Arvustus. Kes on mees? ({{commentsTotal}})

Sugu :M
Sugu :M Autor/allikas: Pressimaterjalid

"Sugu: M"
Lavastaja Jürgen Rooste
Dramaturg: Svetlana Grigorjeva
Kunstnik: Johanna-Mai Riismaa
Helilooja/helikunstnik: Siim Aimla
Laval Jürgen Rooste, Kaur Riismaa, Ivar Sild, Marko Martinson, Meelis Oidsalu, Meelis Tasur
Esietendus 19. septembril Vaba Lava teatrikeskuses.

Eestlastele teater meeldib. Luule kärab ka. Näitlejat on pärast Aristotelest seostatud mimesisega ja luuletajat paatosega (pathos, mis tuleb vana-kreeka keelsest πάθος, tähendab võimet kannatada ja retoorikas võimet veenda). "Sugu: M“ leiab oma kannatuste allika "mehes“, mille reaalsust ka mimeetiliselt üritatakse taasluua.

Meest kui sellist esitatakse läbi eleegia ja satiiri. Eleegiliselt saab mehest nutulaul ning satiiriliselt pööratakse "mees“ kujundlikult ümber, teda naeruvääristades või avastades tahke, mida "mehe“ kujus on alla surutud.

"Mehest“ lüüakse lamenti, keerutatakse üles tolmu. Nad tantsivad, otsivad võimalusi kuidas olla ikka "mehed“, teevad "mehest“ maski, katsuvad üksteist, solvavad üksteist, heidavad üksteist üksteisele ette, aga omandavad selle läbi võimaluse olla empaatilised loomad. Vahetevahel nad väsivad virvarrist ja puhkavad hetke, luuletades meile või rääkides oma igapäevastest tegevustest või hobidest, mida "mehega“ esmapilgul ei seostaks.

Julia Kristeva väidab oma raamatus "Jälestuse jõud“, et naine on bioloogiline olend ja mees on alati kultuuriline olend. Mees on tõestusmaterjal, sest on tarbeks olnud öelda (enamasti laenatud Ameerika filmidest): "mees peab end tõestama maailmale“, et olla "self-made-man“. Meest seostatakse kõvade ja tahkete materjalidega nagu teras (terasest olendid ei nuta). Etenduses leiab tihti viiteid meeste vajadusele luua raame, mida seejärel on vaja täita, ehk mees "mõtleb välja keerulised parameetrid ja testid, mis aitavad tunnetada, kus see mees siis asub, kus on tema endaks olemise piirid.“

Tekib tunne, et "meest“ kui mingit kohta, kuhu üks mees peab jõudma, iseloomustab algupärane puudumine, struktuurne olematus (manque ´a étre: s.o ühe kuulsa prantsuse psühhoanalüütiku [J. Lacan’i] käsitlus ihast ja enese-identifikatsioonist); tekib tunne, et "mees“ on tühi tähistaja või kõnekeelsemalt "mida iganes“. Ta on peen ja edev Kaur, kellele meeldib koristada, st "süstematiseerida ja korda luua“. Ta on Jürgen, kes tõuseb iga hommik kell 6:30, et valmistada kohv endale ning oma naisele, mida koos nautida voodis. Ta on homoseksuaalne Ivar, kelle jaoks mees on "draakonipuu – vaikne ja väike nurgasseisja“.

See, et tegemist pole lavakast (v.a asjaolu, et Kaur Riismaa on Ojasoo kursusel õppinud, kuigi mitte seda lõpetanud dramaturg) või kultuuriakadeemiast tulnud näitlejatega, vaid siiraste või ebasiiraste (kellele kuidas) luuletaja-persoonidega, muudab vastuvõtu salongilikumaks, mille tõttu tekib mõnus hubasus neid kuulates ning vaadates. Persona tähendab ladina keeles maski. "Luuletaja“ kujust saab neile justkui mask, mille kaudu nad avavad end auditooriumile, ja mille kaudu lähenetakse ka iseendale (luuletajast mehele või meesluuletajale). Luubi all pole ainult universaalne "mees“, vaid ka "eesti mees“ ja "mees, kes luuletab“ (võib-olla ka tahtmatult luuletamise mõju mehele, ehk "mida teeb luule mehega?“). Kas luuletav mees on vähem kammitsetud "mehest“ ja sellega kaasnevatest stereotüüpidest?

Aga kuidas rääkida neist, kes ei luuleta ega näitle, kuid on ikkagi laval?

Hakkas kahju seksuaalkasvatajast Meelisest, kelle performance mattus selgelt nähtava ebamugavustunde ja lavanärvi sisse, mida tekitas tavapärasest väga erinev auditoorium. Kuigi ma tahan siin erilise kiituse saata butafooriameistrile, kelle "peenis banaanis“ sobis veidral ja sõnastamatul moel kogu etenduse "(eesti) mehe“ dekonstruktsiooniga. Siim Aimla on muusikapuldi taga ning "dirigeerib“ kabaree-etenduse muusikalist kava ning Marko Martinson (alguses sirmide taga peidus, hiljem kõigile avatud köögis) praeb vorste, mille spetsiifiline lõhn sobib suurepäraselt etendusse, mille teemaks on "mees“ kui selline.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et etendus täidab oma eesmärgi, ehk jõutakse läbi naerva ja kurva maski "mehe“ absurdse loomuse ja olemiseni või hoopis selle polemiseni.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: