Tõnis Vilu teine kogu on terviklik meditatsioon, hinnaalanduseta nukruse-, üksildusehümn, mis paigutab lugeja postapokalüptilisse, lagunevasse maailma, et iseendaga silmitsi seista. See on tänavu seni põnevaim luulekogu.

Me elame ajal, kus kirjanduse dominant, rõhu- ja vastutusepunkt asub luules. Proosa on suuresti bisnis, raha- ja lugejanumbrid, au ja kuulsus. Liiga pikk ja paks päälegi. Luulega seda kaasas ei käi, luule on puhas kunst, kui sa just eurolaulutekste ei trei, aga eks neidki peab ju keegi tegema. Miks mitte siis sina või mina.

Luulelt nõutakse ka enamat, oodatakse enamat. Tema võitlusväli ja tegevusala on tohutult suurem. Käisime hiljuti noore Soome luuletaja ja poetry slam’i meistri Jere Vartiaineniga Oulunsalo raamatukogus väiksele vanemale publikule esinemas. Nad kuulasid tähelepanelikult, aga õhtu nael oli meie vardisele (vartti = 15 minti) esinemisele järgnenud pooleteisttunnine loeng ex libris’test.

Pärast linna tagasi sõites arutime seda Jerega – rääkisin klaaspärlimängu hädadest, no päriselt, eks. Ja ta arvas, et muidugi mõtleb suur jagu kenadest kaaskodanikest kaasaegsest luulest just täpselt sama: seegi on mingi mäng, totrus, omaette hobi, lodev-lõbus olemisviis.
Aga ei ole! Nii ma Jerele seletasin: sellest hetkest kui inimkond end kommunikatsiooni, keele kaudu defineeris, hetkes, kui me tsivilisatsioonini jõudsime, on luule, rituaalne-poeetiline keeleline väljendus/inimtõlgendus, -vahendus, olnud me olemise osa.

Luule on meiega alates sellest kohast, kus me hakkasime „meie“ ütlema (ta oli sääl sekund varem). Ja ta on seda ka siis, kui me tõrgume. Noh, ta armastab meid tingimusteta, me ei saa temast lahti, see on nagu mingi ravimatu suguhaigus …
*
Tõnis Vilu Värske Rõhu sarjas ilmunud debüütkogu „Oh seda päikest“ jäi mulle meelde – see oli ilus, nagu keele, näpuga torkimine. Olulistes kohtades. Aga neid kohti/asju ta alles määratles, otsis. Mingis mõttes oli ta rohkem lihtsate asjade, looduse juures kohal kui mõnedki intellektuaalsele mängule või omaenese ängi metaforiseerimisele panustanud noored mehed-poeedid sel hetkel.

Samas, see ei lasknud päriselt läbi paista ta teel, kulgemisel. Sellel, mis tuleb. „ilma“ on oluline luulekogu. Sääraseid ilmub Eestis vähe. See on tervik, olemata konkreetne narratiiv.

Andrus Kasemaa on mind võlunud sääraste asjadega (ma siiamaani kahtlen, kas ta ikka on olemas, sõbrad küll kinnitavad ja vahel vastab ta meilidele, aga ma kardan, et Kasemaa on mingi väljamõeldud luuletaja, kelle kattevarjus paar paremat poeeti me üle parimat nalja teevad, kirjutades tekste, mis narkootikumina kaasa kisuvad).

Veel, see seriaalsus, et tekst on tervik, et see on ühe mõtte-kujundi-maailma lahkamine, see on olemas Hasso Krulli poeemides (ma võin ju neid siin nii nimetada, eks), noh, Pentti Saarikoski, mu suur armastus, töötas sageli nii (nt nood kogumikud, mis ma eestikeelsesse väljaandesse tõlkisin). Jack Kerouac’i luule on sageli nagu üks kulg. Kaur Riismaa viimased kogud kipuvad sääraseks muutuma. Riismaad näen ma liiga lähedalt, ma ei saa teda te rõõmuks analüüsida, ma ei oska ta luuletuste kohta muud öelda, kui et need on mulle väga olulised. Ja Kaur ise ka, kuigi teinekord lööme üksteisel ninad rulli, silmad siniseks ja jalad alt.
*
Vilu lisab köömneks-pipraks-pidemeks teatava formalismi (ma kujutan ette, et Toomas Liivi silma oleks see särama võtnud): raamat seisab koos viiekümne viiest kuueteistrealisest paarisvärssideks jagatud vabavormiliset luuletusest, aga seegi jaotus on tinglik, väga suures plaanis on tegemist ühe 880-realise luuletusega, mille nimi on „ilma“.

