
Ivar siin pooleldi jutustab omaenese elulugu, mis on kirju ja vaevusi täis, nagu õigel luuletajal peabki olema. Poolenisti märkab lihtviisil maailma. Hästi kaunilt kirja pannes, isegi kui teema on kuri ja kurb. Mitu korda on tal 75 sõnaga ära tehtud lugu, millest grafomaan sodinuks kokku, keeleots suust väljas, Suure Eesti Romaani.
Üritada veel kõvem mees olla ja Ivari raamat 1 (ühe) sõnaga kokku võtta, ma kasutaks – mahe. Siin on rõõmsat, siin on kurba ja valusat. Siin on läbivaid painajaid. Mõnda võib mõnigi ära tunda ja siis tuleb talle natuke kaasa tunda. Aga kui see lühike teekond, mida see raamat endast kujutab, läbi saab, siis halvem tunne ei ole kindlasti.
Nii et Ivar on teinud tõsiselt vinge ja ilusa asja, mille eest algul mainitud jalaväelane reservis ehk Peeter Helme ka hoiatas.
Peaks talle ikka veel ühe õlle tegema.
Toimetaja: Valner Valme