Mõtlesin – ja ka lubasin autorile – et teen selle luulekogu raevukalt, asjatundmatult ja läbi lugemata lihtsalt maha.

Toetavad tsitaadid ju kodanik Männikese lugudest võtta: "See tuleb sellest, et valitseb üleüldine kirjaoskus," ütles Ilmar süngelt. "Ennevanasti ei saanud igaüks igale poole kirjutada.""

Ja:
""No vaadake mind, ma oleks võinud ju sepp olla või šveitser," ütles Otu. "Nüüd aga hoian pastakat ja teen värsse. Niisugused (kirjutamisele) üles kutsujad tuleks maha lüüa.""

Ja:
""Sa oled mu oma sõber, ma ei ütle su kohta midagi halvasti," ütles kodanik Männike, "aga kui meesterahvas pealt kahekümne viiendat eluaastat veel luuletab, siis tuleb ta arvele võtta.""

Leebevõitu.

Õige olnuks hea vana kantseliit. Sel ajal, kui sammub ja liigub edasi, leiavad igasugused kindla tegevusalata isikud nagu I. Sild aega raisata töörahva higi ja vaevaga väljamenetletud paberit oma "luuletuste" peale. Seeasemel, et igas kodus oleksid George Sorosi kõned kalingurköites, peab mingeid pekiseid poeese nägema raamatupoes. Kus politsei!? Kus ühiskond!? Kus hukkamõist?!

Ivar on tegelikult vahva.

Täiesti teravmeelne meesterahvas, kes ei oiga oma lullades maailmavalu üle, vaid raiub tähelepanekud värssidesse. Minamees ruigasin küll loomakaitsjatele pühendatud lulla peale, näiteks. Poleks Ivar nii uskumatult laisk, võinuks sellest tugeva arvamusartikli saada, teemaks: kui siirad ollakse. Makstakse rohkem kui poeeside eest.

Enesestmõista tuleb tänulik olla läbiva tegelase eest. Kumb Ivari keeles on pekine eesti mees. Ah seda äratundmisrõõmu. Pekine? Pekine. Eesti mees? Ee... ma rohkem setu mees, aga ikka pekine ja igasugu seiklustesse välisriikides on kah satutud. Millistest Ivar lustlikult pajatada võtab. Seilasime, teame. Oleme hullemates olukordades ärganud.

Vahepeal, tõhk, mõtiskleb ka. Langedes pea teotusse ja sündsusetusse. Kes oled Sina, "poeet" Sild, et arutleda kümne käsu üle?! Ah?! Mul on Su kohta andmeid, muuseas! Mm... Sul võib õigus olla.

Et sõimamisest ja mahategemisest vist suurt välja ei tule, kuis ka ei pingutaks, siis märgiks ära Ivari rütmitaju. Iga loll arvab, et suudab vabavärssi teha. Ei ole see nii, et kärbes oli peldikus üksi. Panna luuletus kõlama, tuleb ikka jagada, kui tihti hingatakse, vatsakesed verd edasi kütavad, kuis maks kokku tõmbub. Elamine on rütmitunne, igaühele pole antud tabada. Mõnele "poeedile", näh, on.

Nii et näri mune, Ivar, va pekinägu. Vahvad poeesid Sul.