„vaikus / kes veel peaks kõnelema kui mitte // tema tuul puhub ja pilvealune paistab // nagu ei puhukski / nagu ei paistakski /---/ vanal ajal edasiantud keeleoskus / sumbub iseenese ringi“ (lk 12)

Ma ei mäleta, et Eesti kirjanduses päris siukest oleks, tõsi, maailmas küll. Ulmefilmides ka. Rändaja on mingis mõttes me teejuht, samas ei lase autor tal tekstis domineerima hakata, kulgeb tühjaks-kurvaks-kulunuks jäänud/jäävas maailmas, kaasas read vihikust (on see toosama mõeldav, luulekogule ridademahugagi kuju andev vihik? Ma ei tea.)

See on hüljatud maailm, see on üksildase tee, see on luuletaja osa maailmas. Päris luuletaja, muide, Vilu ei karda astuda selle kujundiga dialoogi, noh, et ta paljastataks või miskit. See ongi kohati päris aus juhanliivimine:

„seest on kõik nii õõnes / tühi ja kerge // kui oleks vaid üks väike helin / seal sees // siis võiks hurtsiku ehitada sinna / kuulata keeletagust nostalgiat // rõõmustada heleda lume üle / ehk isegi magada“ (lk 20)

„ilma“ on tolmukogumine. Eks Juhan Viidingki öelnud kuskil, et „see on minu tolm, ma kogun seda“. Vilu tolmukogumine on nii intensiivne, et ta suudab hüljata narratiivi, kuigi too loo lumm lugejat ei jäta. Kas iga rida on siin geniaalne, unustamatu, seninägematu luule? No, ma peaksin siis valetama, et on, sest see ei oma tähtsust, see on kulgemine-palve-meditatsioon, aga väga nukker, väga väljaspool lunastusevõimalust, väga üksi.

„mida siis õigupoolest teada võib? / iseenda väärtuste lumest lugemisest // saab talle küllalt / ja iiveldavalt // katkisest autoaknast puhub läbi / lehviv meel /---/ rada tuleb ringiga tagasi ja igal sammul / saab üha selgemaks et see polegi kellegi rada“ (lk 38)

Vilu on nagu miski shuugeizerite bänd, kes oma sisemisest (veel veidi pubeka)valust johtuvalt ongi lihtsalt geniaalselt lihtne, nad mängivad laval uskumatut asja, plikad lava ees armuvad sesse, armuvad tosse tokerjasse kujusse, kes hapralt huikab, ütleme, traditsioonis on ta pigem Ivar Silla luulemaailma osaline, aga ma pole ka kunagi tundnud teist nii sügavat ja üksi olevat luuletajat, kelle silpki pole kirjutet selleks, et kellelegi naha vahele pugeda. Sild oli mu luuleõpetaja mingis mõttes. Ja see, et Vilu ta hingesugulasena paistab, noh, see pole ainult too rütmika-üksilduse-mõnueiramise motoorika.

„see / et ta veel iseendaga räägib // ei ole keele / ega suu süü // see pole arvamus ega rohekas metallkuju / vaid keel // mis on hargnenud tema eest / lõpututes lävepunktides /---/ keel võtab erinevate näriliste kujusid / mängib läbi kõik maagilised jahitrikid (lk 39)

Mehis Heinsaar, muide, räägib sel suvel ilmunud Vikerkaares intervjuus nirgijooksust (oli see nii, Mehis, number pole mul käes) … nirk muidugi pole näriline, aga need maagilised jahitrikid … kui kirjutamise kui mõtlemise viis. See rajalt kulgemine. Mulle tundub väga julge kulgeda rajalt oma teise koguga, lasta pettuda noil, kes ootavad meelisklevat-maalilist, lasta pettuda neil, kes otsivad toda oma lemmikluuletust, sest kõik on üks. Ja üks pole midagi. Ühesõnaga, ma arvan, et kummalisel moel, iseendaga tõrkudes-tõugeldes, armusin sellesse kogusse. See pole muidugi Sveta Grigorjeva luule, miski pole, aga samm kuskile, kuhu vaja. Samm sinna, mida meis peab puudutama. Huvitav, kas inimesed suudaks selle läbi lugeda, tunda ja olla sääl?

„elu ei ole üksi / kaljurünga taga voolab suur jäine jõgi // milles kangastuvad kõiksugu võimatud / kimäärid // elusolemise vahevormid / kelle süda asub vaikses liikumises /---/ kus on see kes ütleks mis liigist / on rändur“ (lk 47)

Mis liigist olen mina? Ja sina? Ma tahtsin ikka olla haldjas, kuigi tean, et olen troll. Universumis olen eestlane, see tülgastab küll ja on piinlik, aga samas saab täiesti ise olla, üksi kesk kosmost, ja kedakuraditki ei pea painama see luulemõte. Ainuke mõte. Keel. Inimeseks olemine. Vilul on see olemas. Kas ka mul ja sul?