Oleks siin maal olemas miski tähelepanelikkuse auhind või veel parem -raha, võiks selle kopika Ivarile ängata küll. Nimelt leiab luulekogu vahelt väikse kurbade silmadega paberi, millel punastav toimetaja koogutab vabandada trükivigade pärast.

Kah nüüd vead, sihukesed loetakse näpukateks ja üks neist on pigem õnnelik vääratus. "Põhjakonnapojapojad" on lihtsatest "põhjakonnapoegadest" kõvasti ägedam. Ärge põdege, laia profiiliga luuletaja-toimetaja. Musketäre oli ju tegelikult neli, tuleb meelde?

Luuletus, kus need pojapojad ringi karglevad, lk 26, on kah ilmatu tore. Ausalt, võibolla lihtpoegadega olnuks nõrgemgi.

Ei saa muidugi välistada, et mainitud vikade parantus on kaval trikk. Enesestmõistetavalt, vähemalt tõenäoliselt, kaeb lugeja kohe need vead üle. Tahes, tahtmata, loeb luuletused ka läbi. Neid vigaseid on neli, igaüks erinevat sorti. Sellega on lugejale pakutud mitmesegast, et: küll sa siit midagi ikka leiad, mis sulle meelepärane. Hakkaks ta algusest peale, mine hullu tea, äkki arvab, et ainult nii lähebki edasi ja ütleb päh.

Omavahel, need luuletajad, ma mõtlen päris, mitte teraapilisi, on vaatamata oma udusele olekule tihti kurikavalad tegelased. Pead lõikavad nii, et imesta, miks hoiab pastakat ja teeb värsse, võiks normaalset pisnist teha. Katsuge ise üks luulekogu omakäsi välja anda, see pole teil Rail Baltica, kus raha on nagu putru, aga tähtaegu pole üleüldse.

Ivar on siin kogus ilmutanud klassikuks pürgija kalduvusi. Ehk siis näib olevat sisse pannud, mis aga sahtlipõhjast leidis, luuletused pikema aja peale tehtud. Milles pole kah miskit halba, mõnikord lähevad just need head asjad kaduma või katki. Aga leiad üles, miks mitte taaskasutus, nagu avapaugu pealkiri ütleb.

Pärast vigade ülesleidmist loeti siis ilusti algusest, nagu viks noormees peakski. Oi rõõmu, tuli üsna ruttu tõdeda, poeet, nahk, on riimitegemise ära õppinud. Kus selle ime ots, teadupärast teavad riimist ja rütmist ainult veel mõned inimesed siin maal. Arened, Ivar, arened, kui ka progressiivid peaksid põlastama seda rukkilillepuruks ja järgiandmiseks tagurlikule maailmavaatele.

Edasi lõbusamaks läheb, püsides sobivana mõne mehe, s.t. minu mitte just arenenud luulemaitsele. Luuletus, kus mördiööbik teatab kõhetule kohvikuinimesele, mismoodi talle käru keerab, suisa vaimustab.

No vaat, ongi häda käes. Luulekogu ei saa ega tohigi ju ümber jutustama hakata. Ülepea ei tohi ühtegi raamatut ümber jutustada. Somerset Maughamil oli "Elumõnudes" üks kirjanik, läbini ära pilgatud, oli ta nüüd Alroy Kear või Kilroy Ear, igatahes sedasorti kaabak, kes suurima hea meelega läks kuskile lugejatega trehvamisele rääkima teistest kirjanikest. Kiitvalt, aga miskipärast nende raamatuid enam seal krahvkonnas eriti ei ostetud, sest sisu oli teada.

Mina Ivarile käru keerata ei taha. Sestap – see on lustiline meelelahutus lühemaks sõiduks, ärge juhile ette lugege, hakkab irvitama või mõtlema, siis kaob tähelepanu tee- ja liiklusoludele. Kinkida kõlbab ka, luule kõlbab alati kinkida. Ärge ainult järgmine kord külla minnes imestage, kui selle kemmergust leiate. See on ülim, mis raamatuga võib juhtuda, kullakambrisse jõuavad ainult teada head raamatud, mida annab üle ja üle lugeda.